KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Lofoodid lummavad kaljude ja veega

Tere kõik! Ilmad on kuumad, reis viimase peal. Lofootidel juhtus väike viperdus: jätsime auto  mäe jalamile randa, kuni ise ronimas käisime. Tagasi tulles leidsime Väikese Punase  pooluppununa. Raha ja kõigega oli ühel pool, aga õnneks saime kalatehases tööd. Tervitades  teie Seiklejad. Olles kaardi selle valega posti visanud, longime rahulolevalt muiates tagasi auto juurde. See ei ole  teps mitte uppunud, vaid ootab meid teeservas. Tagumine pool on laeni täis kraami, mida vajavad  kaks inimest ja auto kümne päeva ja 4000 kilomeetri jooksul. Meie eesmärk on Lofoodid.  Päevakava sõltub ilmast, meeleolust ja juhustest. Kohustuslik on vaid telkimine ja söögi tegemine.Ainus kinnisidee on käia viikingimuuseumis ja ronida võimalikult kõrgele võimetekohasele  mäeharjale.

Kuningas Olavi teel
Lofoten on viiest saarest koosnev saarerühm Põhja-Norra rannikul. Lisaks kuulub Lofootide alla Norra suurima saare Hinnøy lõunaosa. Silmapiiri sinerdusse kaduv saarterida on justkui väike mudel  kogu Norra maalilisest rannikust. Vahel hall ja ükskõikne, vahel lõunamaiselt roheline ookean  ümbritseb 170 km. pikkust kaljumüüri. Selle Lofoten weggen’i jalamile, mere ja kaljuseina vahele  napile tasasele alale on tikitud väikesed kalurikülad. Neid ühendav tee on kaardile märgitud kui E10,  ametliku nimega Kuningas Olav V tee. Mainitud kuningas pidas teede ehitamist riigi seisukohalt  äärmiselt oluliseks.  Igasse külla sisse keerates hakkavad kõigepealt silma kalakuivatuspuude rivid. Ühes kollases  laohoones avastame maast laeni ulatuvad kuivatatud tursa riidad, aga väljas kuivamas ei ole neid   suvisel aastaajal suurt kusagil näha. Vaid üksikud kajakad patseerivad kalahaisulisi latte mööda ja seiravad meid otsekohese ebasõbralikkusega. Kalahais, lakkamatu kajakakisa ja palkjalgadel  punased majakesed, taamal võimas sakiline kaljusein - see on esimene ja viimane mulje Lofootidest. Pidevast sajust ei ole meie kodumaises vihmas kükitavate kõiketeadvate sõprade kiuste märkigi. Meile paistab päike. Kuigi ilm võib siin kiirelt muutuda, on kliima üldiselt stabiilne. Lofootide suved   on suhteliselt jahedad, talved soojad. Selle tagab Golfi hoovus, mis uhub Lofootide kaljust rannikut terves selle pikkuses. Lofootidega samal 68. laiuskraadil paiknev Hudsoni lahe piirkond või  Gröönimaa ei ole inimese eluks mitte soodsaimad alad. Ent näiteks Røst on talviti Norras kõige soojem koht - sealne keskmine temperatuur on +1 kraadi. 

Tants kala ümber
Kohalikud on vanadest hallidest aegadest saadik elatunud jahipidamisest ja kalandusest. Kui esimesed inimesed 6 000 aasta eest saartele saabusid, oli metsa hoopis rohkem kui nüüd. Ja metsas  palju karusid, põhjapõtru ja kopraid, kelle eluümbruse põllumajandus hiljem hävitas. Kui suuri   neljajalgseid tänapäeval enam ei kohta, siis kala oli ja on. XII sajandil kaubeldi kalaga Euroopas  väga laialdaselt. Tänapäeval maandub suurem osa Lofootide eksporditavast kvaliteetsest kalast  itaallaste toidulaual.Jaanuarist aprillini on kalapüügihooaeg. Siis rändab tursk Barentsi merest Lofootide vetesse kudema. "Skrei" elule ja tervisele andis aga hoobi pärast Teist maailmasõda alanud Norra  kalatööstus õitseng. Kalavarude vähenemise põhjusi on mitmeid: Barentsi mere tursavarude  hävitamine eri riikide traallaevade poolt, teadlaste lausa risti vastukäivad argumendid  tursapopulatsioonide kohta, püüginormidest möödavaatamine, regulatsiooni ja tõhusa kontrolli  puudumine. Sel aastakümnel on saadud sajandi kesiseimad saagid ja inimesed on olnud silmitsi  majanduslike kaotuste, pankrottide, tühjade tehaste ja töötusega. Inimesed ei leppinud olukorraga,   vaid püüdsid tehtud kahju heastada. Tänu rangetele kalapüügipiirangutele on kalavarud viimastel  aastatel suurenema hakanud

