KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Balkaari etüüdid

29. juulil naasis Luhamaa piiripunkti kaudu Eestisse rühm alpiniste.Ajamata habemete ja porikarva varvaste kohal võis tajuda ülevat meeleolu. Pärast kolmenädalast viibimist Kaukaasias ja Elbruse nõlvadel haarati taas värskete ajalehtede  ja sensuaalselt vulksuva Saku õlle järele. Selja taha jäi kaks ja pool ööpäeva jukerdava generaatoriga bussis, mis läbi Doni-taguste steppide vurades pesemata reisijate ja mittetöötava ventilatsiooni toel kitsejuustu järgi lõhnava mustlaskillavoori mulje omandas. Bussisõit oli nagu filter, omalaadne psühholoogiline narkoos, mis lõikas meid valutu skalpellitõmbega lahti lumiste kaljuahelike piiril tekkinud intensiivsetest tunnetest. Millist värvingut need kellegi jaoks  omasid, polnudki peamine. Osavõtmatuks ei saanud Kaukasuse karmi esteetika suhtes jääda küll keegi.

Venemaa kui desorienteeriv E-aine
Ei saa salata, et tagasijõudmine vaimse tuimestusena mõjunud Venemaa räämas avarustelt üksjagu kergendust pakkus. Isegi reisi viimased tuhatkond kilomeetrit Moskvast Pihkvani, mis kolme nädala eest nõukogulikult hallide ja eemale- tõukavatena olid mõjunud, tundusid naastes hoopis kodusemaina. Kümnete miljardite dollarite pumpamisest Venemaale ei suutnud igatahes ei minu ega mu 61 kaaslase tähelepanelik pilk avastada kuigivõrd olulisi nihkeid selguse ja paremuse suunas. Pigem vastupidi. Venemaa jäi Venemaaks, rohkem sellega, mida ta varjas, kui sellega, mis meile okupatsiooniaastaist selgeks oli saanud. Piiripunktis kogetud isamaaline rõõm ja Setumaa mõjumine paradiisliku heakorra-oaasina olid sestap tingitud just Venemaa narkootilisest efektist. Tema E-aine loomusest. Sest verivärskete Lääne-Euroopasse pürgijatena näib meil idanaabriga olevat samalaadne suhe nagu lisaainetega toidus. 

Armastame mõlemast rääkida valjuhäälselt ja enesekindla irooniaga, ilma et nähtuse olemust kuigi põhjalikult mõistaksime. Venemaa määratu mastaap oli see, mis meie tajuvõimed tõsiselt proovile pani. Lõputuna näivad maisi- ja päevalillepõllud oma lopsakuse ja stepid kuumusest väreleva piimja õhuga. Öises kauguses lõõmavad tuled koristatud kõrrepõldudel, mis põrguliku lihtsustaotluse ajel süsinikuringe parandamiseks lihtsalt põlema süüdatakse. Üleüldse on siinset materiaalse kultuuri kosmilist laokilolekut raske lõpuni hoomatavaks seedida. Kõikjal näeb õli lekkivate tsisternidega KAMAZe teeäärseis parklais seismas ja kuhugi vuramas. Nende alatasa suitsetavad tiisikerlikult köhivad juhid kannavad määrdunud lahtise kaelusega pluuse, käivad bensiinijaama avakaevust joomas ning siiasamasse võsa vahele ka oma keha kergendavad. Mis pühakojal ja peldikul vahet, looduslik tasakaal peab ju välja mõõdetud saama!  Mõistetamatu otstarbega rauakola, räämas keena teeservi rüütav putkamajandus ning kahekorruseliste datšade rajoonid siin-seal akaatsiasalude vahel on selle nukravõitu lavakujunduse kohustuslikeks rekvisiitideks. Kõige selle taustal toimetavad aga muretud inimesed – arusaamatu käitumisloogika järgi oma asju ajades. Mikroökonoomika ja majandusseaduste toimimisega sel tegevusel kuigi palju ühist ei näi olevat, jääb mulje nagu metsas sipelgapesa sihitut sagimist vaadates.

