LOODUSE ARHIIV

Meie võõrustajaks on Esko. Esko maja asub vana Aanaari (Inari) ja Ohcejohka (Utsjoki) postiteel päevatee kaugusel Ohcejohkast Gorretagas. Kuni 1958. aastani sai teed mööda liikuda vaid jala võipaadiga. Siis rajati korralik tee. Samal ajal kolis Esko pere turbaga vooderdatud maakojast palkmajja. 86-aastaseks saav vanaema meenutab ikka veel igatsevalt postitee aegu, kui teelistel oli kombeks tarest läbi astuda ja kohvi juua. Esko oli üks sellel suvel ilmunud saamikeelse linnumääraja autoritest. Esko lähim ja pea ainus naaber on paarisaja meetri kaugusel majast pesitsev kalakotkas. Kevadsuvel tegeleb Esko lisaks kalapüügile väikeste üliharuldaste laukhanede otsimisega põhjapoolsetel tundrutel. Viimastel aastatel pole ühtegi pesitsevat lindu leitud. Rabapüü püük talvistel tundrutel peenest traadist silmustega on veel üksikutele saamidele oluline elatusallikas, sellega tegeleb ka Esko. Just novembri lõpuks on maha sadanud piisavalt paks lumi, et alustada püü püügiga. Kuidas rabapüüsid püütakse? Kõigepealt tuleb luba küsida väikestelt sõrmeotsasuurustelt mehikestelt ehk rabapüühaldjatelt. Kui luba saadud, õnnestub kindlasti ka püük. Üks mees suudab üles seada ja kontrollida kuni kahesajast silmusest koosnevat liini, kui käiakse jala või suuskadega. Juhul kui kasutatakse mootorsaani, võib lõksude arv ulatuda neljasajani. Õige koha valik on võtmeküsimus. Kuidas suunata lindu lõksu suunas, kus peavad olema pungadega oksad, kus mitte, millist kasetukka valida, on kõik kokku omaette teadus. Halvasti seatud lõksu lind ei tule, vaid irvitab küti üle. Esko näitab pilti juhtumist, kus ta leidis surnud rabakana otse puutumata lõksu kõrvalt. "Kana naeris ennast surnuks, nähes rumalasti seatud lõksu," ütleb ta.

Skillovirriks kutsutakse ligi 600 meetri kõrgust tundrut, kus toimub Utsjoki kandi saamide iga-aastane põhjapõtrade eraldamine. Lühildasel talvepäeval avaneb sealt ümbritsevatele tundrutele hingemattev vaade. Ohcejohka on ainus Soome omavalitsusüksus, kus saamid on ülekaalus. Ja Skillovirri on viimane põtrade eralduspaik, kus kõlab soome keelega segunemata saami keel. Kümnekonnale majale ja põdraaedikutele annab polaaröös elektrit diiselgeneraator. Valget aega on vaid paari tunni jagu. Neil päevil on saamidel õnnestunud tundrutelt kokku koguda 700 põhjapõtra. Põdramöll Skillovirril käib vahelduva eduga mitme talvekuu jooksul, sõltuvalt sellest millal õnnestub suurem hulk põtru tundrutel kokku koguda. Põdrad loetakse, vasikad märgistatakse, selle aasta lihaloomad eraldatakse, mõned kohitsetakse, mõned vaktsineeritakse ja eraldatakse aedikutesse, iga sugukond omasse.

