KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Rahvuslind võtab uue aastatuhande vastu Aafrikas

Olgu detsembrilõpp külm ja karge või sompus ja sopane, Eesti inimene valmistub jõuludeks. Sedapuhku on ta lisaks jõuludele rohkem või vähem kaasa kistud ka sellele järgnevasse millenniumimelusse. Olles oma elus küllap ainsaks jääva sajandivahetuse lummuses, leiab enamik meist selles ajahetkes midagi erilist. Eesti rahva ja kultuuri jaoks on midagi erilist ka suitsupääsukeses. Ega muidu poleks ta valitud Eesti rahvuslinnuks, kodu rahvuse ja kultuuri tiivuliseks saadikuks. 

RAHVUSLINNUST millenniumilinnuks sai pääsuke nõnda. Eesti Ornitoloogiaühingul on saanud tavaks valida igal aastal aastalind. Sellega on püütud tavalisest enam tähelepanu pöörata nende linnuliikide jälgimisele, kelle kohta kas meie teadmised napivad või kelle käekäigu pärast põhjust muretseda. Aasta 2000 aastalinnuks valitigi suitsupääsuke – rahvuslind ja Eesti Ornitoloogiaühingu vapilind. Kaalukaid põhjusi selleks jätkub. Pääsukeste arvukus näib olevat langemas, kuid põhjuste leidmiseks ja olukorra paremusele pööramiseks napib andmeid. Ka on selle huvitava bioloogiaga linnuliigi elu-olu üksikasjades veel mitmeid seni väheuuritud valdkondi. Suitsupääsukese hea tuntus ja populaarsus rahva seas lubab uurimistöösse kaasata rohkem loodushuvilisi. Eesti Ornitoloogiaühing soovib ka senisest enam jagada teavet suitsupääsukese elu põnevatest iseärasustest ning valgustada üldsust selle linnuliigi heaolu ohustavatest keskkonnamõjudest. 

JÕULUAEGSES ning aasta(tuhande)vahetuse saginas on ilmselt vähe neid, kelle mõte pääsukestel peatuda võiks. Mis silma alt, see meelest, ütleks selle peale vanarahvas. Aga kus need linnud siis on? Keskaegsed loodusvaatlejad püüdsid pääsukeste sügisesele ärakadumisele anda tänapäeva teadmiste kontekstis kaunis kummalisi seletusi. Neile ei jäänud märkamatuks lindude komme sügiseti suurtes parvedes veekogude lähedusse põõsastele ja roostikesse koguneda. Sellest tehti järeldus: pääsukesed talvituvad veekogude põhjas mudas tardumusunes viibides. Seda uskunud ka tolleaegne looduseuurimise suurmees Karl Linné. Kuid kas tänapäeval keskmine loodusehuviline teab oluliselt rohkem meie rahvuslinnu talvise äraoleku tagamaadest? Tegelikult veedab suitsupääsuke kõik aastavahetused oma kunagises põliskodus Aafrikas. Pääsukeste kui süstemaatilise rühma omavaheliste sugulussidemete ja päritolu uurimised on näidanud, et ligi 50 miljonit aastat teistest linnurühmadest eraldunud sugukonna enim liike elab ja pesitseb Aafrika mandril. 

KAUGES minevikus kolis osa pääsukeseliike, nende hulgas meie rahvuslind suitsupääsuke sellelt mandrilt Euraasia ning Ameerika kontinentide avarustesse pesitsema, et igal talvel oma kunagisse ürgkoju tagasi pöörduda. Ajaks, mil talv siinmail esimesi lumevaipu laotama asub, on suitsupääsuke juba oma talvituspaikadesse jõudnud. Aafrika mandri lõunapoolsem osa on piirkond, mida Euroopast pärit rändurid oma talvekoduks peavad. Eestis rõngastatud linde on talvitumas leitud kõige sagedamini Lõuna-Aafrika Vabariigis (seitse taasleidu), Botswanas (kaks taasleidu) ja ka Zimbabwes (üks taasleid). Üldiselt eelistavad nii meie kui ka teised idapoolsest Euroopast pärit suitsupääsukesed talvitumisel idapoolset osa Aafrika mandri lõunaosast.

TALVITUMISEL Aafrikas on täita tähtis roll linnuliigi elukäigus ning selle edukusest oleneb paljuski järgneva aastaringi tulemus. Pärast pikka ja kurnavat, enam kui 10 000 km pikkust rännet tuleb leida piisavalt toitu taastumiseks. Pärast seda jõuab kätte sulgede vahetamise ehk sulgimise aeg. Suitsupääsukese sulestik vahetub vaid kord aastas, ja just talvitumispaikades. Nii tiiva kui sabasulgede vahetumise ajal suudab pääsuke tavapärasest tunduvalt kehvemalt lennata. Kuid et õhus lendavatest putukatest kõht täis saaks, on vaja suurepärast lennuoskust ja manööverdamis-võimet. Uute sulgede kasvatamine aga omakorda nõuab ohtralt lisaenergiat. Ja peatselt on käes aeg hakata koguma varusid kevadiseks tagasirändeks ning pesitsemiseks.  Oma talvitusaladel on suitsupääsuke kaunis liikuva eluviisiga. Lennatakse palju ringi ning suundutakse ühest tugevate troopiliste vihmasadude piirkonnast teise. Vihmasadude järel kooruv ja kiirelt paljunema asuv lendputukate müriaad on just selleks kütuseks, mis suudab miljonite Euraasiast Aafrikasse kogunenud pääsukeste kõrgenenud energiavajaduse katta. 

KUI AGA vihma sajab kasinalt või valitseb kogunisti põud, pole kriis enam kaugel. Pärast suuri põudasid Lõuna-Aafrikas langeb Euroopas pesitsevate pääsukeste arvukus katastroofiliselt. Viimasel paaril aastakümnel ongi põudade sagedus pääsukese talvitusaladel suurenenud. Arvatakse, et üheks olulisemaks kliimamuutuste põhjustajaks on inimese loodusvaenulik tegevus. Alepõllundus ja metsade ning looduslike niitude raadamine põllumajanduse tarbeks, kasutamis-kõlbmatuks muutunud alade hülgamine või pinnase hävinemine ülekarjatamise tagajärjel, endiste põllumaade kõrbestumine selle tagajärjel – neid loetakse musta mandri looduse suurimateks kahjustajateks.  Ei ole alati ohutu ka pääsukeste lend Aafrika avarustes. Mitmel pool söövad kohalikud hõimud teiste lindude kõrval ka suitsupääsukesi. Nii mõnigi kord on pärismaalaste võrk või kleepuva looduslike materjalide seguga määritud teivas lõksuks Eesti rahvuslinnule. Mõnedki saabunud linnurõngaste leiuteated omavad märkuste lahtris iseloomulikke kommentaare: “leitud aafriklase toidust”, “pärismaalaselt leitud rõngas”. Nii nagu inimene kunagi endale hooneid ehitades soodustas pääsukeste pesitsemist parasvöötme kontinentidel, teeb ta samadele lindudele häda, raadates metsa ja küpsetades linnukesi. Talipuhkus Aafrikas pole pääsukestele sugugi mitte muretu ja riskivaba eluperiood. Lootkem siis ühiselt, et millenniumiaasta talv tuleb meie rahvuslinnule edukas.

Head uut, suitsupääsukese aastat!