Kohaliku koloriidi jälil
Ehkki juba araabia geograafid nimetasid Kaukasust etniliste gruppide rohkuse tõttu “keelte mäestikuks”, ei leia me lubatud paljurahvuslikku miljööd ka päris reisi lõppsihile lähenedes. Isegi Kaukasuse peaahelikku palistava Baksani jõe orust avastab rändaja veel klassikalisi Lasnamäe-tüüpi kaevanduslinnu – olgu Tõrnõauz selle elavaks näiteks. Ehitatud orgu 1950. aastatel, meenutab see oma kroonulikult sirgete alleede, ühetaoliste korrusmajade ning rohkelt sissetoodud tööjõuga kunagise molübdeeni- ja volframitööstuse hiilgeaegu. Ning anastusmajanduse hilisemat pankrotti, mis siinseid neitsilikke vaateid oma raskepärase pärandiga ähmastab. Sestap on mõistetav meie kihk jõuda kohapeal jälile sellele, mis seonduks tõelise Kaukaasia auraga. Lugematute lambakarjadega rohelistel nõlvadel. Mägilaste sõltumatuse ja nende jõuliste tantsudega. Kaljust välja igritseva loodusliku mineraalveega ja miks mitte ka uhkete kaukaasia hobustega, kes, lakk tuules lehvimas, lumiste tippude taustal rohtu söövad. Elbruse jalamini sirutuvas Baksani orus otsitut igatahes ei näi leiduvat. Lagunevate spordibaaside ja veidi räämas külakeste tagamail õitsev tagasihoidlik kultuurprostitutsioon oma käsitööesemete ning idamaiste maiustuste müügiga (tšak-tšak ehk “tainas meega” ja viinamarjasiirupisse kastetud pähklikeed) ei suuda araabia geograafide väitele usaldusväärset tuge pakkuda. Ka turuplatsideks kohandatud nurgakestes pakutavad toidud (mantõ ehk aurutatud pelmeenid, hitšinõ ehk rohkes päevalilleõlis praetud kartuli- ja kohupiimapannkoogid ning marineerimata lambalihast küpsetatud ja maitserohelisega läbisegi serveeritud šašlõkk) mõjuvad kuidagi standardiseerituina. Miski ei sisenda siin lootust Kaukaasia vaimu elulpüsimisse.

Kui Terskoli külas (balkaari keeles “kõver org”) vagunelamusse sisustatud kauplusest leiba ja viina ostan (viin maksab siin kümme rubla ehk umbes seitse krooni pudel), satun juhuslikult lobisema pikkade ronkmustade juustega müüjannaga. Lisaks meeldivusele on vestlus ka õpetlik. Selgub, et siinsetes paikades sündinud ning hetkel Moskva ülikoolis õppival Zaremal on kombekohane muhameedlik kasvatus ning traditsioone austav perekond. Avatum taust lubab tal aga nautida ka teatud privileege, näiteks käia eemal poes abiks paljastatud õlgadega kleidis ning võtta aeg-ajalt osa kohalikest tantsuõhtutest. Ent Allahi tahe ning tagasihoidlik ja liialdusteta elukord peavad siiski püsima! 

Nii on kleit, mida Zarema kannab, islamipäraselt süsimust – nagu ka niueteni ulatuvad juuksed, mis tüdruk vestluse käigus märkamatult hillitsetud soengust valla päästab. Islam avaldub siin leebemas vormis kui araabia maades,sellest hoolimata tunnevad nooremad inimesed araabia kirja ja koraani, nende kirjaoskamatud vanemad aga mäletavad peast enamikku suurasid. Zaremalt saan vastuse keelelisele mõistatusele, mis mind juba esimestest päevadest oli paelunud: mispärast külanaised toitu müües ja ostu üle andes ikka Na zdarovje pomisevad. Tegemist on turgi keelkonda kuuluvate balkaari ja karatšai keelele iseloomuliku fraasiga Halal bolsun, mida toiduvalmistaja lausus esialgses traditsioonis sööjaile pühitsetud lambaliha ulatades. “Olgu see toit sulle õnnistuseks, Kõigevaldajale meelepärasena pühitsetud halal’ks“ – umbes sellisena kõlab tervituse kõiki tähendusvarjundeid arvestav tõlge. 