Skillovirri saamid sellel aastal loomaarsti teenuseid ei kasuta, boikoteerides niiviisi loomaarstide ainuvõimu ja ülisuure teenistuse vastu. Hingeraha maksva vaktsineerimisesüsti võiksid nad teha isegi. Põdrad märgistatakse Skallovaaras nii kõrvamärkide kui ka pulverisaatoriga tehtud värviliste tähistega looma külgedel. Uut laadi värvilised märgid aitavad vähendada riide, mis tekivad sugukondade vahel sarnaste kõrvamärkide valestilugemise pärast. Ohcejohkat läbib Soome-Norra piirijõgi ja üks parimaid Euroopa lõhepüügijõgesid Teno. Sellel aastal juhtus Tenoga kummaline lugu. Novembri keskel läksid jõel jääd. See on siinkandi kõige suurem uudis. Ohcejohkas on tollipunkt, kool, hotell, kõrts, kaks poodi ja mõnisada elumaja. Asula läheb elama lõheturismi hooaja alates. Turistid võivad kala püüda enamasti vaid kaldalt, kohalikud ka paadist. Paraku on jõgi nii madal , et saab kahlata keset jõge, otse lõhe tõusuteele. Kuid lõheturism toob Soomele sisse üle 10 miljoni marga aastas. Poe ees ilusat siberi laikat imetledes saame tuttavaks tema saamist peremehega. Mehe seletuse kohaselt käib tütar laikadega koerarakendi maailmameistrivõistlustel Norras, kus tuleb läbida 2000 kilomeetri pikkune distants. Mees oskab mitut eestikeelset lauset ja kinnitab, et kolmekümnendatel aastatel olnud Utsjokil kooliõpetaja, kes õpetanud kohalikele eesti keelt. See Pikku-Jussi nimeline legendaarne soomlasest õpetaja, polüglott, geoloog ja müürsepp elab veel praegugi Ohcejohka naabruses ja temast ringleb kohalike hulgas mitmeid legende.

Aanaar on Soome saami keskus. Inari ja Ivalo vahel jookseb üks paljudest mõttelistes piiridest Saamimaa ja Soomemaa vahel Ivalosse saamid naljalt oma nina ei pista, isegi mitte selleks, et külastada spetsiaalselt saamidele esinema tulnud Vanemuise teatri etendusi sellel sügisel. Vana tuttav nugade ja ehete valmistaja Petteri nikerdab oma stiilses töökojas järjekordset tellimustööd kuhugi teise maailma nurka. Petteri teeb meile märkuse, sest oleme oma tulekust üks päev ette teatanud. Tavaliselt me seda ei tee, nagu on saamimaal kombeks. Kõik külalised on oodatud. Petteri naaber Ilmari võtab etteteatamise tarbetuse kokku sõnadega: "Ma olen alati kodus, kui teie tulete." Seni on see üllataval kombel ka kehtinud. Olles Soome Saami Parlamendi liige, saab Petteri käsitööd teha vaid istungite vaheaegadel. "Parlamendihoone", kontor kohaliku kooli ühiselamus, on käsitöökojast mõnesaja meetri kaugusel. Kaheaastane järjekord nugadele eri maailma otstes ootab aga tegemist. Väljasõiduistungite kohta Helsingisse, Rovaniemi, Kemisse on käsitöömeistril oma ettepanekud: tuleks juurutada telekonverentside süsteem, siis saaks igaüks rahus oma tööd teha, samas näeksid teised kaamerate vahendusel, millega saadik peale rahvaesindamise tegeleb.

Saami kunstikaupluses Aanaris ilutseb riiulite viisi värskeid saamikeelseid trükiseid, kassette, laserplaate. Võrreldes 1991 aastaga, kus riiulitelt võis leida vaid mõne üksiku raamatu, on toimunud tõepoolest suured muutused. Nii suured, et samas aastaid töötanud Ilmari teatab, et on lõpetanud kõigi saamikeelsete raamatute ostmise, kuna neid on hakanud liiga palju ilmuma. Madalseis Inari turismis on möödumas. Just Aanarit külastanud turistide arv on Lapimaal viimasel aastal kasvanud kõige enam. Üle väikese kirikuküla vabaõhumuuseumi kõrvale on kerkinud tapamaja meenutav angaar, milles peitub ülimoderne ja interaktiivne saami muuseum. Muuseumihoone tekitab nii meis kui külaelanikes segaseid tundeid. Sisu on seevastu põnev. Seni puutumatuna seisnud saamide pühale riituspaigale Äijih saarel Aanaari järves viiakse nüüd turiste.

