KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Viljandi lossimägedel sündis linnusõber

Toomas Jüriado tõi looduse juurde margikogumine. Ja keemia.

Viljandi lossimäed kükitavad mulkide pealinna südames nagu tulnukas teisest ajastust. Muinaslinnuse asupaika rajatud ordulinnusest on püsti vaid mõni müürijupp, mida murendanud kas siis Villu võitlused või lihtsalt Aja hammas. Aga mäekünkad ja kraavistik on paigal siiani. Ja kuhu sa ära lähedki, kui siit paistab kätte üks ilusamaid vaateid Eestis. Paistab Viljandi järv all pikas orus, paistab tükike järvetagust ja mäeköks selle jätkuks. Ja paistab taevas pilvedega, mis siin Sakala kõrgustiku keskmes on kuidagi eriti kujundlikud ja vormikad.

Vainurästas oli esimene
“See siin on väga oluline koht,” näitab Toomas Jüriado kukerpuupõõsast pealinnuse hoovil. “Siin põõsas määrasin välimääraja järgi oma esimese linnu.” Paljudele kuulajatele tuntud Jüriado raadiohääl on täis uhkust. Ja naerab seejärel minu imetluse peale: “Olin siis kahekümne seitsme aastane. Ja lind oli vainurästas.” Vaatan seda südasuvist kukerpuupõõsast ja pole selle okaste vahel ei marju, ei linnukesi. “Binoklit polnud, ent see-eest oli mul äsjailmunud Kumari lindude välimääraja taskus,” jätkab Jüriado kõigutamatult. “Ise olin oma saavutuse üle lõpmata uhke.” Tol ajal töötas Tartu ülikooli lõpetanud keemik Toomas Jüriado reaktsioonikiiruste uurija professor Viktor Palmi käe all. “Tegin tööd, mis mulle ei meeldinud,” kohmab Jüriado nüüd ja juhib mu tähelepanu viimasel ajal põlispuudest lagedamaks jäänud lossimägedele. “Ei tea, kas häiris linnaisasid künnivareste koloonia, et iidsed puud maha võeti, või tehti seda Tallinna eeskujul,” ütleb ta kurvalt. “Võiks ju ajas veelgi tagasi minna ja kõik lagedaks teha...”

Linnumargi hind
Puhas Viljandi poiss Jüriado pole, ta vanemad pidid asjaolude sunnil kolm korda elukohta vahetama, enne kui Tooma kolmene olles Viljandisse pidama jäädi. “Olen vaikselt mõelnud, et olen juurteta inimene,” mõtiskleb Jüriado, vaadates all kraaviserval paljanduvaid pajupuu juuri. “Aga eelmisel talvel Rootsis Göteborgis Põhjamaade rahvaakadeemias palus üks õpetaja meil meenutada mõnda pilti lapsepõlvest. Ja siis tuli silme ette, kuidas olen lossimägedes, järsu mäenõlva peal, ja on 13. juuli, minu kaheksas või üheksas sünnipäev elus.” Toomas Jüriado vaatab mäenõlvast alla, järve poole, ja tundub, justkui roniks sealt alt keegi klutt talle vastu. “Mäenõlv oli maasikaid täis ja mul oli kahju, et on vaid kaks kätt – nõlv oli nii järsk, et pidin end ühega kinni hoidma. Siis mõistsin, et Viljandi pole mulle vähetähtis.” Praegune Eesti Ornitoloogiaühingu projektijuht ja Eesti Raadiost tuntud loodusajakirjanik Jüriado hakkas loodust vaatlema ja tutvustama poole küpses eas. “Küllap on minu loodushuvi pärit siitsamast mägedest,” arvab ta ise. “Koolis oli meil väga tore loodusloo õpetaja. Kasvatasin minagi usinasti maisi. Ja oli ka sõber, paras avantürist, kes algatas küll miilitsamaja tagant tiigist triitonite püüdmist, küll mardikate kogumist, ning mina tegin kõik kaasa.” Aga tol ajal lõppes koolis loodusteadus üheksanda klassi darvinismiga ära. “Looduse juurde tulin tagasi filateelia kaudu,” lausub Jüriado. “Korjasin loodusmarke, ja 25-aastasena vaatasin, et neid hakkas liiga palju saama. Lapsepõlves olin putukaid kogunud ja oma uhke liblikakogu kooligi andnud. Putukamargid olid aga kataloogides väga kallid. Võtsin siis linnud.” 

