KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Tõstamaa sõsarjärved kasvatavad uut Ramsari märgala

Lääne-Eesti suurimad järved Ermistu ja Tõhela on Aare Mäemetsa raamatus "Eesti NSV järved ja nende kaitse" (1977) võetud ühise nimetaja – Tõstamaa järved – alla. Lõuna pool asuvat Ermistu järve ongi vahel nimetatud Tõstamaa järveks, samuti Hermes-, Härmesi-, Ärmistu- ja Mõisajärveks. Tõhela järve vastu pole rahvasuu nimede andmise kohalt eriti helde olnud. Mõlemal järvel on palju ühist. Valdavalt ümbritsevad neid sood ja rabad, mis on ühtlasi toiteallikaks, samas on põhjad mudased. Ermistu järve voolab sisse vaid kaks oja ja mõni maaparanduskraav, mis suviti harilikult tilgatumaks kuivavad. Tõhela järve voolab peale Tolli oja samuti paar kuivenduskraavi. Väljavool Ermistust toimub Tõstamaa jõe kaudu lõunasse, Tõhela järvest põhja poole väljuv Paadremaa jõgi teeb aga suure ringi, et siis samuti jõuda Liivi lahte.  Rahvasuu räägib veel kahte järve ühendavast maa-alusest jõest. Tõik pole teadlaste poolt kinnitust leidnud, mis on ka ilmne, sest maa-aluse jõe olemasolu kahe järve vahel asuvas rabas on enam kui kahtlane. 

ERMISTU JÄRV on aegade jooksul olnud mitmesuguste eksperimentide tallermaaks, et mitte öelda tallerveeks. Kuna järv on pea täielikult ümbritsetud raskesti ligipääsetavatest soodest, tekkis mõte arendada siin vääriskala kasvandust. 1967. aastal tehti katse järv kalastiku ümberkujundamise huvides tühjaks lasta, mis aga ebaõnnestus. Poolkuiva järvepõhja lubjati, külvates lennukitelt põlevkivituhka, et sel moel hävitada mudatiigis vapralt edasi elavat kohalikku elanikkonda ehk prügikala, nagu ametimeeste keeles nimetati looduslikku kalaasurkonda. Järgmisel aastal hakati järve täitma, kuid veetase ei tõusnud enam endisele kõrgusele. Ka prügikala ei suudetud välja suretada ning vääriskaladest uusasunikud karp ja peled pidid ikkagi jagama eluruumi vanade olijate latika, haugi, ahvena, särje, nuru, roosärje ja teistega. Peledit pole Ermistu järves juba aastakümneid kohatud, karpkala on aga põhjamudast raske kätte saada ja kui see siiski mõnel nutikal kalamehel õnnestub, öeldakse siinkandis, et Ermistu karbil olevat muda maitse juures. 

See-eest linaskid ja latikad on parimad, mida Eestist võtta on. Vee allalaskmine muutis järve saatust veel selle poolest, et kui enne kasvasid järves vaid kaldaveetaimed, põhiliselt pilliroog ja järvekaisel, siis kümme aastat pärast nurjunud eksperimenti võis üha enam kohata järvesisest taimestikku. Praeguseks rõõmustavad huvireisile minejaid kümned väiksed roosaarekesed. Iseasi, kuidas taimestiku vohamine järve tervisele pikemas plaanis mõjub. Hoogsat taimekasvu tervitavad paljud veelinnud, kes tunnevad end kasvavate saarekeste vahel üpris turvaliselt. 