Saagu turist!
Inimeste elus on peale kalade natuke muud ka. Lofootidel toodetakse ehituselemente, vetikajahu,   voolikuid õlireostuse kogumiseks, plastmassist paate ja palju muudki. Põllumajanduski on pärast kriisiaastaid jälle jalad alla saanud. Ent kohe tursa järel teisele kohale on trügimas siiski turism. Kõige ehedam näide Kahe T liidust on Lofootide kõige viimase saare kõige viimane küla, kus  maantee ära lõpeb Sinna on kokku toodud vanu ehitisi ka mujalt, ja paljudes neist asuvad pisikesed kalandusega seotud muuseumid ja kohvikud. Ühes romantiliste elumajakestega moodustab küla  samas ka kohalikku elustiili eksponeeriva muuseumi. Koos on kala, kalamees ja turist, kajakast  rääkimata. Iga maksujõuline kalapüügist huvitatud turist võib saada oma käsutusse elamise,  täisvarustusega paadi ja vajadusel kapteni. Lofootidel elab veidi üle 24 000 inimese ja saari külastab aastas umbes 200 000 turisti. Selle  sissetulekuallika nimel on ilmselt mõtet natuke vaeva näha. Lofootidel võib laenata ratta, minna ratsutama, sukelduma või linde vaatlema, matkata ja harrastada mägironimist. Lisaks ahvatletakse turiste kahtlase varjundiga vaalasafaridega ("Hapu", väitis ka rebane – nimelt meil ei olnud paraku  võimalust vaalavaatlejatega ühineda). Turistilõks küll, aga kõik toimub heatahtlikult ja kenasti.   Turistile ei käida peale. Ta tunneb, et talle on antud võimalus harukordsete looduselamuste veelgi  täiuslikumaks nautimiseks. Vastutasuks peab ta olema loodust reostamata ja kohtlema õrna  taimestikku viisakalt. Seda ei ole palju nõutud, kuna rannikuäärsel teel on piisavalt tualettide ja  prügikastidega varustatud puhkekohti.

Kõrgel ja kaugel, lähedal ja sisimas
Kaljud ja vesi teevad Lofootidest need kuulsad Lofoodid. Geoloogiliselt huvitaval alal on esindatud  Norra kõige vanemad ja kõige nooremad kaljud. Domineerib umbes kolm miljarditt aastat tagasi  moodustunud kalju, mis on ühtlasi üks vanimaid maakeral. Sellele aukartustäratavale põhjale vormis  viimane jääaeg need mäed, mille harjadel meiegi turnisime. Ja all on vesi. Külm ja läbipaistev, karmi maailma eluandja. Ta isegi justkui elab, voogamas rahutult kaljude vahel, limpsimas ähvardavalt nende lihvitud külgi. Külmalt otsekohene nendega, kes talle  läheneda julgevad. Tunnen end tillukese ja tähtsusetuna, kui ma mutukana kiviseid uurdeid mööda   kalju sügavuse poole laskun. Vesi voogab rahulikult, hirmutava raskusega, ja sosistab mingi ürgse  sõna. Sätin end seljaga tihedalt kalju vastu ja vaatan kümnemeetrisse läbipaistvusse. Pelgan seda   jõudu, sest ta ei pea mind miskiks. Ülevus ja julm ilu on võtnud mind vangi. Kõikvõimas ja ometi nii   haavatav ookean, kas sinu jaoks poleks mitte parem, kui siin planeedil inimesi ei olekski?

Veel võimsama elamuse osaliseks saan samal õhtul. Paat, mis on viimase pooltunni rahulikult  mudasel merepõhjal lamanud, hakkab rahutult kõikuma. Mu silmad võtavad sõõrja kuju, ja siis saan  aru: minu ees olevasse lahte on tungimas tõusuvesi! Vaatan lähemalt. Elu tekib eikusagilt: vähikesed sagivad, teokarbikesed siirduvad, adrukesed hakkavad hõljuma. Olen võlutud. Enda ees oleva   tõusuvee taset hindan lähedaste kaljude triipude järgi maksimumis paari meetrini. Teisel pool  mäestikku, ookeanipoolsel rannal, ulatub tõusu ja mõõna vahe kolme meetrini. Tõus ja mõõn ehk looded tekivad kuu ja vähem ka päikese tõmbejõu mõjul. Tõmbejõudude, sentrifugaaljõudude ja kompenseerivate jõudude rägastik lendab mu peast läbi. Samas taandun ammuste esivanemate tasemele, piirdun vaatamise ja tajumisega. Pinevus tõuseb nagu vesigi. Öösel telgis kuulen lainete loksumist väga lähedal telgikanga taga. Päevane rabelemine on aga nii ära  väsitanud, et uinun samas uuesti. Hommikul on vesi jälle kaheksa-üheksa meetri kaugusel, nagu   poleks midagi olnudki. Kaljuseinad meie ümber kõrguvad tõsiste ja endassetõmbunutena. Liikumatult kaua samal kohal seistes püüan haarata selle maa olemust. Kuigi mu hing paistab   ühinevat puhta avarusega, ei ole ma veel ühelgi matkal saanud mägedele omaks. Võõrana pean ma  lahkuma, et üha uuesti mäestiku jalamile naasta. Alandlikult tulen taas otsima vaikuse südant   kaljuseinte ja mere kumedast hingamisest.