LOODUSE ARHIIV

Kevaded on siin nii visad tulema, meri hingab veel juunikuus jäist udu. Sügised on pikad, soojad ja tormised; lumi pole viimastel aastatel tavaliselt maha jäänudki, või kui, siis vastu kevadet. Randa tekib küll jää, aga tormid murravad seda kaldale: rohekassiniseid klaasitahvleid, mille nukkidelt võib lendu tõusta raipe järele tulnud ronk või isegi merikotkas. Kuid kaugemal rahudel mürisevad ikka murdlained. Kõpul on omad aastaajad, oma elu, kuidagi eemal ja lahus muust ajast ja muust elust. Jah, eemal ja lahus, see vist on kõige üldisem tunne Kõpust. Mitte niivõrd kauguse või kättesaamatuse tõttu. Kuuskümmend kilomeetrit maanteed Heltermaa sadamast pole ju mingi kaugus ega kättesaamatus. See kaugus ja omaetteolek on ennemini midagi seesmist, Kõpu enda omadus. Või oli. Ma ei tea. Ajad muutuvad, midagi on muutumas siingi. Nagu ehk kuulnud olete, plaanitakse Kõppu teha rahvuspark. Rahvuspargi loomine oleks muutus, mis peaks muutumisele vastu seisma, katsuma hoida seda, mis veel alles. Samas kõneleb sellise plaani tekkimine, et Kõpu on juba muutuste keeristesse tõmmatud. Nii või teisiti. Kõpulgi ei lasta jääda oma vaiksesse omaetteolekusse. Muidugi pole ajalugu siit varemgi kaarega mööda käinud, nagu laevad, mis peavad, kui elu armas, vältima siinseid ohtlikke madalaid. Rooma paavst isiklikult pidi kord peaaegu pooletuhande aasta eest asjadekäiku sekkuma ja kohalike rannapiraatide teenistust vähendama. Ühele kõrgemale künkale püstitati jäme kivitorn, mille otsas sügisöiti lõket põletati... Raadati siingi metsast maad, mõnest muistsete lahesopist luiteküngaste vahel leiti laiguke mustemat mulda, sellest sai põld. Inimputukad kratsisid lageda lapi metsa kasukasse, raiusid üles oma kehvad madalad majad. Aga lapid jäidki lappideks, majad jäidki enamasti madalaks. Rohkemaks polnud jõudu. Kui just laevasõit kaugematel vetel või piiritusevedu mõnele mehele rikkust ei toonud.

Ega nõukogulik looduse ümberkujundamise vaimustuski siit mööda käinud. Katsuti uudismaid teha. Aga kraavipervedel valendav liiv vist ei julgustanud eriti jätkama. Kolhoosikorrast ei saanud siin õieti asja. Usun, et Kõpu on ainuke (siiski asustatud!) maanurk Eestis, kuhu nõukogude võim ei jätnud oma arhitektuurimälestisi: kahekordseid kolhoosielamuid, farme, kuivateid - millest nüüd nii paljudes kohtades on saanud kummalised uusvaremed. Tõele au andes: üks kahekordne paneelmaja Kõpu poolsaarel siiski püsti pandi. Aga sisse kolida ei jõutudki, sest enne tuli Ristna radarijaama sõjaväelastel hoopis kaugemale ära kolida. Peale selle veidra paneelmaja jäi neist Ristna neemele maha üks päris kõrge kunstmägi ja hulk betoonist punkreid. Siiski ei ole see koht troostitu nagu mõned tema saatusekaaslased. Kõpu looduses on midagi majesteetlikku, mis ei luba tal lasta end inimeste toimetamisest liialt häirida. Ta vaatab neid kõrvalt. Need on väikesed, loodus on siin suur. Suur meri oma suurte lainetega, suur taevas, suurejooneliste loojanguvaatemängudega. Siinkandis öeldakse, et pilved lähevad Ristna nina kohal lõhki. Tõepoolest, isegi sügistalvel, pimedal madala taevaga aastaajal on siin neemel valgust. Rääkimata suvest, kui üle nende klibuvallide, kunstmägede ja betoonpunkrite käivad õitsemise lained. Mulle tundub, et tänu valguse üliküllusele on õite värvid Ristna neemeninal eredamad kui mujal siin põhjamaal. Juunis valitseb seal ussikeelte tumesinine, juulis kurekatelde helesinine, viimaks põdrakanepi roosa, mis juba pimenevas augustiõhtus tumelillaks tõmbub.