Ermistu järve lõunaosas paikneb hulgaliselt väiksed turbasaari, mille arvugi ei oska keegi öelda. Kõik sõltub veetasemest. Kevadise suurvee aegu ujutab vesi mõned alad üle ja siis moodustub palju sümpaatseid saarekesi, väinakesi ja laguunikesi, kus on põnev paadiga ringi uidata. Edelaosa kahte suuremat saart kutsutakse Suureks ja Väikseks Tukaks, kahte kokku aga Marjasaarteks. Suviti hakkab taimestik vohama ja mõned väinakesed võivad hoopis kuivale jääda. Eriti sügava mulje jätavad noored ja arenevad ujuvsaarekesed, mis koosnevad vesiroosijuurtest või vetikatest. Kui taolised pahmakad veepinnast kõrgemale kerkivad, hakkavad seal kasvama juba seemnetega levivad taimed. Mõned vesiroosijuurtest koosnevad patakad, meenutades oma ehituselt rõngasatolle, on nii tugevad, et seal võib isegi jala maha toetada. Kõik need saarekesed on suurepäraseks pelgupaigaks veelindudele. Pole ime, kui mõnes rabalaguunis tasahilju oodates võib sookurg ise juurde astuda. Täiesti tavapäraseks on Ermistu järvel hallhani, kühmnokkluik, sinikael- ja piilpart, jõgitiirud ja hulgaliselt väiksemaid tiivulisi.

JÄRVE PÕHJAOSAS asub veel üks saar, mis eelpoolmainitutest oluliselt erineb. Saart hüütakse Kivitukaks, mis tuleneb tema kivisest pinnasest, kus kasvavad lepad, kased, pajud ja mõni mänd. Veesõitjat varitsevad Kivituka lähedal veealused karid. Tänavu suvel võis saare lõunatipus märgata luigepesa. Paadiga lähenedes eemaldus isaluik pesalt ning suundus avaveele, meelitades sel moel tulijat valejälgedele, samal ajal kui pereema jätkas pesal oma kohustuste täitmist. Põhjakallas erineb lõunaosast sootumaks, sest muda pole siin ollagi. Sadade meetrite viisi võib siin mööda järvepõhja kõndida, kartmata, et vesi nabast kõrgemale tõuseks ja jalg liiga sügavale põhjapinnasesse vajuks. See-eest võib hoogu minnes varba vastu kivi ära lüüa, sest kive on põhjaosas ohtralt ning need on suured. Veelgi rohkem põhja poole minnes läheb järv sujuvalt üle kahte sõsarjärve ühendavaks rabaks. Hea õnne korral võib siinkandis silmitsi sattuda veelgi auväärsema kohaliku elaniku – merikotkaga. Pärast sõda olevat mõnda aega elanud Ermistu järve läänekalda ürgsetes rabades metsavend, kes sõitnud aeg-ajalt lootsikuga üle järve endale moona muretsema. Rahvapärimus ütleb, et kord olevat üks võimuesindaja, püss käes, kõndinud järve kaldal, kui kuulis udu seest aeglasi aerutõmbeid: silps, sulps, silps, sulps. Võimumees lajatas paar lasku õhku, mille järel aerutõmbed kuskil udus imekiiresti kaugenema hakkasid. Kalakasvanduse perioodil hakkasid järve ääres tegutsema hoopistükkis teistsugused metsavennad. Kalastamine järvel oli keelatud, ent nutikad külamehed töötasid välja salarajad, et järvele siiski takistamatult ligi pääseda. Tänapäeval pole kalastuspiirangud enam nii karmid kui aastate eest, kuid röövpüüdjate salaradu mööda on võimalik pääseda ka nendele kallastele, kuhu tavakülastaja iga päev ei satu ja kust avaneb Ermistu järvele hoopis teine ning märksa omanäolisem vaade. 

