KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Montserrat peegeldab Kataloonia hinge

Vaevalt 40 kilomeetrit Barcelonast eemal asuv Montserrati mägi pakub kontrasti hiigellinnale ja kosutust hingele. Siin tuhatkond aastat tegutsev klooster on vanimaid ja tähtsamaid Euroopa palverännakute kohti. Mediteerimiseks ja meele mõlgutamiseks leiab siin põhjust ka iga loodusesõber. Montserrati looduspark rabab oma eripäraga. Isegi Püreneede taustal.

PÜHAPÄEVA hommikul tuleb Barcelonast Montserrati poole lahkuda vara. See on isegi kahtpidi hea. Pääseb suurlinna tõtlikust nädalavahetusest. Ja jõuab mööda maduussina käänlevat maanteed üles 721 meetri kõrgusel asuva kloostrini veel enne, kui viimane parkimisplatsi ruutmeeter palverändurite ja turistide sõidukite poolt hõivatakse. Seitsme aastakümne eest kujutas Barcelona endast Euroopa Sarajevot.  Siit jooksis läbi rindejoon eurooplusele suunatud katalaani ühiskonna ja autoritaarsusele ning eraldatusele orienteeritud kastiilluse vahel. Hispaania 1930. aastate lõpu kodusõjas oli just Barcelona üks vabariiklaste tugiposte. Ning nii nagu sõja kaotasid vabariiklased, kaotas Kataloonia ka oma suhtelise iseseisvuse. Hispaania demokratiseerudes muutusid olud kõige kiiremini just Kataloonia pealinnas. Nüüdseks on sellele Tallinnat pindalalt mitte just palju ületavale alale end elama seadnud mõnesaja tuhande võrra enam inimesi kui Eestis kokku.  Barcelona pole enam Euroopa Sarajevo. “See on Euroopa Barcelona,” tunnevad kataloonlased uhkust oma võimsa tööstus- ja sadamalinna üle. Pooleteistkümne sajandi eest murdis see linn välja oma keskaegsetest piiridest, purustades ohtralt ehitisi, millest nii mõnedki praegu imetluse objektiks olnuks. Linna laiadel bulvaritel kihiseb sipelgapesana elu, mis vaevalt et meenutab sajandi algusaegu, mil arhitekt Antonio Gaudí seal oma nüüdseks maailmakuulsat kirikut Sagrada Familía ehitas. Praegu, seitse aastakümmet pärast Gaudí surma, on kiriku ehitamine ikka veel pooleli. Nii nagu loodus toimetab edasi ühe Pürenee mägede pärli Montserrati kallal, nii toimetab kataloonlane ühe oma sümboli, Sagrada Familía katedraali kallal.

VÕRDLUS Gaudí loomingu ja Montserrati mägede vahel pole sugugi kunstlik. Piisab vaid, et tõusta üle poole kilomeetri kõrgusele ja näha, kuis hommikupäikeses eralduvad pilvepiiril mägede kummalised sakid. See on kui sadu miljoneid aastaid tagasi kivistunud fossiil, mis nüüd oma vihmast ja päikesest kujundatud hambaid vastu taevast sirutab. Montserrati kümme kilomeetrit pikk ja viis lai mäekogum eraldub ülejäänud mäestikust kui turris isepäine kõurik keset pailaste siledaid päid. Umbes samuti eristub Sagrada Familía oma jonnakate ja sirgjoonelisust eiravate tornidega muidu küll pseudobaroklikult toretsevast, ent üldjoontes siiski korda pidavast Barcelonast. Pole ime, et Montserrati rüppe ihkasid pühamehed kristluse algaegadest peale. Üheksandast sajandist alates on säilinud teated siia rajatud pühekodadest. Praeguseni tegutsev benediktiinlaste ordu mungaklooster peetakse rajatuks aastal 1025. Siinsed 80 munka tegutsevad 6. sajandist pärinevate benediktiinlaste seaduste kohaselt, elades mitte just liiga askeetlikult, ent kindla, päevast päeva, nädalast nädalasse korduva rütmi kohaselt. Rütmi sisse käib ka palverändurite vastuvõtmine ja nende hinge kosutamine. “Me oleme valguse lapsed ja laskem siis lasta end valgustada valguse poolt, mis tuleb Jumalast ses headuse ja süütuse paigas,” kõlab üks sõnumeist, millega siia saabunuid õnnistatakse.

