Koaalat
nagu kängurutki teavad kõik. Nende kodumaaks oskavad Austraaliat
pidada needki, kes arvavad, et selle riigi pealinn on suurlinn Sydney,
mitte viisteist korda väiksem Canberra. Ja tänu meie terioloogide
eestikeelseid loomanimetusi korrastavale tegevusele ei kõnelda
ega kirjutata enam "kummi-puumetsades elavatest kukkurkarudest",
nagu tehti seda veel 1934. aastal ilmunud Eesti Entsüklopeedias.
SEE KAISUKARU
moodi nunnu on ju niisama vähe sugulane karudega kui näiteks
hobustega. Aga Austraalias pole sümbolloomi näha igal pool
ringi hüppamas nagu kängurud või lähima puu otsast
huvilisi uudistamas nagu koaalad. Esimesed üllatajad on hoopis
linnud – julgete ja kirevate rosellapapagoide parved, samuti valjuhäälsed
kakaduud. Kes tahab kohtuda koaaladega, peab minema sinna, kus neid
inimestele eksponeeritakse. Nii on see mitte koaalade inimpelglikkuse,
vaid nende vähese arvu tõttu. Minu õnneks satun kõigepealt
Tidbinbilla looduskaitsealale Canberra lähedal. Siin elavad loomad
peaaegu looduslikes tingimustes, kuid siiski tarandikus, küll väga
suures. Ringi uidates kohtud mingite kukkurloomadega kindlasti. Koaalad
võiksid siiski märkamata jääda, sest nad on end
tavapäraselt sisse seadnud kõrgete siledatüveliste
eukalüptide ülaosas, kus on rohkem lehti okste küljes.
Kuidagimoodi saab uudishimu sellegipärast rahuldatud, sest puud
on nummerdatud ja igal hommikul kirjutab kaitseala töötaja
tahvlile nende puude numbrid, mille ladvus koaalad parajasti puhkavad.
Tuleb õige puu üles leida, pea selga ajada ja latva teraselt
uurida. Enamasti õnnestubki märgata tumedat mütsakat
heleda taeva foonil, vast umbes tosina meetri kõrgusel. Austraalia
suurimad loomaaiad on enam-vähem samasugused nagu maailmas mujalgi.
Jääb mulje, et nende eesmärk on tutvustada külastajatele
esmajoones maailma huvitavaid suurimetajaid, mitte kohalikku ainulaadset
loomastikku. Kuid teraselt ringi vaadates leidsin Sydney Taronga Zoos
siiski nokklooma, kes hämaras basseinis väledasti edasi-tagasi
ujus, ja seejärel ka koaalad. Vaatepilt ei rõõmustanud,
sest publikule igast küljest – serpentiinina tõusva teeraja
tõttu isegi ülevalt – vaadeldavad loomad tekitasid pigem
kaastunnet kui tunnetusrõõmu. Aga sellegipärast üllatas
ja jäi meelde väledus, millega koaala asumispuud vahetada
soovides ühelt eukalüptilt alla laskus, maad mööda
vänderdades teiseni liikus ja selle tüve mööda üles
ronis.
TEGELIKULT
on loomade liikumiskiirus maapinnal koaala kui liigi säilimise
seisukohalt kriitilisemaid tegureid. Ta levila hõlmas veel möödunud
sajandil suure osa Ida- ning Kagu-Austraalia eukalüptimetsadest,
nüüd aga on kahanenud laikudeks, millest suurema osa moodustavad
inimese rajatud looduskaitsealad või reservaadid. Nendel isoleeritud
väikestel territooriumidel muutub loomade arvukus aja jooksul liiga
kõrgeks, hakkavad ähvardama toidupuudus ja epideemiad. Päästev
oleks ju koaalade loomulik siirdumine ümbruskonda, et asustustihedus
hõreneks. Õnnetuseks on valge inimene paari viimase sajandi
jooksul sellel mandril asudes raadanud metsa nii suurel määral,
et kaitsealalt järgmise metsatukani jõudmiseks tuleb ületada
palju lagedat maad. Koaala aga pole maad mööda matkaja. Ta
väsiks pikal teel liiga, jääks nälga, teda ohustaksid
siin dingod ja kodukoerad ning ka teedel kihutavad sõidukid.
Pealegi on ta aktiivne eeskätt vaid öösel, vajades päeval
rahulikku puhkust puu otsas. Juba teisel kuul sain selgeks, et elusate
Austraalia kukruliste rahulikuks vaatlemiseks tuleb minna mõnda
nn ulukiparki (Wildlife Park) või pagulasse (Sanctuary), kus
peetakse ja näidatakse just kohalikke loomi. Neid paiku on palju.
Vombatiga tegin lähemat tutvust näiteks Tasmaanias, kukkurkuradiga
Victorias, koaalaga aga Uus-Lõuna-Walesis ja Lõuna-Austraalia
osariigis. Et piirdutakse kukrulistega, pole siin liiga palju ei loomi
aga nende uudistajaid. Loomadel on küllalt ruumi ja rahu, külastajatel
aga võimalusi vaatlemiseks ja pildistamiseks.
CLELANDI
kaitsealale Adelaide'i lähedal mäeahelikul läksime koaalade
toitmise ajaks. Madalale puule asetatud noorloom mugis isukalt lehti,
inimesed seisid vaikse sõõrina ta ümber. Küsisin
talitajalt, mis toitu täpsemalt nad oma hoolealustele pakuvad.