SÕJAJÄRGSET aega Tõhela järvel on värvikalt kirjeldanud Enn Vaino raamatus "Raketigarnison" (1998). Nimelt paiknes mõnda aega Ermistu järvel vesilennukite baas ning Tõhela järv oli pommituslennukite polügooniks. Järvel sõitis ringi kaater, vedades trossi otsas parv-märklauda, mille pihta noored lendurid üritasid oma pommilaadungeit rihtida. Parve vedava kaatri surmapõlgav kapten oli keegi Stalini-aegne kurjategija, kes püüdis oma elu iga päev ohtu seades amnestiat ära teenida. Esimesel aastal teostati pommitamist lahingukorras pommidega. Siis aga puistas üks purjus lendur oma surmatoova koorma metsa ja rappa ning tekkis tulekahju, mille alles sügisvihmad suutsid kustutada. Edasi harjutati pommidega, millel sütikud välja keeratud. Pärast järve allalaskmist 1953. aastal tuli nähtavale hulgaliselt lõhkemata pomme ja kõigi eelduste kohaselt peaks neid tänaseni Tõhela järve mudas leiduma. Huvitaval kombel ei suutnud pommitamine järve elanikele erilist kahju teha, sest viiekümnendail aastail, kui poisikeseohtu Vaino siinmail õngeridvaga ringi kõndis, oli järv sedavõrd kalarikas, et isegi Tallinnast sõitis nädalavahetusel hulk ussileotajaid kohale. Kalastamise eesõiguse pärast tekkis isegi tüli kohaliku rahvaga. Asi lahenes nii, et nädalalõpul kalastasid kaugelt kandi mehed, äripäevadel aga peremehetses  järvel Tõhela rahvas.

JÄRVEMUDA varud on Ermistu järve peamiseks rikkuseks. Need on hiiglaslikud ja mis peaasi – neid on võimalik tervise ravimiseks rakendada. Esimesed edukad katsetused selles vallas on juba tehtud. Mudakihi paksus on järve lõunaosas keskeltläbi kaks meetrit, kuid edelasopis on kohti, kus muda arvatakse olevat kuni 12 meetrit. Järvemuda ehk sapropeeli leidub paljudes järvedes, millest Ermistu erineb eeskätt oma suure mahu poolest. Tööstuslikult tootes jätkuks muda sadadeks aastateks. Muda struktuur on ühtlane kogu lasundi ulatuses ja kuna sissevool järve peaaegu et puudub, on järv ja seal olev muda väga puhtad. Järve idakaldal asuvad põllumajandusmaad pole juba aastaid näinud kübetki mineraalväetist ja mingit tööstuslikku reostust pole ei lähedal ega kaugemal. Geoloog Ülo Paap, keda tema abikaasa Tatjana nimetas ajalehes Estonija avaldatud loos järvevahiks, pühendas Ermistu järvele kümme aastat oma elust. Järvemuda uurimine tõigi ta 1990. aastal Ermistu äärde, kuhu ta jäi kuni manalateele minekuni käesoleva aasta veebruaris. Uurides Eesti järvi, tuli ta järeldusele, et muda on Ermistu järve kõige hinnalisem osa. Selles on rikkalikult mikroelemente, orgaanilisi happeid ja teisi bioaktiivseid aineid. Samas puudub seal patogeenne mikrofloora ning keemiline ja radioaktiivne reostatus. Ülo Paap ennustas oma katsetega Ermistu mudale kasutust meditsiinis paljude haiguste vastu. 

Pärnu kurortoloogia ja taastusravi instituut viis läbi vajalikud uuringud ja 1995. aastal tunnistati Ermistu veepeegli all varjav ollus ravimudaks. Ermistu järve haldava aktsiaseltsi Pärnu Kalur Holding tegevdirektori Gunnar Igasta arvates kuulub Ermistu järve tulevik puhkemajandusele ning ravimuda ammutamisele. Samas kulgeb nii Ermistu kui Tõhela järve loomulik elurada pigem selles suunas, et üha agaramalt hakkavad end seal sisse seadma veelinnud ja -loomad. Kahe peale kokku moodustavad sõsarjärved ja neid ümbritsevad sood ühtse terviku, kus leidub sobivaid tingimusi väga eripalgelise elustiiliga lindudele-loomadele. Vastuolu kahe erineva arengusuuna vahel on ilmne, kuid arvatavasti paneb loodus ise asjad paika. Nagu öeldud, on mõlemad järved valdavalt ümbritsetud soodest, mis iseenesest on juba küllaltki tõhus kaitse inimese eest. Linnusõbralikud alad paiknevad Ermistu järve neis osades, kuhu kagunurgas asuvast paadisadamast kohalesõitmiseks on küllaltki pikk maa. Keskmine tavaturist on reeglina üsna laisk, tõsise loodusesõbra jaoks pole aga raskusi olemas ja pealegi oskab ta arvestada kohalike elanike huvidega.