KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Kilimandjaro - mägi, mis tõmbab inimesi

KUI LONDONIS AVALDATI reverend Johann Rebmanni misjoniaruanne Ida-Aafrika masaide kohta, kus muu hulgas märgiti lumist mäetippu, mida ta väitis end pilvede kohal näinud olevat, arvasid härrased Kuninglikust Geograafia Seltsist üsna üksmeelselt, et auväärt vaimulik on ilmselt liiga kauaks päikese kätte jäänud. Lumi ekvaatoril – no kuulge!  Sellest  1849. aastast alates püüti asja seletada küll õhuvirvenduste, küll valge kvartsi lademetega tipus. Eurooplaste jaoks lahendas vaidluse lõplikult Hans Mayer, kes 1889. aastal oma kolmandal katsel mäe tippu jõudis. Siitpeale on tuhanded jalad tallanud populaarsemad üleminekurajad mõnes kohas meetrilaiuseks. Tippupürgijate raamatus on tõeline rahvaste segadik. Kõige enam sakslasi, inglasi, ameeriklasi. Sekka jaapanlased, kanadalased, itaallased, prantslased. Üks eestlane. 

MOSHI HOTELLI väravavalvuril on troopilises öös julgestuseks vibu ja nooled putka nurgas. Kilimandjaro rahvuspargi peamist sissepääsu Marangu väravaid turvab aga maailma populaarseim korralooja – AKM. Seekord ei kaitsta ainult Aafrika metsikut loodust, vaid püütakse ka 300 lisadollarit sisse kasseerida. Ei saa sisse ilma giidi, kandja ja kokata. Muidu leebe ja letargiline laigulises mundris asjamees muutub iga kord jäigemaks, kui nurgas seisvalt relvalt silmadega tuge saab. Õnneks on eelnev asjaajamine õpetanud, et selles maailma otsas põhineb elu hispaania mañana kisuahiilikeelsel vastel. Poli, poli. Rahu, aega küll. Homme. Kunagi hiljem. Ainult kaks päeva seda uimast rahu ja ennäe! Ugri kaamoslik tuimus on seekord kangem kui troopiline mitte midagi otsustamise ja tegemise elunorm. Poli... 
John on üks umbes kolmesajast kohalikust pakikandjast, kes Marangu rahvuspargi väravas iga päev oma teeneid pakub. Hiljem selgub, et enne meid küll kaks kuud edutult. Seda pisikest kõhetut vennikest on raske pidada tippujõudmise kindlustajaks. Aga Johni naeratus, see heasüdamlik, malbe kõikevõitev naeratus! 
Ah, et bwana tahab üksi tippu minna? “Good.” 
Ah, et bwana tahab ise oma seljakotti tassida? “Good.” 
Ah, et bwana’l pole rohkem aega kui kolm päeva? “Good.” 
Tõlgi ja muu meid ümbritseva seltskonna vastuväited, et nii ei tehta, pole tehtud ja ei tohi teha, jäävad minu (bwana, härra) ja Johni poolt tähele panemata. “Good.” Nii nagu see troopiline vihmavaling, mis hämmastava korrapärasusega iga veerand tunni tagant kõik läbi ligundab. “Beer is good,” on tõdemus, mis pärast käelöömist siinsamas asuva müügiputka vahendusel materialiseerub ja meie nelikümmend sõna sisaldavasse sõnavarasse täpselt ära mahub. 

KILIMANDJARO ÜMBRUSES vaheldub kaks kuivemat aastaaega kahe niiskemaga. Nõlvadel oleneb ilm kõrgusest. Kolmest tuhandest meetrist alates on taevas tavaliselt selge. Vaid päeva teisel poolel tekib tipule pilvemüts. Nagu ikka, muutub mägedes ilm kiiresti. Oma teisel, novembrikuisel tõusul Kilimandjarole sain 5000 meetri kõrgusel poole tunniga kaela kümme sentimeetrit laia kohevat lund, mis järgneva tunni jooksul ära sulas. Aafrika. 
“Bwana is strong.” 
“No, no, John is strong.” 
“No, no, no, bwana is strong.” 
“No, no, no, John is strong.” 
Higi voolab ohtralt. Ka Johnil. Füsioloogia on meil igatahes sama, kuigi raske oleks ette kujutada suuremaid väliseid vastandeid. Peaaegu kahemeetrine ja sajakilone põhjamaalane ja meeter viiekümnene õbluke neeger. Uskmatu ja moslem. Ühe jaoks on minek lõbu ja uudishimu, teisele elatusallikas. Juba poolteist tundi on siin vihmametsa libedal rajal ühte jutti valu antud. Kumbki ei saa esimesena öelda, et teeks väikese pausi. Siin mõõdetakse meest mehega. Siin ei saa olla taganemist. Plärts-plärts lendab mudasegune vesi taldade alt. Ja lendab võrdselt, sest Johnil on jalas kellegi poolt maha jäetud saapad number 45. Talle küll viis-kuus numbrit suured, ent nii mõnigi vastutulev kandja on päris paljajalu. Ja John pole täna kandja, vaid teejuht. 

