KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Savannid- suurulukite maapealne paradiis

Savannid tõmbavad kogu maailma loodusenautlejaid ligi eelkõige uskumatu loomaküllusega.  Oma silmaga sealseid ulukikarju näinuna võib vaid tõdeda, et filmid ei liialda.  Eestlasele, kes saab loomaelamuse juba võsas vilksatava metskitse tagumiku ehk "peegli" nägemisest, võib sealne vaatepilt paista koguni ülepaisutatuna ja võltsina. On väga raske raputada end lahti tundest, et asud hiiglaslikus loomaaias või siis jõuka ühismajandi karjakoplis.  Ent need kasvandused on püsinud vaid looduse armust.  Nad olid sellised paarsada aastat tagasi ja jääksid alles ka siis, kui inimene siit jäljetult kaoks. Loomade otsimine käib meie soovi kohaselt.  Tarvitseb vaid nimetada loomaliiki keda me veel pole näinud, ja teejuht asub kohe suunda juhatama.  Ainult lõvi leidmine kipub venima.  Tiirutame Keenia Samburu rahvuspargis juba pikemat aega põõsaste vahel ringi.  Aeg-ajalt peatume, et meie mustanahaline saatja saaks pea autost välja pista ja meiega kohakuti jõudnud autos istuvat suguvenda usutleda.  Tema kisuahiilikeelses tempokasjutus kordub üha üks sõna - "shimba ".  Viimaks sosistab ta: "Stopp, siin ta on!" Kõõritame ettevaatlikult endi ümber, kuid ei näe ühtki hingelist. Shimba'st rääkimata. Äkki osutab üks meist põõsale viie meetri kaugusel.  Põõsa tagant paistab lõvi käpp.  Nihkume autoga paar meetrit edasi ja saame teada, et käpa küljes on keskmise suurusega emalõvi.  Lamav loom haigutab kihvade välkudes iga viie minuti järel   ja kiikab pahaselt meie poole.  Temast kümmekond meetrit eemal lebab teine emalõvi kahe pojaga.  Lõvipere ei pööra meile vähimatki tähelepanu.  Pojad tõusevad ja vänderdavad eemale, siis tulevad ema juurde tagasi ja üritavad hullata.  Vahetevahel kahmab ema ühe poegadest kaenlasse, et teda lakkuda.  Pesemine ei paista lastele sugugi meeltmööda olevat.  Kräunudes katsuvad nad ema haardest vabaneda.  Kangesti kassi nurrumise moodi on see hääl, mida lõvipere kuulda laseb, ainult et paari oktaavi võrra madalam. "Ema murdis öösel antiloobi ja seedib nüüd kõhutäit,"jutustab teejuht sosinal.  "Lasteta emalõvi ta toidu ligi ei lasknud ja see on näljas." Poegadega ema tõuseb ja longib laisal sammul põõsaste vahele, lapsed riburada järel.  "Läks oma kolmandat poega otsima," teatab meile giid.  Pole justkui paslik pärida, kustkohast mees oma teadmisi ammutab.  Loomade elu on üks osa tema elust, nende käekäiguga kursis olemine tema töö. 

Igaühel oma leivakott
Miks võime troopilises savanniavaruses silmata ühtaegu kümneid ulukiliike, rohkem kui mistahes muus maakera elukoosluses?  Üks lihtne põhjus: tegu on avamaastikuga.  Troopilise vihmametsa suletud maastikul, kus samuti valitseb tohutu elustiku mitmekesisus, ei paista loomad välja.  Kuid isegi siis, kui dzunglis õnnestuks mingil imeväel ära näha kõik roheluse varju peitunud olevused, ilmneks, et suurimetajaid on seal samal pindalal vähem kui savannis.  Aastamiljonite jooksul on rohusööjad kohastunud oma toidulauda äärmiselt säästvalt kasutama. Nad söövad eri kõrgustel ja liiguvad laialt ringi, vastavalt taimede kasvamisele.  Kaelkirjak nosib lehti viie meetri kõrgustelt puudelt, elevant kahemeetristelt põõsastelt, sebrad ja antiloobid saavad kõhu täis rohust.  Tüügassiga elab ära, tuhnides maa seest juuri ja juurikaid. Troopilises savanniski on nagu Eestis neli aastaaega.  Kuid nende sisu on teistsugune.  Kõigepealt tuleb talvine kuiva aeg, siis suur vihmaaeg, seejärel suvelõpu vihmaajad ja aasta lõpeb väikese vihmaajaga. Iga sajuperioodi saabudes tärkab rohtlates lopsakas rohi.  Esimese lainena käivad rohttaimedest üle sebrakarjad, neile järgnevad madalamaid kõrsi ahmivad gnuud ja viimaks napsavad kõige lühemad varred ära tommid ja teised pisikesed gasellid. Kaks korda aastas rohket saaki pakkuvad rohumaad kindlustavad imetajatele lisaks äraelamise ka paljudele putukatele ja teistele selgrootutele ja kui juba taimetoitlasi ja putukaid on palju, siis on ka lindudelja lihasööjatel, millega kõhtu täita. 

