KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

ILVES KÕNNIB OMAPEAD

Sülekassi ja lõvi sugulus on aimatav, hoolimata nende erinevast kogukusest. Elegants, ohtlikkus, isepäine olek - kõik see on omane ka Eesti metsade kaslasele. Ilves on siinne põlisasukas, kes on neid metsi näinud ka enne inimese siiatulekut. 

KASSE NÄHES valdab mind alatasa väike ebakindlus ja mitte niivõrd sellepärast, et nad oleksid kuidagiviisi mõistetamatud.  Küllap ikka sellepärast, et kaslaste pere on toitumisahelas minust ülalpool ja on elanud siin maailmas peaaegu muutumatul kujul määratult kauem kui inimene- 34 miljonit aastat. Tunnetan seda eriti selgesti, kui seisan Tallinna loomaaias ilvese puuris männitüve taga ja vaatan, kuidas Anne Saluneem paneb heleroheliseks oraseks idandatud nisumätta valgele lumele. "Ilves peab saama rohtu närida, et puhastada oma seedeelundeid," ütleb ta selgituseks.  "Ta neelab rohututi alla, see vurritab ringi ja siis oksendab loom rohutombu jälle välja. Aga orasest saab ilves veel vitamiine ja muid vajalikke aineid." Ilvesed on veidi rahutud, ronivad mööda oksaharusid üles-alla, kogunevad vahel lavatsile, kõnnivad edasi-tagasi suure klaasist seina ees, mis neid vabast maailmast eraldab.  Nad on kohevad, nende kõnd on nii sujuv, nad justkui ei vajakski energiat, ja nende silmad piidlevad meid aeg-ajalt teravate tuttidega kõrvade vahelt, nagu tahaksid loomad teada, mis asja me siin nende maa peal ajame.  Ja keeravad pea kaamerast ükskõikselt eemale. "Kiskjad loomad on pigem arad kui tigedad," rahustab meid Anne Saluneem, kes on siin loomi hooldanud juba üle kolmekümne aasta. "Neil peab olema ruumi, et nad saaksid eest ära minna."ja ta selgitab meile, et ilvesed pelgavad võõraid, kuna nood teevad tavaliselt süsti, et loomi haiguste vastu kaitsta.  "Aga nad on küllaltki omaette olijad, inimesega seltsi ei otsi.  Kuid kellega ilvesepoeg kord harjub, sellega sõbrustab elu lõpuni." Meie vastas kuulab seda juttu seitse teravate tõmmude karvatutikestega kaunistatud kõrvapaari.  "Timmu!  Timmu!" hüüab Anne ja otsekui tema sõnade kinnituseks hüppab üks pontsakas talvekarvas ilves maha, haarab käppade vahele tükikese murumätast ja ronib üles lavatsile tagasi. Esialgne kõhedavõitu tunne on kadunud, tahaks kükitada ja vaadata veel neid meie metsade graatsilisi asukaid, kes, tundub, et kui valmis said, siis kohe täiuslikuna. 

TARTU ÜLIKOOLI zooloogia ja hüdroloogia instituut asub Vanemuise tänava möödunud sajandi järele lõhnavas majas.  Väärikad kapid on täis teoseid, mida nüüdsed teadlased vaevalt et puudutavad.  Nende teoste jaoks on aegjäänud seisma.  Nii nagu samas asuva zooloogiamuuseumi topistegi jaoks, kelle seas ilves meid läbi klaasi põrnitseb, justkui tahaks ellu viia mõtte, mis tal hetk enne surma ehk ajus välgatas kaitsta end inimese vastu. "llves inimest küll ei ründa," kinnitab zooloog Harri Valdmann ja näitab kinnituseks ilvese kolpa. See on lohutavalt väike, kõige oma 28 hambaga ja kahe kihvaga. Valdmann tegeleb ulukite arvukuse määramisega Eesti metsades ja teab, mida räägib.  "llves on eriliselt spetsialiseerunud lihasöömisele, sellepärast on tal ka nii vähe hambaid," selgitab ta.  "Aga kodukassile ilves ei halasta.  Kui kätte saab, murrab kohe maha." Ometi olid ilves ja kass sugulased juba ammu enne seda, mil inimese eellased hominiidid inimahvlastest lahknesid.  Nüüdseks on kodukass ohutunde minetanud.  Kodus on kass kiskjana peremees ja nii tunneb ta end ka metsas uidates.  Nii et ilvesele on ta hea saakloom.  Ei vähemat ega enamat.  Üks täiskasvanud ilves sööb päevas ära kaks kilo liha ja võib selle peale ka paar päeva nädalas nälgida. 