GEOLOOGILISELT ON 5895 meetri kõrgune Kilimandjaro vulkaaniline massiiv seotud Ida-Aafrika riftiorgude süsteemiga vanimatel laavadel vanust üle miljoni aasta. 750 000 aasta eest keskendus aktiivsus Shira, Mawenzi ja Kibo vulkaani. Nende kolme koosmõjul Kilimandjaro tekkinud ongi. Kuigi viimasest suurest purskest arvatakse möödas olevat juba 100 000 aastat, eraldub Kibo igilumisest kraatrist tänapäevani väävlisuitsude lõhnu.  Kõrgus ja ekvaatorilähedane asukoht on selle mäe nõlvadele kujundanud väga omapärase, vaid siin esinevate liikidega ökosüsteemi. Muidugi on nii suure mäelahmaka nõlvade vahel väiksemaid erinevusi, kuid klassikaline vertikaalne jaotus troopilisest dzhunglist kuni arktilise jääkõrbeni on väga hästi jälgitav.  1977. aastal asutatud Kilimanjaro rahvuspark juhib piirkonna looduse majandamist. Kuna turism hoogsalt kasvab, peab mäelepääsu piirama. Ametlikult võib tõusta kuue raja kaudu. Enamik neist algab Tansaania poolt. 

KOLME TUNNIGA kilomeeter kõrgust võetud ja esimesed 8-9 kilomeetrit käidud. Vihm on järele jäänud ja rohigi juba mõnusalt kuiv. Nii tavalist ahvide kriiskamist ei pane keegi tähele. Vihmametsa soe kopitanud niiskus, liaanid ja orhideed. Mandana laager asub Maundi kõrvalkraatri nõlval, 2700 meetri kõrgusel merepinnast ja koosneb kümmekonnast korralikust puitmajakesest. Need olevat norralaste humanitaarabi. Päikesepatareide ja akude abil toodetakse elektrit. Igale rännumehele on oma nari koos porolooniga. Lisaks suurem söögisaal ja mitu onni, kus gruppide kandjad ja kokad süüa saavad teha. Siin veedetakse esimene öö. Puhvet, õlu, viski, koka. Kõigis teistes Marangu raja laagrites samamoodi.  Johni lõuna koosneb banaanilehte mässitud magusast kartulimugulast ja pöidlasuurusest kalatükist.Ütleb, et sellest on küllalt. Kohalikud söövad üldse kasinalt. Energiatarve on soojas kliimas väike, aga siiski on hämmastav, kui vähesega on võimalik endal hinge sees hoida. Ja veel mäkke üles joosta. Õhtuti paneb nii mõnigi teejuht mingit rohtu keele alla. Simad hakkavad kilama nagu jaaniussid, jutt muutub kõneks. Väga populaarne on see komme ka autojuhtide seas. Alkoholi juuakse tagasihoidlikult. Aga “beer is good”. Miks ka mitte, õlle juures on ikka suuri plaane tehtud. Vaene John ei aimagi, et mõnus külitamine päikese käes on sellega tõsises hädaohus. 
“Kuule, John, läheme järgmisesse laagrisse!”
“Good, poli, homme, good.” 
“John is strong.” 
“No, no, bwana is strong.” 
“No, no, no, John is strong.” 