Dziiibiga mööda Sambiru rahvusparki
Keenia on Aafrika ekvaatorimaadest ainus, kuhu Põhjamaade reisifirmade kaudu suhteliselt hõlpsasti sõita saab.  Keenia on ka üks neid maid Aafrikas, kus valge inimene võib end omapäi liikudes tunda suhteliselt turvaliselt.Nii me liigumegi Keenias omaljõul.  See annab vabaduse ja säästab tuhandeid kroone.  Pealegi on reisimarsruutide koostamine paeluv lõbu.  Eestist lahkudes oli meil reisikava peaaegu tunniajalise täpsusega koos.Savannisafari ehk -rännaku plaanisime Samburu rahvusparki.  Keenias on kümneid kaitsealasid ja Samburu neist kaugeltki mitte kuulsaim.  Ometi on selle eeliseks asupaik kõrvalises kolkas.  Turistikarjad võivad loomakarjade vaatlemise rõõmu rikkuda. ja loomade poolest on Samburu kant Keenia üks rikkamaid.India ookeani kaldalt Mombasast, kuhu Helsingist õhku tõusnud lennuk maandus, sõidame Nairobisse.  Raudteed pidi läheks 460-kilomeetrine sõit Keenia pealinna maksma 40 Ameerika dollarit.  Veidi nobedamalt kulgeva bussi pilet maksab vaid kaheksa dollarit.  Raudtee on mõeldud valgetele, buss mustadele inimestele.  Kuid ainsate valgetena bussis istumine pigem tõstab kui kahandab meie meelest reisi väärtust.Nairobis üürime usaldusväärselt autofirmalt mahukamat sorti maastikuauto.  Ees ootavad mägiteed ja võib-olla porised savannirajad.  Et oleme viiekesi, jaguneb ka soolasevõitu autoüür meie vahel veel kuidagiviisi talutavalt. 

Krokodillid elevandi kallal
Läbipaistmatu veega kollast värvi jões paistab mustjaid jämedaid veeronte.  Need on jõehobude seljad.  Loomad püsivad paigal nagu surnud.  Ainult ajuti laisalt vehkivad väikesed kõrvad reedavad, et loomad lasevad mõnuga päeva õhtusse.  Nende söögivoor algab kesköösel, parajasti siis, kui elevantidel juba kõhud täis. Ööpimeduses vinnab see elevandiga peaaegu sama kaalu loom end kuivale ja ahmib enne koitu keresse oma viiskümmend kilo rohtu. Meie tähelepanu paelub kaldavees lehav kogu, mis paistab jõehobu kohta liiga kõrge.  Paelub seda enam, et teejuht satub sel päeval esimest korda ärevusse.  "Tuleb keskusesse teatada, et üks elevant on surnud," sõnab ta.  Paremalt paistab laibale lähemale triivivat mingi nott.  Binokliga uurides ilmneb, et see nott on krokodill.  Kui kiskja on judnud saagist vaid paari meetri kaugusele, elustub teispool elevanti kaldal vedelev ront.  Selgub, et seal on konutanud teine krokodill, kes libistab end ootamatu väledusega vette ja hakkab samuti laiba poole ujuma. Esimene krokodill teeb järsu pöörde ja lahkub tuldud teed.  "Saak on selle krokodilli maa peal, kes oli kaldal, ja nii ta peletaski sissetungija minema," kommenteerib teejuht.  Turism on Keenia vabariigis kohviistandike järel teiseks tähtsaks tuluallikaks.  Seetõttu on rahvusparkides ka suhtumine külastajatesse hoolikas.  Teejuhid teavad, mida räägivad.  Aga hinnadki on kõrged. Keenia rahvuspargis kehtib sama reeglistik, mis Eesti looduse õpperadadel: loodusehuviline saagu mugavalt põnevate vaatamisväärsustega tutvuda, kuid loodus jäägu temast rikkumata.  Vahe Eestiga on küll selles, et meie metsades puuduvad lõvid ja elevandid ning Eesti rahvusparke ei külasta aastas miljon turisti nagu Keenias. 