SUGULASTE POOLEST on ilves rikas loom.  Tema sugukond võib uhkeldada selliste suveräänsete kiskjatega nagu lõvi ja tiiger, leopard ja jaaguar, aga ka säherduse sahvrivalitsejaga nagu kodukass.  Kes kellele kui palju just sugulane on, kes kaslastest kellega ühte perekonda või isegi ühte liiki kuulub, on siiani segane.  Klassifikatsioon muutub teaduse edenedes. Nüüd kasutatakse kaslaste sugupuu joonistamiseks molekulaargeneetika vahendeid nagu eriti tähtsate kuritegude tuvastamisel. Praegu peetakse sobilikuks väita, et ilvese liin koosneb viiest liigist.  Need on kanada ilves, punailves, marmorkass, ibeeria ilves ja euraasia ilves.  Viimasega me Eestis koos elamegi.  See on väheseid kaslasi, kes elab metsas.  Et asi kindel oleks, on teadlased meie ilvesele ladinakeelse nime pannud topelt - Lynx lynx.  Ilves ilves.  Praegu tuntud leidude järgi elas vanim kaslane Maal 34 miljoni aasta eest. Proailurus oli kujult kass mis kass, elas peamiseit puu otsas ja kaalus umbes sama palju nagu üks Eesti ilves praegu. 34 miljoni aastaga pole kaslaste kehaehitus oluliselt muutunud.  See oli loodusel nii õnnestunud leid, et vajas vaid parajat varieerimist.  Praegu elavad kaslaste Iiigid hakkasid välja arenema juba kümme miljonit aastat tagasi ja pantrid, sealhulgas ka ilvese liin, eraldusid teistest umbes viie miljoni aasta eest.  Kui Egiptuses kassid 4000 aastat tagasi kodustati, hakati neid mumifitseerima ja peremeestele hauda kaasa panema.  Neid sai nii palju, et 19. sajandil, hauakambrite avamise hiilgeajal, viidi Inglismaale laevade ballastina nii suured hulgad iidseld kassimuumiaid, et need hiljein tehastes väetiseks tambiti.  Ilvest Eestis ei mumifitseerita, ilvest kütitakse naha ja kolju pärast. 

ILVESE LEMMIKROOG on jänes. Ent jäneseid ei leidu nii palju, et ilvesel hing sees püsiks.  Sellepärast jahib ilves metskitsi.  Mida tugevam on kitsede asurkond, seda parem elu on ilvesel.  "Praegu pole Eestis maakonda, kus ilvest ei oleks," ütleb ulukite asjatundja Harri Valdmann.  Ilves elab isegi saartel.  "Ta oskab küll hästi ujuda,  ent vabatahtlikult vette ei lähe.  Küll aga püüab madalast veest käpaga kala.  Saartele läheb aga üle jää." Kust saab ilves kompassi, et õigele saarele välja ronida, pole teada.  Täpselt pole teada isegi see, kui palju Eestis ilveseid üldse elab.  Ametliku loenduse järgi elas meie metsades näiteks 1994. aastal 1100 ilvest.  "Need arvud on jahimeeste endi antud," kommenteerib Valdmann, "ja kes varasid kasutab, ei tohiks neid üle lugeda." Ta pakub välja neli korda pisema arvu - 250.  Ulukite ülelugemine on metsas omaette kunst ja läheb veel paar aastat, mil meil Iuuakse vaatlejate võrk, kes loomi usaldatavalt arvele võtab. Isane ilves vajab elamiseks 200 km2 suurust ala.  Kogu Eestisse mahuks sellised vaid 200 tükki - kui linnad kaasa arvata.  Nii et tuhandet ilvest meie metsadesse elama ei pane.  "llvese käigud ulatuvad väga kaugele ja nii loendatakse eri jahipiirkondades loomi mitmekordselt," arvab Harri Valdmann. Kõige suurem ilves, mis Eestist on leitud, kaalus 44 kilogrammi.  Kuid suurest kehakaalust hoolimata see peenelt astuv loom lumest naljalt läbi ei vaju.  Isegi võrreldes teiste kaslastega on tal suhteliselt suured käpad.  Sestap ilves talvel kitsed kergelt kette saabki. 

