KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Kirjuhahad tegutsevad üksmeelselt

Kui kuuekümnendate aastate alguses Vilsandile esimesi linnuretki tegin, ei teadnud toonane looduskaitseala linnumees Leo Aumees kirjuhahast veel midagi. Jutuks tuli see huvitav merelind alles l970. aasta kevadel, mil Vilsandi rannavetes vaadeldi peaaegu kuu aja vältel nelja kirjuhahka. 

ENNE SEDA oli Eestist vaid neli vaatlust. Viis aastat hiljem peatus ühel aprillipäeval – ikka sealsamas Vilsandil – enam kui sajapealine parv, ent kirjuhahast kui talvitujast Eesti Läänesaarestiku rannavetes saab rääkida siiski alates 1983. aastast. Kirjuhahka on viimase kolmekümne aastaga maailmas poole vähemaks jäänud. Tema talvitusaladest teatakse, et need asuvad Aleuudi, Komandori ja Kuriili saarte rannikuil ja Loode-Euroopas, kus on ühtekokku umbes 200 000 lindu. Euroopas talvitub neist viiendik – Barentsi merel ja Põhja-Norra fjordides on loendatud üle 30 000 ning Läänemeres Eesti ja Leedu randades kuni 6000 lindu. Meie püsivad talvituskohad on praeguseks teada Vilsandi ja Kõpu poolsaare ümbruses – keskmiselt neli tuhat ja kõige enam kuus tuhat lindu. Niisiis saame kirjuhahka nüüd võtta kui Eesti linnuriigi täieõiguslikku kodanikku. Oma nime on ta saanud täiskasvanud isaslinnu sulekuue järgi, mis on hanelise kohta tõesti tähelepanuväärselt kirju. Emaslinnud ja esimese aasta noorsandid on tumepruunid.

JUURESOLEV pilt on tehtud Vilsandil aprillikuus. Märtsis-aprillis näibki olevat kõige sobivam aeg seda põnevat merelindu jälgida. Sügisel, pärast Siberi arktilistest tundratest saabumist hoiduvad kirjuhahaparved enam avamerele, nii ka talvel, mil rannikumeri jääs. Siis võib hea binokliga jälgida nende tihedate parvede rahutut liikumist ja see on, nagu kihutaksid väikesed suitsupilved valge silmapiiri kohal edasi-tagasi. Rannavetes tegutsevat kirjuhahkade parve jälgida on omaette nauding. Kujutlege tihedasti üksteise ligi hoiduvate umbes sõtka-suuruste lindude paari-kolmesajapealist kogumikku askeldamas nagu üks mees. Kui parv sukeldub, sünnib see umbes paari sekundi vältel. Niisugusest äkk-ühissukeldumisest võib veel kuidagi aru saada, aga lindude samasugune pinnaletõus on küll mõistatuslik. Lendu tõusevad kirjuhahad tõesti nagu üks mees ja parve omapärane tiivavihin või -mühin on siis mere avaruse kohal kaugele kuulda. Lendava linnukogumi liikumine toob meelde õhtused kuldnokaparved Matsalu rooväljade kohal.

ELU TALVITUVATE kirjuhahkade parves toimub päevaplaani järgi. Kas see plaan just kõikidel päevadel ühesugune on, ei tea, aga igal juhul kuuluvad sinna kindlaid ajavahemikke täitvad toidukorrad, ühine tualett veepinnal mõnes vaikses lahekäärus, puhkehetked rannakaljudel või -klibul ja muidugi imelised lennuharjutused. Et mu eesmärgiks ei olnud kirjuhahkade aprillikuise elurütmi jälgimine, vaid lindude pildistamine, siis jäi neist mere ääres veedetud tundidest vähe andmeid ja enam muljeid, millest pisinatukest püüavad edasi anda juuresolevad ülesvõtted. Kirjuhahk kui linnuliik on kogu maailmas looduskaitse all. Eesti ornitoloogid peavad Polysticta stelleri’t üheks meie kõige väärtuslikumaks linnuliigiks. Millega küll peaks olema võimalik ühe või teise liigi väärtust mõõta? Või tähtsust? Või vajadust teha ponnistusi veel ühe maamuna pealt kaduva loomaliigi säilitamiseks?