Balkaarid elavad Arkaadias
Balkaaride omanimetus taulu tähendab mägilast. Nagu ka tasandikueluviisiga kabardiinide poolt antud malkar, mis ilmselt pärineb läheduses voolava Malka jõe kaldapealselt, kus balkaarid elasid juba X–XI sajandi vahetusel. Nagu malkar, on ka taulu ootuspäraselt loodustekkelist laadi. On ju balkaarid tõeline mägilasrahvas, kes karjatab oma mitmesajapealisi lambakarju 2000–3000 meetri kõrgusel ning veedab parimad aastad lumiste tippude vahel. Juba üksnes nime poolest oleksid need justkui balkaari karjuste sugulased: Dõhh-tau, Ullutau, Kaštantau, Nakratau, Mingitau (Elbrus). Õigupoolest balkaaride ajalugu ja minevikku mägedest lahutada ei saagi. Aegade hämarusse kaduvast kohalikust etnogeneesist on leitud esimesi märke juba paleoliitikumi settekihtidest Sosruko, Kala-Tjubu ja teistes koobastes, mis annavad tunnistust orgude asustatusest kromanjoonlaste tüüpi inimesega. Pärast pronksi- ja rauaaega jäävad Kaukasusega piirnevad alad aktiivse rahvasterändamise sõlmpunktina võõrmõjude ristteele. Siin mõjutavad balkaaride kujunemislugu iraani keeli kõnelevad hõimud (sarmaadid, alaanid ja sküüdid, tuntuim ajalooline formatsioon Alaani riik alates 7. sajandist e.m.a.) ja adõgee rahvad (sindid ja meoodid, tuntuim ajalooline formatsioon Sindika riik kuni 5. sajandini e.m.a.). Turgikeelsed sisserändajad hunnid vallutasid Musta mere rannikualad 4. sajandil ning nende sugulasrahva seldžukkide roll hilisemate ristisõdade vallapäästjana on üldtuntud. Iga rahva juurde kuulub lahutamatult tema identiteet. Eestlasel on selleks keel, venelasel piirkondlik zemljanitšestvo, iirlasel tants, marokolasel või tuneeslasel religioon. Kaukaasia etnilised grupid on ses suhtes omapärased – ehkki nendegi jaoks toimib eraldajana keel, on muus osas täheldatav rohke kultuuriline lähenemine. 

Tänu ühisele saatusele on Põhja-Kaukaasia rahvad lähenenud nii folkloori, mütoloogia kui rahvatraditsiooni poolest. 6/8 taktimõõdus jõulist meeste hüppetantsu esitatakse tokerjakarvastes kuhikmütsides ja üle rinna sirutuvate padrunitaskutega põlvkuubedes, trummi ning vilespilli kiledate hüüatuste saatel. Tantsu nimetus lesginka pärineb algselt dagestani lesgidelt. Nii kutsuvad seda ka tšetšeenid ja ingušid, balkaarid tunnevad tantsu aga tjogerek tepseu, kabardiinid ja tšerkessid islamei, adõgeed islamii , nogaid ja kumõkid togoroki, grusiinid kartuli, abhaasid apsua, osseedid zilga kafti, kalmõkid omakorda tšimble nime all. Sama lugu on ka kabardiinide ja balkaaride ühiseeposega, Nardieeposega. Nardid on hiigeljõuga vägilased, midagi antiik-kreeka titaanide sarnast, kelle kangelastegudest pajatavate lauludega vürtsitatakse pulmade ja muude rahvakogunemiste pidulikumat osa. Nardide elu möödub kangelasrändudel otsekui keskaegsetes rüütliromaanides. Tapluste ja sooritatud vägitegudega seostatakse ühe või teise paiga, allika ja kalju saamislugu. Ka loodusliku mineraalvee narsaani nimetus on algupäraselt pärit nardide püha joogi sano kultusest, mida hiiglased jõid rändude vaheajal. Nii ongi narsaan vägilaste jook. 