PESA ILVESEL sama hästi kui pole. Ta armastab elutseda tihedas kuusikus, varjudes okste alla või mõne juurika taha. "Isegi karul pole Eestis koopaid, see on vaid muinasjutt," ütleb Valdmann.  Emane ilves elab koos oma poegadega isase territooriumil, vajades siiski mõnevõrra vähem ruumi.  Kuni viiest kutsikast, kes maikuus sünnivad, jääb sügiseks ellu üks-kaks, kes siis paar aastat emaga koos elavad ja toimetulekut õpivad. Märtsikuus, jooksuajal kräunuvad ilvesed metsas nagu kassid.  See on ainus aeg, mil need eraklikud loomad teiste omasugustega kokku saavad.  Isased kisuvad omavahel nii et karvad lendavad.  Pole küll teada, et võitlus emase ja territooriumi pärast oleks ühele osapoolele lõppenud traagiliselt. Kurvalt võib mänguaeg lõppeda aga näiteks metsisele, keda mõni pealesattunud ilves kerge vaevaga maha murda saab.  Selle, mis nälja kustutamisest ülejääb, peidab ilves ära ja kui on nälg ning elavat saaki pole leidnud, tuleb tagasi ja sööb jäägi.  Kui seda pole vahepeal nahka pistnud näiteks rebane.  Või kui hunt pole ilvest peletanud oma toidulaost kaugemale. 

HUNT ON METSAS ilvese ainus tõsine toidukonkurent, aga ka ainus tõsine vaenlane.  "1973. aastal sigines Harjumaa lõunaossa esimene suurem hundikari," meenutab järvamaa metsaamei Erra metsanõunik Mati Tooming ja silitab järvamaa muuseumis käpp püsti seisvat topistatud hunti.  "Tollal oli see üllatus ja uudis.  Läksime neid küttima ja nägime ühel väikesel rabasaarel iidsete kuuskede all lahingupaika, kus vedelesid ilvese kolju ja jalaluud.  Hundid olid tast jagu saanud." Vastupidi üldlevinud arvamusele ronib ilves puu otsa ainult viimase häda sunnil.  Ta ei saa jämedat puud mööda kassina üles.  Tüvi peab olema nii peenike, et käppadega ümbert kinni võtta saaks.  Veel vähem varitseb ilves puu otsas saaki, et sellele siis kaela hüpata.  Tema jahitaktika on rajatud äärmiselt heale kuulmisele, vaiksele ligihiilimisele ja välkkiirele hüppele.  Kui ilves saaki paari hüppega ei taba, loobub taja asub varitsema uut. Ilvese süda on nii väike, et see ei lase loomal kuigi pikka maaad kiiresti joosta ja suure ning tugeva südamega hunt, kelle jahitaktika seisneb pikas jälitamises, tabab ilvese varem või hiljem, kui too just puu otsa pakku ei saa.  Visa loomana ootab siis hunt all ja loodab, et ilves ära väsib ning maha potsatab.  Vahel ajavad ilvese puu otsa ka koerad.  Kas siis jahimeeste  hundijahikoerad või lihtsalt külakoerad.  "Viis aastat tagasi lasti Tartus Raadi kandis ühes aias õunapuu otsas ilves maha," teab zooloog Harri Vald 

