LOODUSE ARHIIV

Podselje küla Komi rahvuspargis Jänkid kutsuvad filmi liikuvateks piltideks. Ja see on vale, sest tegelikult pole filmis ühtegi liikuvat pilti. Heausksele vaatajale näidatakse 24 vai 25 seisvat pilti sekundis, mis kaadritevahelist pimedust ära kasutades sulatatakse liikumismuljeks vaid vaataja ettekujutuses. Seega on kino puhas meelepete, illusioon. Ja lood, mida inimestele mängufilmides näidatakse, on kah enamasti otsast lõpuni välja mõeldud.

NIIKA ON 26aastane eestlane, kes linnasebimisest tüdinuna läheb seiklema Siberi laande ja hakkab karusnahakütiks. Ta kohtub taigahõimuga ja sõbruneb hõimujuhi Tühipähkliga, kellest saab valge mehe õpetaja. Niikale pakutakse naiseks 14aastane Päevakiir. Ta keeldub verinoorest neiust ja sellest solvatuna lööb tüdruk endale noa rindu. Kohalike kommete teadmatusest sündinud veresüü jääb Niikat kauaks vaevama. Pikil üksiolekuil laanes hakkab Niikale end ilmutama temaga äravahetamiseni sarnane mees, kes tögab, narrib ja vahel ka nõu annab. Kütt võõrastab ja pelgab seda kuju, kaheldes oma psüühilises tervises. Tühipähkel aga selgitab Niikale, et see on tema Varjumees ja Saatusejuht, kes suunab teda siis, kui mees ise ei suuda end juhtida.

Komi Ivan Denissov oskab kõike vajalikku, armastab nalja ja on kindla sõnaga Kohalikest meestest erinev Niika meeldib kolkaküla naistele. Lõpuks saab vabast laanekütist naise tahtel kooliteenija. Kuid Niika igatseb laaneavaruse ja kütiseikluste järele. Ja laande tagasi ta Iähebki. Kord jahil olles satub Niika nägema karude pulmaturniiri. Võimas isakaru haistab tuulehinguses inimese 1õhna ja ründab jahimeest. Viimase allesjäänud kuuliga tapab kütt looma ja hakkab sündmuskohalt kiirustades taanduma. Valge lauguga emakaru jälitab meest. Laskemoonata jäänud Niika ootab surmavat rünnakut, kuid emakaru hakkab hoopis meest mängule kutsudes flirtima – on ju kütt pulmaturniiri võitja. Sellest uskumatust seigast areneb pikapeale välja küti ja metslooma sõprus. Niika kutsub karu hellitavalt Valgelauguks. Ühel udusel hommikul leiab kütt hundiraudust tugeva noore karusriides naise. Ta ei räägi, ei mäleta midagi ega oska teha ka lihtsamaid töid. Kevadel, lume sulades naine kaob ja onni ümbruses hakkab uuesti luusima talveunest ärganud Valgelauk. Kuumal kesksuvel kohtab mees laanes jälle karusriides naist. Kirehoos saavad nad ühte. Talvel sünnib neil tütar, kelle Niika nimetab sõbraliku karu auks Ursulaks. Tasapisi õpib naine rääkima ja õnnelik mees unistab, kuis ta oma laanepere kodumaale viib ja nad siis õnnelikena Eestis elavad. Kevade saabudes aga lahkub naine ühes tütrega. Niika otsib neid jälgi pidi ja jõuab laagriasemele, mille laanerahvas hiljaaegu on maha jätnud. Ärgates näeb ta läbi lumesaju enda poole tormamas suurt looma. Kütt tulistab ja tapab ainsa lasuga sõbraks saanud valge lauguga karu. Sellest juhtumist peale ei kohta Niika enam kunagi oma Emilit ja Ursulat. Kuid kevadisel koduteel leiab Niika jõejäält surnuks külmunud Varjumehe. Talle meenub Tühipähkli jutt, et Saatusejuht jätab inimese maha siis, kui too on Inimeseks saanud ja suudab ise oma elu juhtida.