Nardieepose sündmustikku ja tegelaskujude iseloomu süvenedes ilmneb üllatavaid seoseid Kreeka mütoloogiaga. Nii on legend kalju külge aheldatud Prometheusest oma ainese laenanud nardide soo vanema Nasren  Pikkhabeme laulust.  See pajatab röövitud tule tagasitoomisest inimeste juurde. Küllap pole juhuslikud ka muud analoogiad kreeka müütide ja nardieepose vahel. Kükloobid on siin vaenulikud emegeenid, kaljukoopaid asustavad ühesilmsed hiiglased, kes kasvatavad mägede vahel kitsi ning ei ütle ära võimalusest maiustada inimlihaga. Siinkandis asub naissõdalaste amatsoonide riik, mille Plutarchos, Ptolemaios ja Strabon paigutasid Elbruse lähikonda. Ning miks mitte ka Vergiliuse idülliline karjustemaa Arkaadia, millele Kõrtõki, Adõrsu ja Adõlsu orud oma lopsakate rohuväljade, õitekülluse ning erksavärviliste rododendronipõõsastikega fantaasiaküllast analoogiat pakuvad.
.
Taevast tulnud mees
Selja taga mitmetunnine tõus mööda kõrgustesse vonklevat serpentiini, jõuame liustikusetteid allavoolu kandva jõe laienevasse orgu. Inimtühi ja mahajäetud maastik on meile just omaseks saamas, kui äkki märkame kiiresti liginevat inimest. Tema tulekusuund on tavatu. “Ta tuleb kõrgelt ülevalt, häid uudiseid toob meile sealt….” Olgu uudistega kuidas on, tegemist on ilmselgelt lihast ja verest tulnukaga. Mees kalpsab toekat karjusekeppi nõlvale toetades pooljoostes alla mööda 45kraadist kallet. Ja ehk küll mitte enam esimeses nooruses, on tema samm välejalgne ning kerge. “Kas saab teilt vahetada airaani vastu pisut teed?” küsib ta alla jõudes hingeldamata. “Paarimees jäi haigeks, on vaja teda pisut turgutada.” Karjuse tumepruunid silmad näivad kuidagi vesised, neis pesitseb murelik pilk. Mees kannab küljel nahkvutlaris binoklit, millega ta meid ilmselt juba kaugelt märganud on. “Airaan on mul maitsev ja värske,” kinnitab ta sõnadele kaalu lisades ning heidab uuriva pilgu üles. Sinnapoole, kus kaharate Kaukaasia mändide kasvuruum otsa saab ja rohetavad alpiniidud algavad. “Kust kandist mehi olete?” Silmi kissitades võib kõrgel mäeveerul, sealpool, kust mees laskunud oli, silmata kreemjat täpistust. See on mitmesajapealine lambakari – balkaari magushapu piima airaani allikas. “Eestist.” Vahetame teed ja karjus istub meie lähedale kivile piibutundi pidama. Kuulnud, et meie innukamad kaaslased täna taas Elbruse tippu üritavad jõuda, vangutab ta pead: “Ei ole täna Mingitaul head meeleolu. Ülevalt oli näha – ümberringi päike ja sinine taevas, aga kõik kõrgemad tipud pilvedes. Võimatu ilm.” Mehe hääletoon on igapäevane, ent meie jaoks aimdub selles ka varjatud jumalikku jõudu. Pole just tavaline asi rääkida inimesega, kel nii harjumuspäraselt on võimalus vaadata inimeste askeldustele otsekui tiivulisel pooljumalusel – ülalt alla. 

