KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Euroopa naarits hakkab vallutama Hiiumaad

Käsil on maailmas haruldane projekt väljasureva imetaja loodusesse laskmiseks

Tallinna loomaaias on paik, kuhu külastajad ei saa ka pika lunimise peale. See asub põhiosast veidi eemal ja pakub ulualust loomale, kes Eesti loodusest sama hästi kui kadunud on. Ruumikates puurides sibab vilkalt ringi 65 euroopa naaritsat, kelle esivanemad veel viieteist aasta eest asustasid Põhja-Eesti. Keskmistes puurides elutsevad mustakuuelised ja särasilmsed tegelased tulevad uudistama, kui neid pildistama asutakse. Nad on pisemad, kui arvasin ja oma kiskjaloomusest ei avalda vähimatki märki. "Kardan veidi, et nad on liiga julged ja inimese suhtes uudishimulikud," ütleb Tiit Maran, kes meid oma kasvandusse sisse laskis. Et plaan on loomad metsa tagasi lasta, siis oleks parem, kui nad inimesesse ettevaatusega suhtuksid.

Tiit Maran tegeleb euroopa naaritsa kui liigi elustamisega viisteist aastat. "Kummaline asi – selle loomaga tegelemine on nagu lõksusattumine," põhjendab ta oma truudust neile saledatele pikasabalistele olenditele. "Kes on nendega tegelema hakanud, see enam lahti ei saa. Näed üha uusi seoseid nende ja muu looduse vahel ja asi muutub järjest huvitavamaks." Nüüd on asi muutunud nii huvitavaks, et Eesti on oma naaritsaelustamisega sattunud maailma tippajakirjandussegi. Populaarteaduslik ajakiri New Scientist kirjutab oma detsembrikuu esimeses numbris Eesti ja Briti teadlaste koostööst. Oxfordi ülikooli teadlane David Macdonald on oma meeskonnaga meie teadlastel abiks, et Hiiumaa sissetungijast ameerika naaritsast ehk mingist puhastada ning selle asemel euroopa naarits sisse tuua. Kolmeaastase projekti eesmärgiks, mida rahastab Briti Darwini Initsiatiiv, on praegu Tallinna loomaaias elavad euroopa naaritsad saarele lahti lasta. Või kui mitte nemad, siis nende järeltulijad, sest projekti esimesed nädalad andsid tagasihoidlikuma tulemuse, kui loodeti. Minke püütakse eriliste, Coniber tüüpi raudadega ning nende ligimeelitamiseks kasutatakse Ameerikast toodud lõhnaaineid. Marani sõnul haiseb naaritsa näärmetest ja roiskunud toidust valmistatud segu jubedalt. "Sellel on kaks deodorandi head ja üks halb omadus," ütleb ta, "kui külge jääb, siis jääb külge ja lõhnab tugevasti, kuid küljest enam ära ei tule."

Kahe nädalaga tabas paarkümmend kütti kuus ameerika naaritsat. "Pole mingi ime, mehed alles õpivad," lohutab Maran. Otsustatud on hakata püüdma pidevalt ning teha seda märtsikuuni. "Juurdeon vaja kast lõkse, sest ega näiteks Kärdlas raudu kasutada saa, kes neid jõnglasi sealt välja päästab," ütleb ta. Hiiumaal arvatakse elutsevat 300 ameerika naaritsat. Kui ka mõni paar alles jääb, pole sest lugu, kuna mõne paari suurune asurkond pole elujõuline. Mõjuma hakkavad geneetilised ja demograaafilised, aga ka keskkondlikud mõjurid. Naaritsad pole maailmas kuigi vanad loomaliigid. Need on kogunisti üllatavalt uued olijad. Jääaja lõppedes 10 000 aastat tagasi polnud olemas ei euroopa naaritsat ega tema lähedast sugulast tuhkrut. Oli keegi nende eellane probutorius, kellest on aga säilinud vähe leide. Et tuhkur (Mustela putorius) ja euroopa naarits (Mustela lutreola) lahknesid nõnda hiljuti, siis sünnitavad nad omavahel ka hübriide, kes ometi euroopa naaritsaga tagasi ei ristu, küll aga tuhkruga. Teine lugu on ameerika naaritsa ehk mingiga (Mustrela vison), kes pole oma euroopa nimekaimuga üldse lähedane sugulane. Nende sarnane väljanägemine on tingitud samalaadsest poolveelisest eluviisist ning vähemasti looduses nad omavahel järglasi ei saa. Ühe hüpoteesi kohaselt kulgesid mingi eellased Euroopast üle Beringi väina kohal olnud maasilla Ameerikasse ja teisenesid seal ajapikku minkideks.

Ent olgu minevikuga kuidas on, oma endisest levialast, mis hõlmas kogu Euroopa mandri peale Portugali, Itaalia, endise Jugoslaavia, Hollandi, Rootsi Norra ja Taani, on euroopa naarits olnud sunnitud loobuma. Nüüd elab teda siin-seal vaid Kesk-Venemaal, Prantsusmaal ning Hispaanias – vaevalt viiendikul kunagisest asualast. Üks põhjusi, miks euroopa naarits kaotajaks osutus, on tema ameerika nimekaimu hoogne pealetung. Tema raske elu põhjuseks on peetud ka elupaikade vähenemist, üleküttimist, kliimamuutusi ning võõrliigi poolt sisse toodud haigusi. Eestis põgenes karusloomafarmidest alates 1960. aastate keskpaigast igal aastal sadakond minki, mis tagas asurkonna elujõulisuse. Ka Hiiumaa metsadesse kolis mink kolhoosi Rahu Eest karusloomafarmist Palade külast Kärdlast kümmekond kilomeetrit kagus. Nüüd, mil kunagi Eestis peetud kümnete tuhandete minkide asemel elutseb karuslooma kasvandustes vaid mõnisada looma, sealt juurdekasvu enam ei tule, kuid asurkond on elujõuline just tänu oma suuremale kohanemisvõimele.

