KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

YELLOWSTONE- ainus ja esimene

Yellowstone‘i rahvuspark on üks Ameerika Ühendriikide sümboleid. Sellel kokku Pärnu- ja Viljandimaa suurusel alal ei ela ühtegi inimest. Ometi ähvardab maailma esimest rahvusparki oht. Seda armastatakse liiga palju.

YELLOWSTONE ALGAS hetkest, mil me pärast kolmepäevaseid tutvusmisreide Washingtoni riiklikes looduskaitseorganisatsioonides Bozemani linna sõitvale lennukile istusime. Järgnes poolepäevane lend läände, kaugesse Montana osariiki, kust Yellowstone'i rahvuspargi loodeväravani jäi veel mõni tund kiiret autosõitu. Meie lennukaaslased erinesid silmanähtavalt Washingtoni tänavail ringisiblinud ameeriklastest.  Grupp kalasportlasi, seltskond presendist tormiülikondades jahimehi, mitmed indiaani päritolu sõitjad - kõiki ühendamas mingi omapärane rahu ja meelekindlus.  Lennukist maha astudes sai selgeks, kust see pärines.  Küllap nemad teadsid juba, mis ees ootas. Kõrge taevas, kargemast kargem õhk ja lõputu, lõputu avarus, silmapiiril lumetippudes mäeahelikud.  Oli tunda, et siin omandab aja kulg teised mastaabid. Septembri lõpul on rahvusparkide külastamise tipphooaeg juba möödas.  Ameeriklased armastavad oma rahvusparke ja Yellowstone saab iga ameeriklase reisisihiks vähemalt kaks korda elu jooksul: esiteks siis, kul teda viivad sinna ta vanemad, ja teist korda siis, kui ta läheb sinna oma lastega.  Nüüd on Ameerika rahvusparke asunud vallutama ka Aasia rahvad, eriti jaapanlased ja korealased. Nii käib aastaga Yellowstone'is rohkein kui 3 miljonit külastajat.  Suur osa neist tallab põhiliselt mööda tosinat pargi legendiks saanud huviväärsust.  Võib arvata, milline surve on see looduskeskkonnale. 125 aastat tagasi USA kongressi poolt eraldi seadusega "rahva jaoks ja inimkonna hüvanguks" ellu kutsutud maailma esimene rahvuspark on hakanud iseenese istumise alt oksa saagima.  Mehest, kes alla kukkus, eristab Yellowstone'i vaid see, et osatakse tekkinud probleemist endale aru anda. 

AMEERIKLASED VÕIVAD oma rahvuspargid surnuks armastada, tavatsetakse sealpool maakera viimasel ajal öelda.  Ülerahvastatus ei ole mitte ainult Yellowstone'i probleem.  Selle all kannatab hulk teisigi ülipopulaarseks muutunud parke, mõni vahest ehk hulleminigi kui emake Yellowstone. On kulutatud hulk raha ja teadlaste töötunde, et virtuaalse reaalsusega simuleerides konstrueerida mudeleid külastajavoogude suunamiseks pargi sees, nii et loodus pärast miljonite ülekälmist siiski ellu jääks.  Yellowstone'is näiteks on mõeldud ka sellele, et aegade jooksul väljakujunenud suvist külastushooaega teadlikult pikendada.  Asub ju Yellowstone, indiaani keeles kollase kivi maa, USA mägises põhjaosas, paari-kolme kilomeetri kõrgusel merepinnast, kus isegi madalamatele mäenõlvadele langevad esimesed lumesajud sageli juba septembris.  "Niisiis võiksime meelitada osa inimesi siia talvel, peaksime vaid suurendama talvele sobilike teenuste valikut," arvab pargi külastuste planeerimise juht john Sacklin. Kui veel kümmekond aastat tagasi oli Yellowstone talvel tavakülastajale suletud ja tehti vaid teadustööd, siis möödunud talvel võttis park vastu üle saja tuhande inimese.  Yellowstone'ist populaarset suusakuurorti teha pole aga niisama lihtne, sest riigi linnastunud aladest asub park tõepoolest kaugel.  Siia ollakse harjutud tulema pikalt ette planeeritult ja ikka Yellowstone'i enda, mitte mõne oma harrastuse pärast, millega võib edukalt tegelda ka kusagil ligemal. Surnuksarmastamise vastu on ka teisi teid, näiteks mõnede populaarsete, kuid tundlikuma loodusega paikade külastusteks sulgemine.  "Seda teha on aga praktiliselt võimatu, sest seadus ütleb, et rahvusparkide vaatamisväärsused peavad olema kättesaadavad kõikidele," muretseb John Sacklin.  "ja samas peavad rahvuspargid hea seisma selle eest, et loodusrikkused säiliksid ja pakuksid sama ka järeltulevatele põlvedele.  See, et aastal 1872 kirjutati maailma esimese rahvuspargi seadusesse sisse kaks nõuet, mis sajakonna aastaga teineteist sööma on hakanud, ei ole küll toonaste seadusemeeste süü, ometi tuleb tänastel ja tulevastel looduskaitsjatel probleemist kuidagiviisi läbi närida." 