JÄRGMISE, HOROMBO  laagrini on kuue tunni tee ja kilomeeter kõrgust. Rada väljub metsade seest ja kulgeb maalilistel niitudel, mis omakorda sujuvalt alpiaasadeks üle lähevad. Pealelõunal toimub tegevus pilvedest kõrgemal. Hooajal on rada ja laagrid pilgeni inimesi täis. Kohalik tervitus “Jambo!” kõlab ühtviisi uljalt nii ülestrügijatelt kui väsinud laskujatelt. Visalt astuvad sakslased, itaallased tunneb ära kergest kärast, ameeriklased on tavapäraselt asjalikud.  Mehed, naised, noored, vanad. Maailm on tõesti mitmekesine. Äratuntavad on jaapanlased – hanereas, ühesugune riietus, taktisamm, ei ühtegi seltskonnast erinevat liigutust, naeratus. Kõnekoorina kõlab nende “Jambo!” Kohtan jaapanlast, kes on varunud ürituseks kaks nädalat. Istub viisakalt mitu päeva laagris, teeb lõputuid märkmeid, mediteerib. Ja lõpuks käib tipuski ära. Oma giidi, koka ja kandja rõõmuks.  Siin annab kõrgus esimest korda tunda. Kerge peavalu ja õhupuudus koos hommikuse hämaras ümbrusega. Kel rohkem aega, võib jääda teiseks ööks ja teha aklimatsioonitõusu Mawenzi nõlvadele. Päris tipp on lahtiste kivide ja rusunõlvade tõttu vähem populaarne ja nõuab veidi kogemust. Horombo laager on kolmest suurim, sest selles ööbitakse ka tulles. Kergelt puhevil tipus käinud mehed jagavad oma muljeid, ebaõnnestujatel on soov kiiremini alla kaduda. Üritajad on mõistagi elevil. Tipp paistab kui peopesal. Öösel on all fantastiline tulevärk. Ligi 300 laagriasukat saavad haruldase etenduse. Kaks tundi sähvib horisondil hääletult välk välgu järel. Auditooriumist allpool nagu tõelises teatris. Meist kõrgemal on vaid vulkaanide tipud ja võõras lõunapoolkera tähistaevas. 
Väikese viski juures väidab sõber John, et ta on umbes viiskümmend korda tipus käinud. Ja rikub kogu kangelaslikkuse illusiooni. Nüüd jääb vaid jalgade tuim töö.  Rada kulgeb edasi mööda vulkaanilist kivikõrbe. Taimestik hakkab kaduma. Veidi enne viimast vett kasvavad varjulistes sälkorgudes mingid veidrad kuni kahemeetrised torud. Nahkjat tihedat kuivanud tüve kroonib roheline kaktusesarnane puhmas. Need on seneetsiad. Vesi ja hagu kütteks tuleb nüüd selga võtta. Ainult kandjatel loomulikult. 

KIBO LAAGER paikneb koonuse korrapäraselt tõusva nõlva alguses ja veel kilomeetri jagu kõrgemal. Gilman Point, tõusu sihtpunkt kraatri äärel, on meist vaid kilomeeter kõrgemal. Ometi käib see nõlv suuremale osale üritajaist üle jõu. Tavaline pilt, et hütist kostub tõtlike sammude müdin, mis lõpeb uksel valju kõõksuga. Eelmiste päevade uljus ja rikkalik menüü sinna maha jääbki. Häbelikult poeb kahvanägu magamiskotti tagasi, et peale unetut košmaarset ööd alla kaduda. Samal ajal liigub köögist kokkade-giidide protsessioon hinna sees ette nähtud tubli kolmekäigulise õhtusöögiga kundede tubadesse, et sealt otsekohe sama asjalikult tagasi marssida. Poisid, pidu!  Pärast sellist hingekosutavat einet püütakse kohe magama jääda, sest tõus algab keskööl eesmärgiga kuue tunni pärast koidikul tipus olla. Seal etendub perfomance  “Päikesetõus üle Aafrika”. Saame Johniga enne teisi minema ja algab lõpmatuna tunduv tuhanõlvadel serpentiinitamine. Kuupaistel näed vaid paari sammu kaugusele, aga õnneks pole külm. Rada on korralik. Kusagil kaugel all helendavad teiste rühmade taskulambid. Üks uurimus väidab, et suur osa meestest mõtleb sellise ronimise ajal enamasti seksist. Jutt on jumala õige, aga lisandub ka kohalik koloriit. Silme ees tantsivad all nähtud trummiorkestri naissolistide tagumikud, mille liikumise rütm ja haare on hingematvalt hunnitud. Kui õhtumaalase viib endast välja lummav dekoltee ja sale säärejooks, kui idamaa mees hullub täiuslikust pahkluust ja nabast, siis Aafrikas on naise ilu mõõt üks – bottom. 