Rahvuspargil oma reeglid
Samburu rahvuspargi 104 km2 suurust territooriumi valvab ühtekokku poolsada laigulises mundris relvastatud ja väljaõpetatud meest.  Nad kontrollivad, et turistid eeskirju järgiksid ja metsloomad inimesi ei ohustaks.  Nad hoiavad eemal salakütid ja muidu sulid. Ühtaegu on nende ülesandeks loomade käekäigu jälgimine. ja suurepäraste loomatundjatena on nad valmis olema ka teejuhtideks. Rahvuspargi väravast sissepääsemise eest tuleb tasuda veidi üle 20 Ameerika dollari, mis on Keenia kohta üsna keskmine hind.  Kuna meil on kaasas telgid ja magamiskotid, saame kõvasti kokku hoidaja maksame telgikoha pealt vaid kaheksa dollarit lisaks.  Tagasihoidliku puhkemaja koht maksab paarkümmend korda enam.  Valvuritest on kena, et nad meid üldse sisse lasevad.  Kell on pool seitse õhtul ja päike loojumas.  Pärast kella kuut määruste kohaselt enam ringi liikuda ei tohi: auto võib loomadega kokku põrgata.  Nii nagu Eestis, algab Keeniagi loomadel aktiivne aeg hämariku saabudes.  "Loomad on inimestest tähtsamad" - sellest hüüdlausest lähtuvad siinsed eeskirjad.  Safari ajal ei tohi autost välja minna ega sissesõidetud radadest kõrvale kalduda. ja kui autoteel peatubki mõni loom, olgu ta elevandi- või hiiresuurune, tuleb ka endal peatuda ja teda mitte häirida.  Sõit jätkub siis, kui loom suvatseb tee vabastada. 

Advendiöö telgis
Kättejuhatatud telkimisplatsile jõuame kottpimedas.  Hõreda põõsastuga lagendikule ilmub äkki öövärvi mees, püss käes.  "Kas vajate endale valvurit?" küsib.  Kahtlustades järjekordset rahakulu, keeldume viisakalt.  Hiljem saame teada, et õigustatult.  Põõsaste taha on peitunud majakene, kus sees istuvad relvastatud valvemehed.  Kui aga küsime endale homseks teejuhti, on veerand tunni pärast väikest kasvu kõhetu mees kohal.  "Äratus enne koitu, väljasõit koidu ajal," tutvustab ta meile tüüpilist savannisafari päevakava.  "Loomavaatlused kaheteistkümneni.  Siis vaheaeg kella neljani.  Siis õhtused loomavaatlused loojanguni." jaotus lähtub loomulikust päevarütmist.  Pärast koitu on loomad liikvel ja õhk värske.  Keskpäevakuumuses poevad loomad liikumatult varju ja samamoodi on mõistlik teha ka inimesel.  Õhtupoolikul muutub temperatuur taas talutavaks ja loomad lähevad liikvele.  Tasu, mida mees päevapalgaks küsis, osutus pisemaks kui Matsalu kaitseala giidi tunnitasu.  Nõustume pikema kauplemiseta.  Hõredale ja karedale savanniroliule telki üles seades oleme natuke nõutud.  Kas tõmmata peale ka vihmakate või jääda ainult marlikatuse alla?  On esimese advendi öö ja vihmaperioodi lõpuaeg.  Mõnikord võib tulla vihmasagaraid.  Kuid õhu temperatuur on kolmekümne kraadi ligi ja hingame niigi nagu kalad kuival.  Tõmbame igaks juhuks telgile siiski vihmakaitse peale ja seame ennast magamiskottidele ritta. juba veerand tunni pärast on selge, et midagi on valesti.  Kuumus kasvab ja hingamine läheb pidevalt raskemaks.  Tõmbame topeltkatuse maha.  Selle sisepool pärlendab raskeist veepisaraist.  Kui me poleks vihmakatet eemaldanud, hakanuks varsti tibutama niikuinii - meie enda hingamisest tekkinud piisku. Madalahäälne mörin, mis ööjooksul läbi une korduvalt kõrvu ulatub, meid ei heiduta.  Teame, et heli tekitaja on lõvi.  Teejuht oli meile õhtul häält ette teinud ja seletanud, et lõvi järab seal juba mitmendat ööd pühvli korjust.  "ohtu pole, shimba on teisel pool jõge," julgustas ta meid. 