UMBES NIISUGUSE, Siberi rahvaste legendidest ja oma 15aastase taigakütiks olemise kogemustest inspireeritud müütilise loo on 500leheküljeliseks romaaniks kirjutanud Nikolai Baturin. Ja mina tahtsin romaani "Karu Süda" ainetel teha filmi, mis oleks üks kosutav vaatamine meie linnastunud inimestele. Kolme aasta jooksul käisin Siberis otsimas filmimiseks sobivaid kohti. Leidsin need Jenissei ja Angara jõgikonnas. Neis paigus on loodus suurejooneline ja sobivalt karmi hingusega. Et aga Eestis filmitegemiseks antavat vähest raha kokku hoida, leidsin uued kohad 3000 kilomeetrit lähemalt Põhja-Uuralites Komimaal. Meie kauged sugulasrahvad komid, handid ja mansid usuvad siiani, et karu on üleloomulike võimetega olend. Õieti on ta inimese esivanem ja ülijumala Toorumi saadik Keskmises ilmas, kus möödub inimeste elu. Karu kohates ei tohi Vanaisale silma vaadata ja eemalduda tuleb temast tasa ja targu, et Peremeest mitte pahandada. Kui Ta aga otsustab sinu poole kõmpida, siis tuleb näoli maha heita, varjata kael ja pea kätega ning Iiikumatult lamada. Tavaliselt Vanaisa ei tee paha, nuusutab inimlapse üle ja läheb oma teed. Kui handi kütt juhtub karu tapma, korraldatakse kogu suguvõsa osavõtul kolmepäevased karupeied, kus Laane Peremehelt, Vanaisalt, Temalt Eneselt, palutakse andeks küti tegu ja saadetakse karu hing laulude, etenduste ja austusavaldustega puhkama.

KUI KÜTT või kalur ära sureb ja Keskmisest ilmast Alumisse ilma rändab, ehitatakse talle haua peale Hingemaja, kuhu pannakse kaasa kõik tema eluks vajalikud asjad: narta, aerud, nuga, kirves, teekann, vahetusjalatsid, riided, tikud ja tubakas, pudel viina ja isegi küttepuud. Kõik esemed aga rikutakse – lõigatakse sisse sälk, murtakse vars või torgatakse põhi läbi, sest Alumises ilmas ei vajata terveid asju. Ülemises ilmas elavad tarkade esivanemate hinged, looduse vaimud ja neist kõige kõrgemal ülijumal Num-Torum ise. Kolme ilma ühendab Hingepuu, millel puhkavad ja liiguvad üles-alla inimeste hingelinnud. Mööda hingepuud tõuseb Ülemisse ilma ka teadmameeste-šamaanide hing, kui nad lovesse langevad. Maa on elav ja püha, temasse ei tohi torgata nuga ning parem on kanda pehme tallaga jalatseid, et Maa-Emale mitte haiget teha. Jõel ja sool, mäel ja metsal on oma vaimud. Kõik ümbritsev on elav ja hingestatud. Vesi on kalade ja veeloomade Keskmine ilm. Inimene ei tohi veesooni reostada ega ojade ja jõgede voolu ilma tungiva vajaduseta muuta või tõkestada. Kalatammid tuleb teha nii, et väikesed kalad vabalt läbi saavad ja tammid avatakse, kui toiduks vajalik saak on käes või liigub pere teistele jahi- ja kalastusaladele. Emaseid jahiloomi peab hoidma, et sugu jätkuks ja kevad-talvel lumekooriku tekkides ei tohi enam loomi küttida, sest teravaservaline jääkoorik lõigub loomade jalad verele. Mees olgu jahilooma austav kütt, mitte tapja. Ehmatavalt erinev on vene keelt rääkivate mujalt tulnud inimeste suhe loodusse, põliselanikesse ja ka iseendasse. Nafta- ja gaasitootjaist jääb maha rüvetatud maa ja mürgitatud õhk ning ise elavad nad mingit ajutist, räpast ja inimvääritut elu barakklinnakutes, kus tavaline on lausjoomine, nõmedus ja vägivald. Pika rubla järele Siberisse tulnud inimesed on kui saamahimust pimestatud ja mõtlemisvõimetud röövlid, kes hävitavad metsad, solgivad jõed ja muudavad kaltsakjoodikuiks ja enesetapjaiks Siberi põliselanikud. Nii on vene võim ja värvatud töölised toiminud taigaaladel juba aastakümneid.