INIMESTEST PÜSIELANIKKE siin ei ole. Kuigi Yellowstone'i rahvuspark on pindalalt Pärnu- ja Viljandimaa kokku võetuna.  Pargi territooriumil võivad peavarju saada vaid neljas hotellis ööbivad külastajad, tähtajaliste lepingutega töötavad pargiteenistuse töötajad, kelle ametiaeg ühes ja samas rahvuspargis ei ole enamasti pikem kui paar-kolm aastat. Põhllise osa Yellowstone'st moodustavad metsikud alad.  Külastajale ei puutu tavaliselt silma rohkem kui üks-kaks protsenti rahvuspargi territooriumist.  Pargi viis väravat suunavad tulnuka kuulsale Yellowstone'i ringteele, mis läbib kõik nomenklatuursed vaatamisväärsused.  Selle ringi läbimiseks kulub enamasti kaks-kolm päeva. Iga väravast siseneva auto kohta ostetakse kümnedollariline sissepääsupilet.  Ilma autota saab pargis liikuda vaid väga tõsine matkaja.  Piletiga koos ulatab väravavaht tulnukaile ka värske Yellowstone'i ajalehe ja üht-teist muud lugemisvara.  Nüüd võite ka oma autoraadio keerata Yellowstone'i lainele, kust abistatakse teid reisimarsruudi koostamisel, antakse taustateavet ja edastatakse pargi uudiseid.  Esimene asi, mis meile kõrvu jõudis, oli nõuanne, kuidas käituda karuga silmitsi sattudes.  Paraku olid ka karud seda kuulnud ja nii me neid viie pargis veedetud päevajooksul ei kohanud. Ringteel märgistatud peatuspaikades võib igaüks valida endale sobiva pikkuse ja raskusastmega õpperaja - näiteks teha lähemat tutvust kuumaveeallikate, geisrite ja mudavulkaanidega.  Põhlinfo saab kätte suurtelt lugemistahvlitelt.  Rajale minnes saab broshüüri kaasa osta, või selle soovi korral vihmakindlast metallkastist laenuks võtta ja pärast tarvitamist tagasi panna. Järelinformatsiooni ja vastuseid tekkinud küsimustele saab pargi neljast külastuskeskusest, sealsamas võib tellida ka ekskursioonijuhi, kuulata loenguid või võtta osa aruteludest.  "Töö külastajatega on meie suurim shanss," ütleb Tom Tankersley, kelle igapäevane töö on vahendada pargi rikkusi siia tulnud inimestele. 