OLEME JÕUDNUD tipu alustele “oinapeadele”, kui jalad järsku pehmeks vajuvad. Jõudu on, mõistus on selge, aga jalad tudisevad. Koordinatsioon on ka kadunud. Jalga jala ette pandud ei saa. Täpselt nagu šampusest purjujäämine. Nuta või naera. Selja taga kügeleb John, kellel on lihtsalt külm. Et sooja saada, hakkab ta laulu jorutama. Ega see kõrgel kerge ole, õhust ju kogu aeg niigi puudus. Proovin ka, aga ei suuda otsustada, milline lugu õige oleks. Kuradi kurat! Viimases hädas liigun edasi neljakäpukil. Kallakul saab küll, ent kole vaevaliselt. Võib-olla peaks tegema kõigi reeglite vastaselt väikesed tropid, aga ei julge hästi ja enne tippu ei sobi ka. Ja siis äkki on kõik jälle korras. Viimased viiskümmend meetrit ja siin me nüüd oleme. 
Kibo kraater on osaliselt liustikega kaetud ovaal läbimõõduga kaks, kaks ja pool kilomeetrit. Selle kõrgeim punkt kannab nime Uhuru (Vabadus) ja ulatub 5895 meetrit üle merepinna. Kraatri servad on kohati paarsada meetrit põhjast kõrgemal ja kraatri keskel on 150-meetrine uuem koonus. Kas pole karta uusi purskeid? Asjatundjad arvavad, et lähitulevikus mitte. Viimased 300 aastat on mäe liustikud küll taandarenenud, kuid arvatavasti ei kao niipea.  Istume Johniga lõikavas tuules. Isegi vana hea Jameson ei anna sooja. On vähe teada loomuvastasemaid asju kui lõdisev must mees valges lumehanges. Johnil on üll vaid katkine kampsunitükk ja tuulepluus. Et saime üles plaanitust varem, tuleks veel tunnike päikesetõusu oodata. Peale tippujõudmist on alati tühi tunne. Eesmärk täidetud, ees ootav allatulek kuidagi ülekohtune. 
“Bbb-www-aaa-nnn-a i-sss-sss sss-ttt-rrrong.” 
“Nnn-o,,, Jjjjj-o-hhh-nnn i-sss sss-ttt-rrrong.” 
Ah, põrgusse see päikesetõus, paneme alla. 

TEIST SELLIST glisserinõlva pole ilmselt olemas. 700 meetrit vertikaali parajalt pehmel tuhal, ole ainult tähelepanelik, et mõnest ülesminejate rühmast läbi ei vuhise. Šlakipuru paiskub laias kaares kahte lehte. Muidugi on pimeduses võimalus sattuda mõne suurema vulkaanilise pommi otsa, aga laskumise ekstaasis pole sellele aega mõelda – las lennata! Vaestele teejuhtidele jääb vist igaveseks selgusetuks, kust need kaks mürskinimest lahti pääsesid.  Päikesetõusu tervitame kilomeeter allpool, Kibo hüti trepil teed juues. See on tõesti vägev. Esimene terav oranzh triip käristab pooleks sünkmusta öö maailma. Kollased ja erkpunased siilud tulevad peagi talle toeks. Tuli. Veri. Pimedus püüab peitu pugeda Mawenzi sakiliste kaljurüngaste taha, aga kirgas heledus kisub selle sealt armuta välja. Ei mingeid pooltoone, ei mingit võib-ollat. Maksimumid. Ja ainult.  Johnil on all Marangus vennaga kahe peale kaks hektarit maad. Mõned palmid, banaanid, kohvipõõsad, mais, bataat, maniokk ja oad. Ei ühtegi ruuttolli vaba pinda. Kõik on kolmes rindes täis istutatud. Ei ühtegi umbrohtu. Müügiks läheb ainult kohv. Muu kulub perele endalegi ära. Põllutööd on enamasti naise ja kaunitarist tütre õlul. Kui perekonnast pilt tehtud, tirib John mu õhinaga eemale sara alla ja näitab uhkusega oma peamist aaret – lehma. Teen lehmastki ühe foto. Selle üle on kõigil eriliselt hea meel.