KUNA MA püüan teha poeetilist filmi, milles puhtal Põhjala laanel ja aastaaegade loomulikul ringlusel on tähtis osa, siis Siberi hävingualadest hoidsin ma kõrvale ja olin huvitatud ennekõike looduskaitsealadest. Pika otsimise järel valisin võttekohad Petšoora jõe ja Põhja-Uuralite vahel, kus asub Euroopa suurim looduskaitseala Komi Rahvuspark Jugõd Va – Puhas Vesi. See ulatub põhjast lõunasse 800 ning läänest itta 260 kilomeetrit. Loodud viis aastat tagasi Petšoora idapoolsete lisajõgede Sanja, Patoki, Štšugori, Podtserje ja Ilbtsi vesikonna ning raietest puutumata metsade kaitseks, on see ala on küll lääne pool Uuraleid, kuid annab kasvupaika piisavalt paljudele Siberi puuliikidele nagu seeder, lehis ja nulg ning Siberi loomadele ja kaladele.
Mul õnnestus Podselje külast leida põline jahimees, kes ei joo tilkagi viina. Komi Ivan Anufri poeg Denissov on see kõike vajalikku oskav, nalja armastav ja kindla sõnaga kütt, kelle sain abiliseks ja konsultandiks. Suureks elamuseks oli mulle 48kraadise pakasega laanes liikumine ja kütionnis ööbimine. "Kui puhudes õhk undama hakkab, on alla 40 külma. Siis hoidu puude ligi – metsas on soojem. Väldi suuri lagedaid, kus võib kergesti eksida ja talihaigus hinge röövida,” jagas Ivan oma laanetarkusi. 1995. aasta novembris tuli mul Krasnojarski kandis 20kraadise külmaga lumel seistes end allikaveega üle kallata, enne kui mehed minuga üldse laaneasjadest rääkima hakkasid Oli elektrilöögina terav elamus ja imekombel ei jäänudki ma haigeks. Vastupidi – pärast oli terve päev soe ja reibas olemine.

FILMIVÕTTEID alustasime Komis 1999. aasta märtsis. Kuna seal ei peeta enam ammu kelgukoeri, siis tõime need tugevad ja nutikad loomad Soomest. Matti Taponen on 16 aastat tegelnud veokoerte kasvatamisega. Oma koertega on ta käinud Antarktikas, magnetilisel Põhjapoolusel ja mitu korda Gröönimaal. Kuid Venemaa teed, inimeste eluviisid, korralagedus ja varastamine hämmastas ka seda paljunäinud ilmarändurit. Korralagedus, partnerite sõnapidamatus ja vassimine rikkusid meie võttegraafiku ja tõid võlad kaela. Lõpuks tuli mul kahetsusega tunnistada, et neis oludes, meiepoolse nõrga produktsioonipoole ja olemasolevate rahadega pole võimalik seda filmi autentses keskkonnas lõpetada. Ja nagu ikka, tuleb vaatajat petma hakata. Nüüdseks olen üle vaadanud valdava osa Eesti ürgmetsadest. Olude sunnil peame peale sisevõtete ka suure osa loodusvõtteid tegema oma väikesel madalal maal, kus sajameetrine künkake on mägi ja mõne meetri laiune veesoon jõgi. Pärast kilomeetrilaiust Petšoorat ja pooleteise kilomeetri kõrguseid Põhja-Uuraleid tundub see peaaegu võimatu. Kuid kino on illusiooni loomine ja heauskse vaataja petmine. Niisiis üritame meiegi hakkama saada sellega, mida tehtud filmi ajaloos juba tuhandeid kordi.

Arvo Iho on pärit Alutaguse servast Viru-Roelast. Üle kõige meeldib talle hulkuda suurtes metsades ja teha pilte loodusest ning inimestest. Ta arvab, et ehk oleks pidanud õppima metsandust, kuid nüüdseks on suurema osa oma elust veetnud filme tehes.