Asi on nimelt selles, et sadadest eukalüptiliikidest tarvitavad
need erakordselt kitsa toiduspetsialisatsiooniga loomad vaid mõnda,
maksimaalselt tosinat. Eri liikidel sisaldavad lehed ja võrsed
erineval määral toksilisi sinihappeühendeid ning enamiku
suhtes polevat koaaladel piisavat toksiiniresistentsust. Keeruline toitmisprobleem
on teinud peaaegu võimatuks nende pidamise loomaaedades väljaspool
kodumandrit. Selle ülimalt raske ja kuluka tööga ollakse
toime tuldud vaid Californias ja mõnel pool Jaapanis alates aastast
1984. Isegi kodulooduses tuleb koaaladel pingutada, et nende pool aastat
kukrus kasvanud ja emapiimast toitunud järglased suudaksid siirduda
lehetoidule. Selleks hakkab emaloom tavalise väljaheite asemel
aeg-ajalt pärakust väljutama poolvedelat eukalüptikörti,
mida poeg, kes asub tahapoole avanevas kukrus, ulatub hõlpsasti
limpsima. Nii rikastab ta oma soole umbes kuu aja vältel seedetalitluseks
vajalike mikroobidega ja võib peagi ise hakata eukalüptilehti
sööma. Seedeprotsess on sel loomal pikk ja aeglane,
sest ta menüü on väga väikese toiteväärtusega,
vajab fermentatsiooni ja detoksikatsiooni. Päevas peab 8–10 kilo
kaaluv koaala sööma üle kilogrammi lehti. Kuigi ta umbsool
on peaaegu 2,5 meetrit pikk, absorbeerub vaid 25% söödud kiudainest.
Valgu- ja süsivesikusisaldus on eukalüptilehtedes väga
väike.
KUNI
VESTLESIME, oli demonstreerimiseks toodud loom oma kõhukese
täis söönud ja talitaja valmistus teda tagasi tarandikku
viima. Minul aga – oh õnnetust! – nii vähe pildistatud ja
pealegi vaja aparaadis film vahetada. Ju andis mu ilme piisavalt edasi
pettumuse ja kurvastuse, sest talitajaneiu naeratas ja palus veidi oodata.
Varsti tuli ta tagasi, süles kogukas ja raske beezhikashall koaala,
kel lõua all pudipõlle meenutav valge laik. Seitsmeaastane
Bill seadis end okste hargnemiskohta nagu tugitooli, haaras tugevate
eeskäppadega halja eukalüptioksa ja laskis lehtedel hea maitsta.
Esimest korda sain seda "kaisukaru" vaadata päris ligidalt ja häirimatult.
Teised uudistajad olid lahkunud, mulle aga ei pööranud Bill
mingit tähelepanu. Ta must koon on lühike, lai ja kumer, laup
ja pealagi üsnagi samas tasapinnas, ning pikkade sassis karvadega
kõrvalestad näivad paiknevat peaaegu kuklas. Kuid toreda
isakoaala silmad punetavad veidi. Võibolla on tal konjunktiviit?
Queenslandis põeb seda pimedakstegevat, tihti koguni surmavat
nakkushaigust ligi pool koaaladest, sage on tõbi ka Uus-Lõuna-Walesis.
Mikroob Chlamydia psittaci võib koaaladel tekitada teisigi sugulisel
teel levivaid haigusi: kopsu- või põiepõletikku,
samuti munasarjatsüste. Näiteks on Phillipi saare koaaladest
haiged üle 90% asurkonnast ning paljud neist viljatud, kuid konjunktiviiti
põevad vähesed. Kümmekond aastat tagasi alustasid Sydney
ulukiarstid Stewe Brown ja Wendy Blanshard koaalade antibiootikumiravi
viiepäevaste kuuridena. Nad loodavad, et see võimaldab tervena
hoida vähemalt inimese poolt rajatud paljundamiskolooniaid. Ent
neid menetlusi peab sooritama erilise ettevaatusega, sest väiksemgi
ootamatus ja situatsiooni muutus põhjustab erakordselt tundliku
psüühikaga loomadel suurt stressi, isegi surma.
PÄIKE
ON madalale laskunud, aeg lahkuda. Talitaja tõmbab paksud
kindad kätte, et Bill sülle võtta. Koaala pole küll
tige, kuid võib oma tugevate ja teravate konksküünistega
sellegipärast tõsiseid vigastusi tekitada, klammerdudes
inimese nagu puutüve külge. Kui 1982. aastal sajad isendid
Frenchi saarel kinni püüti, et neid Victoria osariigis hajali
asustada, said vigastusi kõik 12 püüdjat. Sajandiga
on suhtumine koaalasse radikaalselt muutunud. Jahiloomast, kelle nahku
veel 1924. aastal eksporditi vähemalt kaks miljonit, on saanud
üldtunnustatud lemmikloom, teddy-karu prototüüp, keda
ilmtingimata soovib näha vähemalt kaks kolmandikku riiki saabuvatest
turistidest. Ja Dorothy Walli paljude lasteraamatute kangelane Blinky
Bill on sellel mandril niisama populaarne kui Walt Disney kuulus Miki-Hiir
põhjapoolkeral. Praegusajal elab Australia Koala Foundationi
direktori Deborah Tabarti andmeil riigis umbes 100 000 koaalat, kuigi
valitsus Canberras opereerib miljoniliste arvudega. Elage veel, koaalad!
Inimesed on lõpuks nõustunud teiega Austraalia mandrit
jagama, teie eluõigust tunnistama.