HÕÕGUV TULEKATEL podiseb rahvuspargi all. Yellowstone'ile kuulub maailma suurim kuumaveenähtuste kogu - üle 10 000 kuumaveeallika, geisri ja mudavulkaani.  Maakoor Yellowstone'i kohal on väga õhuke, selle sees on praod ja käigud, mis ühendavad maapealset elu maasisesega.  See on üks neist paigust, kus surelik peab mõistma, et maa peal toimuv pole ainumäärav ja et inimene pole kõige tähtsam. Pargi kuumaveenähtusi tutvustavad õpperajad kulgevad mööda laudteid, millelt kõrvaleastumine on rangelt keelatud.  Habras maapind võib puruneda ja kõrvaleastuja põletushaavu saada.  Kamtgatkalt ja Islandilt teada kuumaveeaukudes ligunemine ei tule Yellowstone'is kõne allagi.  Samuti mitte see, mida turistidehordid Türgi iidsetel Pamukkale lubjakiviterrassidel jalgadele mineraalveevanne võttes toime panevad. Yellowstone'i haavatavama loodusega piirkondades on isegi neljajalgsete sõprade autost väljalaskmine keelatud.  Sellepärast on parkimisplatsidel peaaegu alati kuulda mitmehäälset summutatud haukumist. Ükski ameeriklane seda nõuet ei vaidlusta.  Sest loodust tuleb hoida ja kaitsta. Sama ustav kui Yellowstone'i rahvuspark on olnud inimkonnale 125 aasta vältel, on geiser Old Faithful ehk Vana Ustav olnud Yellowstone'i pargile.  Alustanud regulaarset purskamist küll juba ammu enne, kui inimese jalg Metsiku Lääne pinnast tallama hakkas, on ta nurisemata vastu pidanud tänini.  Küllap on palju neid, kes võivad Yellowstone'i ja Old Falthfuli vahele tõmmata võrdusmärgi.  See Yellowstone'i sümbol paiskab oma tulise veesamba pilvede poole iga 70 minuti järel.  Kella tema järgi kontrollida küll ei saa, aga võrreldes teiste, hoopis üleannetumate purskajatega on ta oma nime mitmekordse auga ära teeninud. Selline pursketsükkel on Vanal Ustaval olnud 1957. aasta maavärisemisest saadik.  Enne seda olid pursked pisut sagedasemad.  Küllap ajas värin mõned maa-alused käigud umbe.  Sellest hoolimata vältab tõeline veepidu kümmekond minutit, hääbudes seejärel tuule käes heitlevaks aurujoaks - et ennast tunniga uuesti kogudaja uutele vaatajatele ilmaelu reeglipärast kulgu tõestada. 

KÜMMEKONNA AASTA eest hakati ühes külakeses Yellowstone'i rahvuspargi lähistel keskkütte-ja ujumisbasseini jaoks maa seest kuuma vett pumpama.  Selle tulemusena lõpetas hulk pargi territooriumil asuvaid allikaid oma tegevuse. Yellowstone'i pargivarade peaspetsialist Mary Hektner rääkis, et viimastel aastatel on tulnud lahendada üpris palju probleeme, mille juured viivad pargipiiri taha.  Maakoore all ja naabruses asuvates metsades ei teata midagi sellest, et inimene on tõmmanud maha joone, millest ühel pool loodust kaitstakse ja teisel pool mitte.  Ojad ja jõed voolavad nii siin- kui sealpool piiri, loomad ehk aimavad midagi, kuid oma rändeteid ja jahimaid kardinaalselt muuta nad ei saa. Yellowstone'i rahvuspargis elab üliarvukalt sarvekandjaid, põtru ja hirvi, kellest paljud on pargi kaitsvas embuses muutunud millekski vabatahtlike loomaaialoomade sarnaseks, teisisõnu, nad on heasoovlike inimeste pideva lähedaloluga täiesti harjunud ja kuigi pargis on rangelt keelatud loomi sööta või katsuda, on inimeste lähedus siiski loomade käitumisele mõjunud nii, et nad ei pruugi minema jalutada ka siis, kui sa neile lausa nina alla ronid.  Meie rezissöör esitas ühe isahirvega hotelliesisel haljasalal lähedustaluvuse katset sooritades tõelise iluvõimlemiskava, kuid kuna operaator ehmatusest kaamera seiskas,jäi see videolindile salvestamata. 