Linnusõprus kosub
“Aasta otsa sai linnumarke kogutud, Eesti lindude kohta kataloogki tehtud.” Nii need linnud Jüriado lemmikloomadeks jäidki. Tänu odavamatele markidele. Nüüd on Toomas Jüriado ka Eesti Ornitoloogiaühingu projektijuht. Küsin talt, kas ühingu hiilgeaeg on möödas või ees. “Meil on praegu üle 500 liikme. Aasta tagasi oli 200. See ongi hiilgeaeg,” vastab ta. Ning selgitab, et ühing on oma suunda muutnud. Kui loodusuurijate seltsi rüpes olles oli põhiline lindude uurimine, siis nüüd lindude kaitsmine, millega võib tegelda igaüks. Linnumaastik on muutunud – nagu ka keskkond ja meie ise. “Lapsena oli siin lossimägedes tihtilugu kuldnokki. Sai käidud vaatamas, kas helesinised munakoored on maas. Ja oravaid. Ja talvel jäneseid. Ja järveäärne oli rukkirääke täis,” meenutab Jüriado. Ning lisab, et vareseid on nüüd Eestis palju siginenud. “Vanasti koristati neid linnusaartelt ära. Praegu ei. Kuidas sa endale kohtumõistja rolli võtad?” küsib ta ja pajatab muigvel suuga loo, kuidas soovitas ühes trükises aedade kaitseks lindude eest riputada üles varese korjus. “Oh sa, kuidas sain ikka võtta! Ometi olen näinud, kuidas vares isegi ei oota aias hernepaneja lahkumist, vaid nokib terad tema tagant ära.” Mis muutumatu, see on Viljandi rippsild.  1931. aastal Viljandi linnale kingitud sild, mille valmistas Felser&Co 1879. aastal, on üle elanud 1995. aasta remondi ja kiigub kõndija keha rütmis sama mõnusalt kui sajand tagasi. Toomas Jüriado toetub sillatrossile ja ütleb äkki uhkelt: “Aga raadiosse kutsus mind tööle Mart Siimann! Olin siis neljakümnene.” Ning lisab, et oma esimese ja viimase ajakirjandusliku preemia sai ta 14-aastaselt. “See tuli seoses ajalehe Pravda 50. aastapäevaga. Pioneer mina ei olnud, aga kirjutasin Noorte Häälele pioneerielust.”

Künnivarese linn
Jõuame otsaga talve. Jõuame suusahüppemäe veerule. “Näe, siin vasakul on suurim mägi, millisest ma eales suuskadel alla lasknud olen,” näitab Jüriado võpsikusse kasvanud järsakut. “Mägedel olid meie suus head nimed: Lepamägi, Kasemägi, Kuusemägi, Esimene Kirsimägi, Teine Kirsimägi...”  Otsustame, et täna suuski alla panema ei hakka. Kusagil all, järve ja meie vahel, tõuseb vana remmelga tagant lendu linnuke. Mis lind see oli? “Ei tea, ei pannud tähele,” vastab Jüriado. Lind ju lendas ära. Aga kui oli mingi eriline haruldus? “Ornitoloogiaühingus on rühm mehi, kes pidevalt näeb haruldusi,” ütleb Jüriado. “Ja peab tunnistama, et ongi inimesi, kes oskavad näha. Ja neid, kes arvavad, et näevad. Konservatooriumi rektor Peep Lassmann näiteks on suur linnuhuviline, ja tema on kindlalt tõestanud, et on näinud näiteks karkjalga, kes on eriline haruldus.” Laskume mäest alla järve äärde. “Vanasti oli see paik rukkirääke täis,” teab Jüriado. “Siis, kui järveäärset veel niideti.” Euroopas on see väljasurev liik, meil Eestis neid ikka veel on. Ja ta kaob nii võsast kui ülekultuuristatud maastikult. Hubert Pärnakivi seisab Trepimäe all oma kivi otsas ja rühib muudkui järveäärse staadioni poole. “Meie kooli kutsuti ta jõululaupäeva õhtuks esinema, et keegi kirikusse ei läheks,” naerab Toomas Jüriado.  Loodus muutub meiega ühes. “Viljandit iseloomustas künnivares. Ja mulle see lind meeldib. Elab hulganisti, aga ikka oma elu.”