Leedus ohustab kirjuhahka kalapüük

Ajal, mil Eestis käivad tulised vaidlused selle üle, kas ikka tohib ehitada süvasadamat ülemaailmselt hukuohus olevaks kuulutatud kirjuhaha talvituspaigale, tulevad sama linnu kohta ärevad sõnumid ka Leedust. Maailma märgalade kaitsele keskendunud suur rahvusvaheline katusorganisatsioon nimega Wetlands International annab muu hulgas välja ka merepartidele pühendatud infokogumikku. Selle viimasest numbrist võib lugeda halbu uudiseid kirjuhaha Läänemere tähtsuselt teise talvitusala kohta. See asub Palanga lähistel 15 kilomeetri pikkusel kitsal rannalähedasel merealal. Esimesed 11 kirjuhahka ilmusid sinna 1969. aastal. 1990. aastatel on haruldasi linde seal talviti olnud umbes 2000. Kuni 1992. aastani oli kirjuhahkade ja teiste lindude elu Palanga kandis üsna turvaline – rannapiirkonnad olid Nõukogude piirivalve kiiva valve all ja seeläbi üsnagi inimtühjad. Kolossi kokkuvarisemine tõi kaasa rannaelu märgatava aktiviseerumise, muuhulgas lubas Leedu keskkonnaministeerium looduskaitsjate protestidele vaatamata ka kirjuhaha talvituspaigal intensiivset rannakalapüüki. Näiteks mullu oli selles piirkonnas meres kokku sada kilomeetrit võrke. Ja paraku ei jäänud linnuteadlaste halb aimdus täitumata. Kirjuhahk hangib toitu sukeldudes, kusjuures talle on omane lausa erakordne seltsingulisus. Mõnigi uurija on linnukogumeid võrrelnud mesilassülemi või lausa ühtselt talitleva organismiga: külg külje kõrval ujuvad linnud võivad ootamatult kõik korraga lendu vupsata või, vastupidi, vee alla kaduda. Kui selline tihe salk satub sukelduma paigas, kuhu kalurid on pannud kalapüüniseid, võib kuri hullusti karjas olla.

Statistika on karm: kui aastail 1991–1997 oli randa uhutud linnulaipade seas vaid üksikuid kirjuhahku, siis mullu küündis nende osakaal juba 25 protsendini. Vähe sellest – kui varasemad kirjuhahkade hukud olid eranditult tingitud õlisaastest, siis nüüd valdas jagamatult uppumine kalavõrkudesse. Uurijad arvavad, et tegelikult on olukord veel palju halvem, sest suur osa linnulaipu jääb inimestel registreerimata – kaldal uitab rohkesti raipetoidulisi loomi, kes saagi kiiresti ära koristavad, pealegi kannavad eriti lõunatuuled ja hoovused palju linnulaipu kaldast eemale. Muide, ühegi hukkunud kirjuhaha organismist ei leitud jälgi seatinast, niisiis püssi polnud nende pihta lastud. Jahilindude hulgast mahaarvamine ongi tegelikult ainuke asi, mida Leedus on seni kirjuhaha heaks tehtud. Ometi on riik end sidunud nii Ramsari, Bonni kui ka Berni konventsiooniga, mis kõik suuremal või vähemal määral kohustavad seda haruldast lindu kaitsma. Artikli autorid peavad hädavajalikuks linnu kohest võtmist looduskaitse alla ning rannakalapüügi keskkonnamõjude kiiret hindamist. Vastupidisel juhul kardetakse, et Leedus toimuv võib olulisel määral kahandada kogu kirjahaha populatsiooni, seda enam, et kalandusega seotud infrastruktuurid on merevaigurannikul praegu kiired arenema.