Kullapesijate peatuspaigana kuulsaks saanud Kultahovi hotell on valitud Soome aasta hotelliks. Talvel Inaris turiste ei käi, sest Jõulumaa Rovaniemi jääb 300 km kaugusele. See-eest kasutab Rovaniemi agarasti jõulupalaviku tarvis ära saami kultuurielemente, ilma et sellest saamidele mingit kasu tõuseks. Müüakse Koreas valmistatud "saami käsitöid", soome turismifirmade esindajad riietuvad saami rahvariietesse ähvardades samas selle vastu protesteerivaid saame. Nuvttohat, mida kutsusime nutukateks, tegid meie liikumise külmal lumisel tundrul ülimalt nauditavaks. Nutukad ehk põhjapõdra karvastest jalanahkadest tehtud jalavarjud on kõige mugavamad jalatsid liikumiseks talvisel tundrul. Jala soojenduseks kasutasid saamid varematel aegadel kuivatatud kindlat liiki tarnasid, praegu lambanahka ja mitut paari villaseid sokke. Nutukatega külm ei hakka, käies on tunne, justkui kõnniksid paljajalu. Lume tungimist saapasse takistab tihedalt ümber sääre seotud lai ornamendiga pael. Paela ornamendi järgi võib eksimatult määrata inimese päritolu. Elaval inimesel tuleb paela siduda seestpoolt väljapoole, surnul vastupidi, et hing kehast välja ei pääseks. Nutukad on universaalsed jalanõud, mis ei nõua äravõtmist tuppa sisenedes, huvitaval kombel ei hakka nendega toas kunagi palav. Nutukate tegemine on omaette kunst, eriti nende ülespoole kaarduvate ninade pärast, mis kunagi täitsid osaliselt suusaklambri funktsiooni.

Pideva kasutamise juures peavad nutukad vastu vaid mõne aasta, mistõttu nende tegijad on väga hinnas. Seda enam, et nutukad on ühed vähesed rahvusliku riietuse elemendid käpikute, peakatete ja nugade kõrval, mis leiavad saamide poolt veel igapäevast kasutamist. Sillevirri on teine põhjapõtrade eralduspaik meie reisil. See asub eelpoolkirjeldatud Skillovirri eralduspaigast tunduvalt madalamal. Eri kogukondade eralduspaigad erinevad teineteisest märgatavalt. Kui Skillovirris märgistatakse põtru lisaks kõrvamärkidele aerosooliga, siis Sillevirris ollakse truuks jäänud kõrvamärkidele. Sallivaara kogukonnal on oma värskelt valminud eurotapamaja, Skillovirri saamid peavad uute veterinaarnormide järgimiseks oma põdrad Norrasse tapale saatma. Sillevirri saamide põdraaedikus on iga suguvõsa põtrade lugejate tarvis ehitatud küttega putkad, kõikjal mujal peavad lugejad liikuma ja oma tööd tegema põdrapüüdjate vahel. Sillevirri õhustik on meile tunduvalt meeldivam, mitte ainult sellepärast , et tunneme sealt paljusid põdrapidajaid. Seal on vähem suuri, teiste üle domineerivaid põdraomanikke, mistõttu omavahelistes suhetes on vähem pingeid.

Tuntum põdrapidaja on siin Juhan-Anti, kes on üle Saamimaa kuulus oma võitudega põdravõidusõitudel, mida tunnistab riiulite viisi võidukarikaid tema kodus. Võidusõiduks sobiliku põdra valik ja toitmine nõuab sama palju hoolt ja erilisi toidusegusid, kui korraliku traavli või tõukoera kasvatamine. Lihtsam on lugu jõuluporodega. Jõulueelne aeg on eriti sobilik valgekarvaliste põhjapõtrade müümiseks laste tarvis lõunasse jõulumaadele. Juhan-Antil on tellimus kuuele valgele jõuluporole, kes alustavad üheaegselt meiega teekonda närvilisse lõunasse –jõulutarbimise ja –tõmblemise ühiskonda.