JUMALAEMA kuju pole katoliiklikus maailmas eriline ime. Kuid Kataloonia Montserratis on muutunud imeks seegi. Nimelt on siinne Jumalaema, Santa María de Montserrat mustanahaline. Miks, sellest vaikivad nii benedektiini mungad kui nende kloostri ajalugu. Lihtsalt on ja kõik. Kuid et kuju olevat leitud aastal 880 ühest siinsete mägede koopast, mida seepeale Pühaks hakatud nimetama, sellest pajatavad legendid küll. Ja pajatavad sellestki, et La Moreneta ehk Tumenahkne Naine mauride 8. sajandi valitsusajal peidikus oli ja nõnda selle siinmail küll vaid 88 aastat kestnud okupatsiooni üle elas. Tõsikindlam on jutt, et Must Madonna on puust nikerdatud alles 12. sajandil. Just nimelt sel ajal, mil araablased Hispaania lõunarannikul täies hiilguses valitsesid. Ja mil mõni mustanahaline moorlanna tõepoolest muljet avaldada võis. Nii või naa, 1881. aastal krooniti Montserrati Must Maria Püha Jüri kõrvale Kataloonia kaitsepühakuks. Küllap seepärastki, et Napoleoni vägede 1811. aasta rüüsteretkest, mil klooster varemeteks pommitati, pühakuju tõepoolest pääses. Ja purustatud klooster taastati uue ning uhkena. Igatahes tuleb Moreneta imetlemiseks varuda aega. Temani lookleb järjekord, mis tundub, et ei kahane. Ja igal keskpäeval koguneb siinne kuulus poistekoor laulma oma kaitsepühakule hümni, Virolaid. Poistekoor asutati juba 13. sajandil ja selle 50 liiget saavad siin igakülgse üldise ning muusikalise hariduse, teenides ühtlasi oma kloostrit.

PÜHA MIIKAELI ristimäeni kulgeb mõnus üles mäkke viiv tee. Selle ääres istub oma pronksist pingil kuulus kataloonlane, tšellist Pablo Casals ja mängib pronkspillil hümni selja taga kõrguvale saehambulisele Montserratile. Hambulist mäge Montserrat hispaania keeli tähendabki, ja ajahammas on mäe hambad kulutanud tippudeks ja tipukesteks, mida väljanägemise järgi kutsutakse Muumiaks, Elevandi Londiks, Halliks Hobuks ja kes teab veel milleks. 1987. aastal kuulutati Montserrati ala looduspargiks. Nüüdseks on üles loetud tervelt 1050 taimeliiki, mis siinsete mäeskulptuuride keskel ja ümber kasvab. Hispaaniat Euroopast eraldav ja kunagi ka kaitsnud Püreneede ahelik on üksjagu vana kurdmäestik, mis tekkis mandrilavade omavahelise kokkupõrke tulemusel. Kokkupõrge kestis õige kaua, ajavahemikul 500 kuni 100 miljonit aastat tagasi. Montserrat on üks selle põrke tulemusi. Koosnedes erineva tugevusega graniitidest ja justkui vöölistest gneissidest, on mäestik miljonitele aastatele kihiti erinevalt vastu pannud. Sellest johtuvalt need eripärased pinnavormid, suisa salvadordalilik maastik, mis tee mäkke kulgedes tundub üha korduvat ja korrutuvat. Rahulikul pilgul jälgib turisti või palverändaja harrast imetlust kõigi loomade kaitsepühak Assisi Franciscus. Ning tundub, et just tänu tema kindlameelsusele ei kuku alla kaljunukk, mis paarisaja meetri kõrguse mäe otsast kõigi füüsikareeglite kohaselt seda juba ammu oleks pidanud tegema. Ehk on Montserrat see paik, kust lisaks Gaudí arhitektuuri allikatele tasub otsida kokkupuuteid sealsamas kõrval Barcelonas tegutsenud Joan Miró, Salvador Dalí ja Pablo Picasso loominguga, mis vaid esmapilgul tunduvad olevat looduskauged. Montserrat ilmutab, et loodus saab olla sürrealistlikum kui sürrealism ise. Kuid sürrealism üksi ei toida. Ajal, mil Montserrati kloostri mungad on külastajate pilkude eest sulgunud kloostri privaataeda või selle kuulsasse raamatukokku, käib pühapaiga ette asetatud lettidel äge kauplemine siinsete traditsiooniliste toodetega. Mesi, mitmesugused Montserrati liköörid, meekoogid ja muu kraam on siin lausa pühalikult kallis.  All Barcelonas, kuhu linnul lennata vaid 35 kilomeetrit, võib seevastu igal sammul vaata et kaks korda astuda erinevasse väikesesse restorani ja meenutades looduse vaatemänge ülal, lubada endale alumise ilma odavamaid hõrgutisi.