. Nähtamatuks muutunud rahvas 
Aga eks ole jumalatelgi omad mured ja nõrkused. Kuulnud, et Eestis on elukorraldus mõistlik ja elu kulgeb omasoodu, kurdab mees meile oma igapäevaseid olelusraskusi. Tänulikke kuulajaid ei satu tema teele vist tihti. Saame teada, et karjusetöö on karm võitlus ja nii mõnigi mees on sellest Kaukaasiale omasest iidsest elatusviisist mugavuse kasuks loobunud. Et jõgi on viimastel aastatel vaenulikku meelt üles näidanud ning uhtunud minema möödunud aastatel laotud veerkivist sillad. Et Kaukasusest põhjas, Kubani tasandikel olevat balkaaridel jälle kabardiinidega, vabariigi enamusrahvaga, kana kitkuda. Õnneks olevat president ausameelne mees, keda võivat usaldada. Ka niisugustes asjades. Aga olla oma esiisade maal vähemuses pole siiski kerge. “Mispärast vähemuses?” pärin uudishimulikult ning viipan ise fotokaamera poole, sõnatu küsimusega jutustajalt pildistamiseks luba paludes. Islamimaailmas ei olda pildistamise suhtes just alati soostuvalt meelestatud. Balkaari karjus rehmab aga nõusolevalt käega ja jätkab: “Me oleme elanud siinmail juba mäletamata aegadest. 600 aastat tagasi tuli aga Doni tagant Must Surm, laastas maad ja jättis suure hulga külasid hoopis elaniketa. Katkuepideemia järel tulid kabardiinid – ning asustasid Kaukasusest põhjas olevate tasandike viljakad ja inimtühjaks jäänud maad. Balkaarid jäid alles vaid siia – mägedesse. Siia ei ulatunud katku laastav käsi.” Kuulame habetunud karjuse lugu ammulisui nagu muinasjuttu. Muinasjutule sobivat õnnelikku lõppu sel jutustusel aga kusagilt võtta ei ole. Ehk küll aukartusest igilumega kaetud mäetippude ees siit nii mõnigi vallutaja minevikus tagasi oli pöördunud, ei piisanud sellest enam II maailmasõjas. 

1943. aasta jooksul alistas hitlerlik Saksamaa Kaukasuses olulisi tugipunkte ning ehitas Elbruse nõlvale 4300 meetri kõrgusele nüüdseks varemetes oleva vaatlusplatsdarmi. Ja ehkki balkaarid ka sõja ajal omaette karjuseelu elada üritasid, süüdistas sõja võitnud pool neid pärast Berliini vallutamist koostöös natsidega. Võitjale jääb võitja õigus. Tulemuseks oli kogu rahva deporteerimine Kasahhi steppidesse. Seda tegi Nõukogude Venemaa aastatel 1945–1954. Balkaari kui rahvakillu nimi pühiti kaartidelt, riiklikult sümboolikalt ja rahva teadvusest. Mäed jäid tühjaks ning mahajäetud karjuseonnide ümbrust elustasid üksnes elavaloomulised väikesuslikud. Ent ainult mõneks kuuks jätkuski siinmail võimutäiust ainurahvuslikule Kabardiini Vabariigile. 1954. aastal balkaarid rehabiliteeriti ning neil lubati oma kodupaikadesse naasta. Toimunud kannapööret illustreerib tänini suurepäraselt tollase autonoomse vabariigi lipukirjade ajalugu. Ajavahemikus 15.07.1954 kuni 09.01.1957 mastides lehvinud plagudele trükitud lühend lubab oletada, et Kaukaasia ajaloo suurimaid eksitusi, balkaaride deporteerimine, isegi stalinistliku eetika järgi hästi trükimusta ei kannatanud. Kodanikud võimkonna hulgast, kes niisuguse otsuse pohmeluseuimas langetasid, näisid oma saatuslikku viga ilmselt siiski häbenevat.