KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Viimsel hetkel tulnud pääsemine

Ameerika piisoni lugu kajastab inimest

Kolmsada aastat tagasi elas Põhja-Ameerikas vähemasti 60 miljonit piisonit. Neid oli nii ohtralt, et indiaanlastel ei tulnud oma söögipoolise pärast palju muret tunda. Vibu ja nool indiaani mehe käes piisonikarja arvukust ei vähendanud. Ei vähendanud seda ka esimeste valgete maaharijate püssid. 150 aasta eest olukord muutus. 

Ökosõja ohvrid
Kontinendi hõlvamine vajas raudtee ehitamist, see omakorda indiaanlaste maid. Põliselanike vastupanu murdmise üks edukamaid viise oli piisoni kui liigi hävitamine. See maailma ajaloos ainulaadne ökoloogiline sõda kulmineerus sada kakskümmend aastat tagasi. Aastatel 1870–1875 tapeti 2,5 miljonit piisonit. Legendides meienigi jõudnud Buffalo Bill üksi sai hakkama keskmiselt kümne piisoniga päevas. Ja nii päev päeva kõrval, aastaid. Jahti peeti rongiaknast ja sadulast, loomakeresid vedeles preerias pea kõikjal. Ainuüksi koljudest veeti kokku terved mäed, mis viidi tehastesse väetise tootmiseks. Indiaanlased olid piisonitest nii sõltuvad, et nende mütoloogiagi kasvas piisoni ümber. Ka uusasukad sõltusid neist preeria lihamägedest, kes pakkusid lisaks veel kehakatet. Piison ei olnud eriliselt arg loom. Kui üks karja loomadest maha lasti, jätkasid teised rohu söömist, justkui poleks midagi juhtunud. Piisonil polnudki põhjust arg olla, kuna loomade seas tal Ameerikas olulisi vaenlasi ei olnud. 1868. aastaks oli piison Ühendriikide lõunaosas täielikult hävitatud. Sellest hoolimata tapeti neid mujal katkematult edasi. Nii oligi möödunud sajandi lõpuks  piisonil  kitsas käes. Hiiglaslikul preeriate ja metsadega kaetud alal, kus kunagi liikusid ringi miljonilised karjad, loendati 1899. aastal vaid 1091 piisonit. Nendest olid kaitstud 200 Yellowstone’i rahvuspargis elavat looma.  1902. aastal jäeti need vähesed loomad rahule ja Kongress määras raha piisonite kaitsmiseks. 

Preeria aednik
Taimetoitlastena söövad piisonid rohtu, mida teatud määral ise kasvatavad. Rohu kasvatamine toimub nii. Kui midagi ei tehtaks, kasvaks preeria täiesti umbe. Piisonid hoiavad oma keskkonda, langetades aeg-ajalt väikesi puid. Maas puud kuivavad ja süttivad kergesti põlema ning aitavad tulel ka edasi levida.Preeriatulekahjud hävitavad enamiku taimedest, jättes alles vaid rohujuured. Suure tulekahju järel tärkab maast võimas rohi ning pakub piisoneile piisavalt toitu. Nende teravad sõrad sõtkuvad maad ja nii imbub vesi kergemini pinnasesse. Ka väetamiseks sobilik sõnnik on põllupidajast piisonil omast käest võtta. Sügisel lähevad muidu rahulikud piisonid ärevaks ja hakkavad kogunema üha kasvavatesse karjadesse. Läheneb kiimaaeg. Kolme kuu jooksul paarituvad pullid emastega ja kaitsevad oma haaremit teiste isaste eest. Pullid võitlevad üksteisega väga harva. Tavaliselt nad vaid möirgavad täiest kõrist ja ähvardavad konkurente.  Kui aga erimeelsused siiski kahevõitluseni viivad, võib see lõppeda saatuslikult. Kuigi pulli laup on paksu karvaga kaitstud, võib üks pullidest võimsa kokkupõrke tagajärjel surma saada. Vasikad sünnivad üheksakuuse tiinuse järel. Kolme aasta pärast on nemad kimaajal ägedalt tegevuses. Kui piisonil läheb hästi, elab ta preerias 20 aastat. Kui tal läheb nii kehvasti, et satub loomaaia vangistusse, võib ta elada 50 aastat. 

Elav lumesahk
Piison on ka elav lumesahk. Kui toit talvel lume alla jääb, on loomal kitsas käes. Kui lumikate on liiga paks ja pakane liiga kange, ei saa suured loomad piisavalt toitu ja mõned surevad nälga.  Kui hanged ei kanna, vajuvad nad hõlpsasti kõhuni lume sisse. Sellepärast hakkavad piisonid juba esimese lume saabudes oma maid lumest koristama. Muidu ei saaks nad liikuda ja toitu otsida. Toitu otsides lükkavad piisonid sahana lume kõrvale või tungivad, rindkere ees, läbi paksu hange. Pullid tavatsevad lumest puhtaks rookida suuri alasid, et kari toitva rohuni pääseks. Janu kustutamiseks sõtkuvad nad järve või tiigi jääd, ja kui seda purustada ei õnnestu, siis söövad lund. Kui lumi läinud, naudivad piisonid tolmuvanne. Iga kari vannitab end omaenda valitud paigas, mis asetseb tavaliselt preeriahuntide maa peal. Seal on suur osa pinnasest taimedest paljas. Piisonid otsivad endale sobiva süvendi, kaabivad maa sõrgadega paljaks ja pööritavad end siis selles tolmuaugus ringi. Tolmuvannidel on piisonite argielus oluline osa. Nende nahk on putukapistete suhtes küllalki õrn. Paks tolmukord kaitseb piisoneid putukate, aga ka ereda päikese eest. Ka talvekasuka vahetamine suvise vastu sujub kevadel paremini, kui vahetevahel end tolmus keerutada. 

Nüüdisaja hiiglane
Piisoneid on kahesuguseid – ameerika ja euroopa piisonid. Kumbki liik on eri suurusega. Ameeriklased on suuremad, kasvades kolme meetri pikkuseks ja kahe meetri kõrguseks. Nad võivad kaaluda tublisti üle tonni. Sellest hoolimata võivad nad tormata ringi viiekümne kilomeetrise tunnikiirusega. Eurooplastest sugulased on pisemad ja kaaluvad 800 – 900 kilo. Piisonid on veised ja tavalise piimakarja liikmete lähedased sugulased. Nad mäletsevad nagu lehmad ja piisoni ning koduveise kehaehituski on sarnane. Piisonid on karjaloomad ja tunnevad end kõige paremini omaenda liigikaaslaste seltskonnas. Lehmad ja vasikad liiguvad oma karjas, mida juhib eakas, tugev ja kogenud isane. Praegu elab Aeerikas umbes 200 000 piisonit. Enamik neist pärineb 77 isendist, kes elasid sajandi algusesYellowstone’i rahvuspargi viies karjas. Ja kuigi see on vaid murdosa esialgsetest piisonihordidest, tundub siiski, et piisonite tulevik on kindlustatud.