KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

VJATKAMAA UNUSTATUD EESTLASED

Sajandi algul, Stolõpini reformide käigus rändasid minu Rõuges elanud esivanemad Venemaale ning said koha hõreda asustusega alal tolleaegses Vologda kubermangus, praeguse Kirovi oblasti ehk Vjatkamaa põhjaosas. Vaevalt olid nad Kuzjugi, eestipäraselt Kuusiku jõe kaldail talud üles ehitanud, kui Vjatkamaal toimus massiline kollektiviseerimine.  Eestlasi sunniti minema Vjatka-Kotlase raudtee äärsetesse ühisküladesse ning moodustatavatesse kolhoosidesse. Mehed, kes vastu hakkasid, vangistati. Suur küüditamine toimus 1938. aastal. Repressioonide käigus oli ka minu tol ajal kahekümneaastane vanaema Linda Sutt sunnitud kodust lahkuma ja otsima peavarju raudteeäärsetes vene asulates, kus elatus juhutöödest. Pärast Teist maailmasõda naasis ta Eestisse, sest suur osa Vjatkamaal paiknenud eestlaste ja lätlaste asundusi oli rüüstatud ja varandus laiali tassitud. 

VJATKAMAA EESTLASED on tänaseks täielikult unustuse hõlma vajunud. Tallinna Pedagoogikaülikooli ajaloo eriala diplomitöö tegemiseks materjali otsides leidsin idaeestlaste ajalugu ja eluolu käsitlevatest teostest kokku vaevalt raamatulehekülje jao teksti, mis rääkis Vjatkamaast – erinevalt Siberi, Kaukaasia ja Kaug-Ida eestlastest, kellest on kirjutatud mitu raamatut. Niivõrd trööstitu tõik oli üheks põhjuseks, miks võtsin 1997. aastal ette teekonna Vjatkamaale.  Esimese arvestatava katse kõik Venemaal asuvad eesti asundused üles kirjutada tegi Eestist välja saadetud õpetaja August Nigol 1918. aastal. Vologda kubermangus elas siis vähemalt 6000 eestlast. Siinsed kuus eesti asundust olid kõige nooremad, asutatud 1908. aastal ja aineliselt peaaegu kõige kehvemad. Nigol kirjeldab sealset elu järgmiselt: "Muidu on põhjamail teed wõimata olekus; enamasti on tee peal puud üksteise kõrwale pandud, sõidad nagu silda mööda. Et puud aja jooksul ära mädanewad ja uute asemele panemisega ei rutata, pead peale hariliku põrutamise tihti ühest august wälja ja teise sisse käima.
Maapind on enamasti tasane, paiguti ka mägine ja kaunis ilus. Jõgede kaldad tuletavad Liiwimaa chweitsi meele. Maapõhi enamasti sawikas ja wiljakandja. Suurem jagu ümbrust on weelgi ilusa leht- ja okaspuu-metsa all, enamasti nii paks, et wõimata läbi pääseda. Suwi on lühem ja talw pikem ja karedam, kui meie kodumaal. Lund sajab palju. Kus palju sood ja raba, seal teewad öökülmad rohkesti kahju, kõrgematel kohtadel aga wähem . Kui sood kanalite abil kuiwaks teha, on tulewikus öökülma wähem karta. Siin kaswawad meie kodumaa wiljad. Wiljasaak rahuloldav."

RAUDTEEÄÄRSEST STAROVERTŠESKAJA asulast on Kuusiku jõe äärede 12 km. Esimene mulje sel teel kõndides oli, et ajast, mil Nigol Vjatkamaad kirjeldas, pole siin midagi muutunud. Tuhanded tihumeetrid palke ja laudu on veetud Starovertšeskaja külast Kuusikusse viiva tee täiteks.  Metsatööstus on ainuke asi, mis siinseid inimesi toidab ja sedagi kehvasti, sest Venemaa majandus lonkab kõikvõimalikest kohtadest. Starovertšeskaja metsatöötlemispunktis valitses kaos, sest kõikjal ümbruskonnas vedelesid meeletult suured hunnikud puitmaterjali, ehk nagu kohalikud isegi tunnistasid – bardak i razval.  Matkasin terve päeva paigus, kus kunagi elasid väljarännanud eestlased. Kuusiku jõe ääres enam inimesi ei ela, kuid eestlaste poolt mahajäetud maadest on suur osa kasutuses ja venelased teevad sealt heina. Heinamaid hoitakse kui kullatera, sest taigasse uute põldude raadamine on raske töö. Kohanimedena kasutavad venelased endiselt eestipäraseid talunimesid, kuid taludest on järel vaid mõned varemed ja pehkinud palgid. 