Suur meri, vägevad tormid, kõrge taevas ja võimsad rannamännid on aga omamoodi Kõpu fassaad, väliskülg. Selle taga on hoopis väikeseid ja peidetud asju. Küngaste ja seljandike vahele suletud soolapid, kust kostab sookurgede hääli ja kus rohi sügisel roostepunaseks värvub. Nende vahel piibelehtedega kaetud seljandikud. Vanasti oli siin palju metsaheinamaid. Vaevumärgatav rada lookleb mööda kuivi põndakuid, mälestus kunagisest heinamaateest. Kui sellel järje käest kaotad, leiad end tupikust: ees, paremal ja vasakul on vesine lodu, tuleb tagasi minna ja uuesti harutama hakata. Selle maastiku vormid on miniatuursed, ometi muutub eemal-, äraoleku tunne just neil metsistunud heinamaadel, roostekarva soode vahel eriti teravaks. Kuskil kohiseb meri, aga katsu sinna otseteed minema hakata... Kuskil peavad olema maanteed, linnad, inimeste elu - siin on seda korraga raske uskuda. Nagu muinasjutus, kus koduaia tagant mingi nõiduse läbi hoopis teise maailma satutakse. Midagi nõiduslikku neis metsades ongi: vist tuleb see mulje vanadest mändidest. Need pole enam metsapuud teiste seas, vaid omaette isiksused, keda võib võlutult vaatama jääda. Tavalistes läbiraiutud Eesti metsades kohtab selliseid puid harva ja üksikult, siin võib näha veel terveid metsatükke, mida valitsevad need vanakesed. Miski on neid metsi siin tänini rohkem hoidnud kui mujal.
.

. Aga ajad muutuvad ja nende muutumisest kõnelevad mõned väikesed, kuid kindlad märgid. Näiteks metsateed. Kõpus on palju vanu looklevaid vankriteid: kõvale liivasele pinnale oli kerge teed sisse sõita ja samas ei kasva see nii ruttu kinni ega kao, nagu viljakama mullaga metsades. Minu jaoks on need teed vana aeglase aja sümboliks. Nad on küll kunagi inimeste poolt sisse sõidetud ja juba sellega kõnelevad muutusest, aja kulgemisest. Kuid samas on nad nii muutumatud. Aastast aastasse katab neid ikka samasugune okkavaip, ikka on nende perved ühtviisi pehmelt samblased... Ja siis äkki on see kadunud. Selle asemel on segipööratud roopad. Kuigi mitte väga sügavad, sest rasked metsaveomasinad ei vaju liivas sügavale ka märjal aastaajal. Aga need masinaroopad räägivad igatahes juba hoopis teisest ajast kui rääkis see muutumatu okkavaip. Uuest ajast. Ja saab siis inimesi süüdistada, et nad unistavad paremast elust ja katsuvad oma esivanemate metsatüki ruttu rahaks teha? Seda enam nüüd, rahvuspargi tuleku hirmus. Paljuke on see uus aeg neile inimestele siis valikut jätnud?

Aeg töötab siin nagu kahes vastupidises suunas korraga. Ühest küljest on Kõpu viimastel aastatel silmnähtavalt vaiksemaks ja inimtühjemaks jäänud. Kohalik elu hääbub ja rändab välja. Ja justkui oleksid kaalud lõpuks teisele poole vajunud, tungib äkki sootuks hoogsamini peale üks teine elu. Talvel esindavad seda uut elu sadama vahet voorivad palgiveoautod (nagu peaksid puudki inimeste kannul ära kolima), suvel igasugu peenemat sorti masinad. Ilusal juulipäeval ei jõua tolm enam Ristna teel alla langedagi. Inimesed tulevad ja lähevad, neil on kiire ja Ristnas on midagi erilist: Surfparadiisis laenutatakse vesiskuutreid, nii et vahelduseks saab ka vee peal kihutada, tunda sel viisil mootori jõudu ja elementide alistumist. Ning taas: kas saab neile inimestele pahaks panna, et nad toovad hoopis võõra noodi sellesse vaiksesse omaetteolekusse? Nad pole seda kogenud ega vist oskakski kogeda. Selleks oleks ju vaja aega - teistsugust, aeglast aega. Kes mäletab, see mäletab.