PARGI OHUTUSJUHT Mike Murray teab rääkida: "Igal aastal saab Yellowstone'is vigastada kümneid inimesi.  Pole suve, kus keegi kanjoniservalt alla ei libiseks või fotoaparaadiga tuhandekilose piisoni nina all vehkima ei kipuks." Yellowstone'is kehtib põhimõte, et ohud ja ohutuseeskirjad on kõigile kättesaadavad.  Kes neid ei järgi, vastutab enda eest ise.  Näiteks on enamik rinnatisi ja piirdetarasid üsna madalad, neist saab hõlpsasti üle astuda ja alati leidub keegi, kes kiusatusele järele annab ning "seda viimast fotot" tegema läheb - sest, nagu ütleb John Sucklin, jätavad inimesed puhkusele tulles sageli oma mõistuse koju.  Pargil on küll olemas päästemeeskond ja helikoptergi, kuid igal aastal juhtub ikka mõni õnnetus, kus sellest on vähe abi. Yellowstone'is ja selle lähistel elab umbes viis tuhat piisonit, mitusada grislikaru ja nüüd juba kolmandat aastat jälle ka hundid.  "Hundid tapeti siinmail selle sajandi algul, sest inimene uskus, et hunt on halb loom ja teda ei ole kellelegi vaja," teatab meie esimesel kohtumisel huntide tagasiasustamise programmijuht Mike Phillips, kellel on terane hundipilk. Kiskjatel on Yellowstone'i ökosüsteemis kindel koht ja ilma nendeta ei püsi loodus tasakaalus.  Huntide hävitamine käis palju lihtsamalt kui nende tagasitoomine.  Projekti valmistati ette ligi kakskümmend aastat. 1995. aasta jaanuaris toodi Lääne-Kanadast Yellowstone'i 15 hunti.  Lääne-Kanadast seepärast, et sealsed hallivatimehed on kõige sarnasemad nende huntidega, kes omal ajal Yellowstone'i maastikku asustasid.  Paariks esimeseks kuuks paigutati uustulnukad võrguga piiratud alale harjuma.  Pargikülastajaid sinna lähedale ei lubatud.  Seejärel lasti neil minna -ja nad jäid. Juba esimesel talvel aga, varsti pärast ületoomist, sattus just pere looma asunud noor isahunt Yellowstone'i idapiiri taga juhusliku jahimehe püssikuuli ette.  Mehele määras kohus võimalike järgijate ähvarduseks küll kopsaka trahvi, kuid ometi oli juhtunu veel üks ohusignaal selle kohta, et pargis toimuvat mõjutab väga tugevalt pargiväline elu. 

TEINE PIISK KARIKASSE oli Kanada kaevanduskompanii Noranda üha tugevnev plaan rajada yellowstone'i kirdevärava taha mägedesse uus kullakaevandus.  Inimkonnal pole tarvis rohkem kulda, meil on vaja, et läbi Yellowstone'i voolaks puhas vesi ja et kaevandustööd ei hävitaks siinseid läänemänni metsi, sest grislikarud jäävad siis ilma oma söögist - nil ütlesid ameeriklased.  Yellowstone'i kaitseks hakkas tekkima kodanike ühendusi ja survegruppe nagu seeni pärast vihma. Planeeritud kaevanduskoha vahetus läheduses asuva tillukese Cook City elanikud lõid kullaihkajate vastu võitlemiseks Karukihva Koalitsiooni, mille sõnum jõudis välja Ameerika presidendini  ja vähemalt seekord nad võitsid. Yellowstone'i pargist loodesse jäävas Bozemani linnas aga tuli grupp teadlasi välja enam kui tosina aasta jooksul kogutud materjalidega, mille põhjal koostatud Suur-Yellowstone'i programm seab eesmärgiks kogu piirkonna ökosüsteemi väljaarendamise teaduslikel alustel nii, et rahvuspark ja sellega külgnevad majandusalad saaksid eksisteerida käsikäes, üksteise huve kahjustamata. "Need 17 ametkonda ja institutsiooni, kel Yellowstone'is toimuva kohta sõnaõigust, on seni tegutsenud kui silmaklappidega hobused.  Meie programm juhib tähelepanu käsikäes töötamise vajadusele.  Maailm on jäänud nii väikeseks, et ainult oma asja ajades ei jõua kuhugi," selgitab projekti "Yellowstone Homme" direktor, bioloog Dennis Glick.  "Maailm ja sealhulgas Yellowstone muutub niikuinii.  Küsimus on vaid selles, kas me oskame seda muutumist kujundada, või jätame selle kaose meelevalda."