Ka looduskirjelduse koha pealt pole Nigolile suurt lisada. Kuzjugi emajõgi Maloma voolab sügava ja laugete kallastega oru põhjas. Tee Kuusikule möödub mõnes kohas avarast kaldapealsest, kust avaneb vaade kaugusse. Kuskil all orus voolab jõgi. Oru teine kaldapealne kaob horisondisinesse. Eestlaste kalmistu on nii võssa kasvanud, et ainult seda kanti väga hästi tundvad Starovertšeskaja kala- ja jahimehed oskavad selle üles leida. Kaks kalameest olidki just teeveerele linnupetet võtma istunud. Üks neist, 71aastane Anatoli Dimakov, oli eestlastega koos koolis käinud ja poisikesetempe teinud. Eestlasi mäletatakse siin üllatavalt hästi ja hea sõnaga. Kiidetakse eestlaste töökust ja oskust vanal ajal rauda hankida, millest taoti hauariste ja tööriistu. Külasse naastes ütles ukrainlane Ivan selge ja kõlava häälega: "Tere jeesti!" Hääldus läks küll natuke viltu, aga palju siin Vjatkamaa ürgmetsas seda eesti keelt ikka praktiseerida saab. 

TEATED MURAŠI ja Oparino vahelistes asulates elavatest eestlastest üllatasid mind taas, sest pea igas külas elab tänini mõni eestlane, harilikult on need vanad inimesed. Eestlasi elab Oktjabrskis, Starovertšeskajas, Vazjukis, Malomas ja Oparinos. Kuusiku jõe äärne ala allub Muraši rajooni Starovertšeskaja külaadministratsioonile, kust teatati, et asulas elab kolm eestlast, neist kaks – 72aastane Hilde Anderson ja 74aastane Salme Filimonova, endine Palm – on pärit Kuusiku külast, Johannes Birkental Malomast. Hildega kohtusin tema tares Pervomaiskaja tänaval. Ta meenutas, et repressioonide aegu viidi paljud mehed vangi. Hilde mehevend arreteeriti ja lasti Kotlases maha. Hilde on kaks-kolm korda Eestis käinud, tütre pere elab Sindis. Poeg Volodja räägib ainult vene keelt ja töötab kolhoosis veoautojuhina. Sidemed Vjatkamaa eestlaste ja kodumaa vahel on üpris harvad ning kolmanda vabariigi ajal hoopis soikunud. Eestist Vjatkamaale sõitmine on raske nii rahaliselt kui kõikvõimalike bürokraatlike takistuste tõttu. Lisaks tehnilised takistused – Starovertšeskajasse autoteed praktiliselt ei lähe ja kogu side käib mööda raudteed. Rongid käivad paar korda päevas. Kohtumised eestlastega olid üpris nukrad, sest vanadel inimestel oli valus meenutada noorusaegu, mil neid sunniti lahkuma nende endi ja vanemate kätega ehitatud kodutaludest 

KIROVI MUUSEUMIDE külastamine ei andnud asunduste ajaloo uurimisse erilisi tulemusi, sest sealsed ajaloolased pole asunduste vastu eriti huvi tundnud. Ka kirjanduse lappamine näitas, et eestlaste, lätlaste, poolakate ja juutide panus selle maa ajalukku on pea täielikult maha vaikitud. Küll aga kohtasin artikleid, kus räägiti poolihääli Vjatka kubermangu kunagistest soome-ugri pärisasukatest maridest, komidest ja udmurtidest. Neist on tänaseni Vjatkamaal säilinud palju kohanimesid. Paljud praegused Vjatka kohanimed on tuletatud mari- või udmurdipärastest nimedest, näiteks: Kukarka, Urzhum, Kiknur, Koljanur, Lopjal, Korljaki, Sardõk. Paljud mari ja udmurdi asulad vallutati venelaste poolt ja ristiti ümber, kuid siiani on säilunud veel kohanime põliskeelne tüvi, näiteks Kotelnitai kohal oli kunagi mari linnus Kokšarov.Vjatkamaa äärealadel võib aga kohata nii mari, tatari kui komi külasid. Vanaema oli lapseeas käinud koos vanematega ühes komi külas lehma ostmas. Eestlased panid siis tähele, et komide kinnastel olid pea samasugused kirjad kui eestlaste omadel ning ka kõne tundus tuttavana. Kunagi võiks mõelda eesti hääbunud asunduste tähistamisele Venemaal. Kuusiku küla mälestuseks võiks tahvli kinnitada vana raudtee veetorni seinale, mis seisis Starovertšeskajas juba siis, kui minu esivanemad 1904. aastal Vjatkamaale läksid.

Kirovi oblast ehk Vjatkamaa 
Pindala on 120 800 km²,39 rajooni ja 18 linna, keskus Kirov, kaugus Moskvast Šahunja kaudu 917 km ja Jaroslavli kaudu 597 km. Vjatka kubermang asutati 1796. aastal  1896. aastal andis Tsaar Nikolai II välja korralduse Perm-Kotlase raudteeliini rajamiseks, et hõlvata Vene Impeeriumi väheasustatud põhjalasid. Ehitus algas järgmisel aastal ja lõppes 1899. Kirovist Kotlasse on 354 km. Sellest ajast, kui eestlased neisse paigusse elama asusid, on pidevalt muudetud haldusüksuste piire. 1918. aastal kuulus Muraši ja Oparino vaheline ala Vologda kubermangule, pärast revolutsiooni läks piirkond Arhangelski kubermangu alla. 1934. aastal loodi Kirovi krai ning Vjatka linn nimetati ümber Kiroviks. 1941. a liideti seni Arhangelski oblastile kuulunud Oparino ja Muraši rajoonid Kirovi oblastiga