Elust pulbitsev puissavann
juba paar tundi enne päikesetõusu hakkavad telgi ümber üha mitmehäälsemalt häälitsema linnud.  Osaliselt näib kooris kuulduvat tuttavaid noote varblaste sädinat ja rästaste kädinat.  Sekka kostab kummalisi helisid - alates peoleotaolisest madalast hüüdest kuni politseivile moodi läbilõikava helini. Muidugi pole enamik linnuliike siin kaugeltki mitte need, kes nad Eesti kogemuste põhjal tunduvad.  Selgesti määratav on kartmatult telgi ees kõndiv kirevakirjaline linnuke.  See on kohalik kuldnokk, Spreo superbus.  Kõhu alt kollane, selja pealt sinine lind meenutab meie kuldnokka ainult suuruse poolest.  Tema laul koosneb madalatoonilistest viledest, kudrutustest ja pudelikorgi lahtitõmbamist meenutavatest plõksatustest.  Viimane heli võib ehk olla õpitud turistidelt.  Siinsel kuldnokal olla Eesti kuldnokaga samalaadne komme.  Ta pidavat meeles ja jäljendavat ümberkaudu kuuldud hääli. Algab aeglane kulgemine mööda punakaid, kergelt tolmavald pinnaseteid.  Samburu maastikud koosnevad peamiselt puissavannist.  Madalad, lauged künkad on silmapiirini kaetud otsekui pöetud haljendava rohuga ja harvade, umbes kuue meetri kõrguste puudega.  Puude vahel paikneb põõsaid ja põõsaste rühmi.  Maastik sarnaneb veidi metsistunud viljapuualaga.  Või siis mõne Eestimaa talu maastikuga. Jaotame  seltskonna vahel lemmikloomad ära. Üks hakkab loendama elevante, teine kaelkirjakuid, kolmas sebrasid.  Läheb tund ja loobume loendamisest.  Oleme saanud üle kolmekümne kaelkirjaku, üle viiekümne elevandi ja ligi sada sebrat.  Arvud lähevad segamini.  Pealegi käib pea ringi muust põnevast, mis ümberringi pidevalt toimub.  Isegi igast loomaliigist ühe foto tegemine näib mõttetu - filmivarud sulanuks liiga ruttu käest. Kõge liigirikkam on antiloopide pere.  Neid on mitmes mõõdus, alates küülikusuurusest sinikarbikust ja lõpetades saaremaa hobuse kasvu, pikkade sirgete sarvedega ida-aafrika orüksiga.  Antiloopidest on kõige graatsilisem garanuk.  Väikese hirve mõõtu looma peened jalad, kuivetu keha ja imepikk kael näivad väga haprad.  Kaela otsas asub aga nagu sobimatult kleenuke kentsakalt suurte kõrvadega pea. Savann elab oma igapäevast elu.  Vihmavarju moodi laiuva võraga akaatsia all toitu küünitav kaelkirjak on otsekui evolutsiooniõpetuse raamatust välja astunud.  Suure sinise keelega lehti nilpsav olend näib pidevalt tõestavat teooriat, miks kaelkirjaku kael pikaks on veninud.  Elevandid sammuvad ruttamata edasi, räsides teel puhmaid, et sealt lehti suhu pista ja alailma kõrvale ekslevaid poegijärele oodata. 

Petlik rahuaed
Kas savann on Eedeni aed, kus röövloomad oma halastamatud kombed hülgavad?  Muldugi mitte.  Rohtla- ja metsaloomade käitumistavad on lihtsalt erinevad.  Avamaa rohusööja hoiab kiskjaga teistsugust vahemaad kui metsade loomad.  Mõlemad näevad siin üksteise iga liigutust juba kaugelt.  Mingite märkide järgi aimab sebra, et praegu on lõvil kõht täis ja temast pole murdjat.  Kuidas just, jääb meile sama mõistatuslikuks kui see, mil moel meie teejuht otsustas, kumb emalõvidest on näljas. Põõsaste taha kaduva lõvi eest jalutavad vaevalt paarikümne meetri kauguselt risti läbi mõned sebrad.  Seik, mida olen näinud loomafilmides, tekitab ehedalt nähtuna ikkagi hämmeldust.  Samasugust suhet hundi ja jänese vahel Eesti metsas ei silma.  Eesti looduse tundmine savannis palju ei aita.  Siinsed loomade kombed on põhjalikult teised.