KUI EUROOPA naarits ei liigu veest kaugemal kui 150-200 meetrit, siis ameeriklane elab igasuguses elupaigas ning häda korral ronib isegi puu otsa. "Miks euroopa naarits on rohkem metsajõgedega seotud, pole ma osanud endale seletada," tunnistab Tiit Maran. Toidulaud on mõlemal loomal samasugune – kala ja lihapoolis. Konnad pole loodusest kadunud, kuid euroopa naarits, kes neid sööb, pidi ometi lahkuma. Esimesed tõsised lahkumise märgid ilmnesid 1980. aastate alguses, kui Eestis tungis peale veel üks võõrliik – ondatra. Siis hakkas just tol ajal ülikooli bioloogina lõpetanud Tiit Maran euroopa naaritsaid loomaaia tarbeks püüdma. "Sõitsime sügiseti loomaaia bussiga Valgejõe äärde, lõksud kaasas, ja elasime nädal aega metsas," meenutab ta. Nädalas püüti üks-kaks looma, kuid oskuse kasvades saadi neid enam ja nii kogunes 80. aastate lõpuks loomaaeda veerandsada naaritsat. "Sööt polegi alati oluline, otsustab ka uudishimu," kõneleb Maran. "Kui lähed oma korterisse ja avastad seal äkitselt uue kapi, tekib sul kindlasti huvi, mis selle sees on. Kui lõks sulgub ja aru saad, on juba hilja."

PROTONAARITSATE elu oli loomaaias raskevõitu. "Vene aja lõpus oli toit väga kehv ja rasvane, ning nõnda hukkus suur osa isasloomi," meenutab Maran kurvalt. Uut verd prooviti saada esmalt Eestist, ent selleks ajaks oli mink juba platsis. Kaks ja pool aastat püüdlusi palju vilja ei kandnud. Siis tehti kaupa Venemaal Tveri oblastis asuva Kesk-Metsavööndi biosfääri kaitsealaga. Raha tuli Läänest ja selle eest püüti Venemaalt mõned naaritsad. Nende järglased praegu Tallinna loomaaia ohustatud liikide keskuseks nimetatud alal oma  Hiiumaa-reisi ootavadki. Senikaua aga peremehetseb saarel ja mandril mink. "See võib maha murda kanagi," ütleb Maran, "eriti sügisel, kui noorloomad pesast lahkuvad ja oma kohta otsivad." Samaga saaks hakkama ka euroopa naarits – kui teda metsas elaks. Ja ega välimuseltki neid kahte looma asjatundmatu silm eristada oska. Ameerika naarits on küll suurem, tugevam ja teisema käitumisega, kuid kus sa võrdluseks seda eurooplast võtad.  Pealegi kinnitavad Briti teadlased, et oma võistluses mingiga on euroopa naarits viimase mõne põlvkonna jooksul 15 protsenti suuremaks muutunud.

EESTI EKSPERIMENT pole siiski maailmas esmakordne. Siin-seal on saari võõrliikidest puhastatud ennegi. Näiteks Uus-Meremaa troopilistele saartele Euroopa asukate poolt toodud küülikutele, metsistunud kassidele, kärpidele, nirkidele ja tuhkrutele on edukalt jahti peetud. USA lääneranniku lähistel olevad Kanali saared puhastati küülikutest. Kuid 1420. aastatel sõid portugallaste poolt sissetoodud küülikud paljaks Madeira saarestiku Porto Santo saare, nii et inimesed sellelt põgenesid ja naasid alles pärast seda, kui pikk-kõrvade vägi oli iseenda apluse peale nälga surnud – polnud enam rohulibletki. "Kõigile neile projektidele on iseloomulik, et väga palju leidub pessimiste, kuid Kanali saartel näiteks  tehti küülikutele kahe nädalaga ära," ütleb Maran. Hiiumaal läheb siiski kauem. Ning siin toimuvat jälgivad huviga euroopa naaritsa sõbrad Hispaaniastki. "Seal plaanitakse sisse tuua geneetiliselt modifitseeritud liigispetsiifilised söödad, mis loomad viljatuks teevad," tutvustab Tiit Maran Hispaania ja USA ühist kõrgtehnoloogilist projekti. "Suhtun kerge hirmuvärinaga Austraalia algatusse, kus võõrliike tahetakse ohjeldada geneetiliselt modifitseeritud viljatust tekitavate liigispetsiifiliste viirustega – pole teada, milliseks viirus aja jooksul muutub ja kas see ei ohusta teisi loomi."  Euroopa naaritsal pole aga Tallinna loomaaia puurides asjast palju sooja või külma. Külma eest kaitseb neid nende karusnahkne kasukas, ja sooja saavad nad oma urgudest.