ILVEST ÄHVARDAB metsas veel üks oht - mitmesugused haigused, alates viirushaigustest ja lõpetades trihhinelloosi ehk keeritsusstõvega.  Metsloomad saavad nende organismi tungniud keeritsussiga veel kuidagi hakkama, ent tõvestunud looma liha söönud inimene on parasiidi suhtes kaitsetum.  Ometi peavad mõned jahimehed ilvese Iiha suisa delikatessiks.  "Eks see ole rohkem psühholoogiline probleem, kuidas sulle mõne looma liha maitseb.  Isegi minu taksikoer ei tahtnud näiteks raipesööjast karust tehtud suitsuvorsti," ütleb selle pealejuba 18-aastaselt püssiga metsas käima hakanud Mati Tooming. Aatelise jahimehena arvab Toomirig, et jahipidamise taset ei näita mitte ärasöödud lihakogus, vaid trofeede kataloog, kuhu lastud loomadega sisse on pääsetud.  "Eestile on jahitrofeede näitustelt kuulsust toonud eeskätt ilves," lausub ta napilt.  Euroopa parimate jahitrofeede hulka on pääsenud Pärnumaalt lastud ilvese kolju ja nahk.  Tooming ise on oma elus lasknud seitse ilvest ja kuuega neist on ta pääsenud eri näituste paremate sekka.  Pole ka ime, sest Eesti ilves on Euroopa ilveste seas suurem ja ilusam. Ühelt poolt on teada, et mida rohkem põhja pool loom elab, seda suurem ta on.  Kuid teiselt poolt sõltub isendite suurus ka toitumusest.  Soomes metskitsi pole ja jänestega läbi ajama pidav ilves kidub - "Praegu on ilvese seis Eestis küllalt hea, aga see ei saa kesta kaua," arvab Mati Tooming.  "Looduses toimub temajaoks iiiga palju halbu asju." 

ÜKS HALBADEST asjadest on metsade raiumine ilvese kodukohast.  Kui ilus turvaline kuusemets maha võetakse, peab ilves otsima uue ja kehvema elupaiga.  Hunt, ilvese konkurent metsas, on oma nahaga viimasel ajal ilvest ka kaitsnud.  Küttide eest, kellel hundiga piisavalt tegemist. Ilves on rangelt kaitstud liik ja teda kütitakse toimub erilubadega.  Loata kütitud ilvese eest tuleb kahjutasuks maksta 15 000 krooni ja lisaks antakse kohtu alla.  "järvamaa ajalugu ei näita, et kedagi oleks olnud põhjust karistada," ütleb Tooming.  Pigem vastupidi. Aastas kütitakse järvamaal viis-kuus ilvest, lube jagatakse välja oma viis korda enam. Iga mees metsas ilvest ei näe. "llvest on lihtne küttida," arvab Mati Tooming, "tema on inimese läheduse suhtes ükskõikne." Kuigi ilves kuuleb kahesaja meetri kaugusele, kui jänes rohtu sööb, ei pea ta inimese samme eriti ohtlikuks.  Lume ajal piiravad mehed ilvese väikesesse metsatukka.  "Autoga tehakse metsaosale ring peale, sisse- ja väljaminevad ilvese jäljed loetakse kokku," selgitab Tooming.  On ilves sees, siis hakatakse metsaosa jalgsi või suuskadel pisemateks kvartaliteks tükeldama. Vahel aga juhtub midagi ootamatut: suur üksiklane ei otsusta põgeneda, vaid end viimse hingetõmbeni kaitsta.  "Kunagi kui suur ülemus Bruno Saul tavatses Väätsal ilvesejahil käia, korjati piiravatelt jahimeestelt püssid ära, et nad ise ilvest kogemata kombel maha ei laseks.  Aga ilves ei põgenenudki koerte eest, vaid hakkas neid ründama.  Nii lõikasid kütid kasemadjakad ja löpetasid ilvese elu kohapeal." 

REIN MARAN istub pedagoogika ülikooli hilisõhtuselt tühjas auditooriumis ja meenutab, kuidas ta kümne aasta eest ilvesest filmi tegi.  Filmitegemise kunsti õpetab Maran ka üliöpilastele.  Seina taga harjutavad näitlejahakatised oma häält ja nii saadab meie juttu kord kassi kräunumise, kord hundi haukumise laadne helitaust.  "Põhiküsimus on, kuidas me suhtume loomasse," ütleb Maran.  "Kas me suhtume temasse kui mingisugusesse mehhaanilisse olevusse, kes koosneb kimbust närvidest, lihastest ja veresoonkonnast, või suhtume kui olevusse eluruumis, kus elame ka meie." Isegi kul me ilvest peame olendiks, mitte masinaks, tuleb meil mõista, et me kaks eri liiki elame kahes eri maailmas. Juba maailma tajumise organid on inimesel ja ilvesel erinevad. Maran võttis asjaolude kokkusattumusel oma maakoju kasvama ilvese kutsikaja tegi hiljem sellest kodustamise ja hülgamise loost filmi.  "Olen õnneliku inimesena saanud elamuse, mida Eestis keegi teine pole saanud," ütleb ta ise, "Olla sõbralikes, südamlikes suhetes säärase uhke olevusega on õnne väärt." Ilvest ei saa sundida.  Olles üksildane kiskja, suhtleb ta ka oma sõbraga, millal ise tahab.  "Kui läksin välja, teadsin, et ta on kuskil siin ja jälgib.  Sel ajal kui ilves jälitab, näed teda vaid siis, kui ta ennast ise näitab." 

PETTA ILVEST looduses, et teda pildistada, nagu petetakse ära linde, peitudes onnikesse, pole vöimalik.  "Minu eesmärk oli saada ilvesele nii lähedaseks, et võiksin jälgida, mida ta teeb, ilma et ta mulle tähelepanu pööraks," meenutab Maran.  Ilves on väga erutuv loom, nii rahulik nagu loomaaias, kus ta tundide viisi kännul konutab, ta metsas ei ole.  Ometi on ta väga uudishimulik.  Loodusetundjad jahimehed pajatavad, et ilves käib iga päev läbi oma piirkonna metsamajad, vaatab akendest, et mis seal toimub, uurib hoolega ümbrust... "Kul oled ilvese jälgedel, hakkab ta sind jälgima," lausub Maran.  "Kui oled fikseerinud tunde, et keegi sind seirab, jääd lagendiku teisel serval seisma.  Võtad peegli välja ja vaatad sellega selja taha. ja näed, et ilves tuleb metsaservale väljaja uudistab, kuhu su sammude heli nüüd kadus." Marani ilves võttis filmimehe nii omaks, et hakkas temaga ootamatult ründamise mängu mängima.  "Hüppas mulle selja tagant turja, hammastega kuklast kinni, käppadega õla pealt, tagumised käpad tegid tah-tah-tah!  Esimene mõte oli, et hüvasti, elu." Ilvese hambad läbistasid küll särgikrae, kuid naha jätsid terveks.  "Kui ilves peaks inimest niimoodi ründama, siis ei saa inimene kunagi teada, kes ta tegelikult tappis." "Seda tüüpi asjade kõige raskem probleem on eetika.  Kui oled andnud käe, pead mingil moel leidma viisi, kuidas välja tulla.  See on tõsiste tagajärgedega toiming ja sellest ma filmi teha püüdsingi," resümeerib Maran ja märgib kurvalt, et tema Pups jäi marutõppe ning tuli loomaaeda viia, et seal terveks ravida.  Loomaaias elab Pups siiani.  "Ilves ei mäleta olevust.  Kui ta pole sind mõni nädal näinud, kulub tükk aega, enne kui oma mälusopist midagi välja kraamib.  Tema mälu on ehitatud teiseks tarbeks ja teist moodi." 

ILVESEL POLE VAJA inimest mäletada.  Temal on omad asjad ajada. Juba miljoneid aastaid järjest ja ilvese salapära mõistatus peitub pigem inimeses kui ilveses.  Mark Twain arvas kord, et kui ristata inimene kassiga, parandab see küll inimest, kuid mõjub kassile halvasti.  Eesti ilvesel pole loota muud, kui et inimesel oleks vähem aega tegelda teiste olevustega.  Ehk nagu ütleb Rein Maran: "llves on väga tundlik ja erk olevus, kes tajub väga täpselt, mis inimesega toimub."