“Ei maksa luua müüti inimese surematusest ja kõikvõimsusest.”

Viljandi lähedalt Puiatust pärit Jaan Tätte elu suuremat osa on mõjutanud Vilsandi. Näitleja, laulja, filmimehe ja kirjanikuna tuntud ning ennast loodusmeheks pidav Tätte ei kujuta oma elu ette mereta. Ajakiri Loodus intervjueeris Jaan Tättet 15. märtsil Tallinnas Kalamajas. Allpool väljavõtteid vestlusest.

Tallinna agul Kalamaja, kus te elate, on Eesti mõõdustikus Vilsandist kaugel. Kas paistab siit kätte midagi sellele saarele omast?
Ei tea kas mõtlemise või maailmataju tulemusena tunnetan mina Kalamaja sellisena, nagu see oli palju aastaid tagasi, kui siin võis näha merd ja polnud suurt muud midagi. Sellest ajast, mil üheksa-aastase lapsena sattusin Vilsandile oma sugulase Juhan Saare juurde käima, on meri saanud osaks minust. Pugesin Vilsandile ühe kunagise talukoha sauna ja elan seal siiamaani, ehkki hakkasin tegema ka kõrvalehitust.

Mis on Vilsandil selle veerandsajandiga muutunud?
Minu silma all on seal ühelt poolt tõesti palju muutunud. Kakskümmend viis aastat tagasi läksid väikestest metsatukkadest lagedad kivised loopealsed mereni välja. Saarel peeti kolhoosi pulli- ja hobusekarju, ja nemad paiga lagedaks sõid. Nüüd on see mulle üle pea kadastikuks kasvanud. Vanasti sai saarel ükskõik mis kohal muretult jalgrattaga sõita, nüüd on kõik metssigade poolt üles tuhnitud. Sel kevadel nägin 16pealist seakarja. Seal võib ka lihtsalt kõndides kondid ära murda. Kuid teisalt pole Vilsandil palju muutunud. Eluolu, inimeste raske olemine on samaks jäänud. Vilsandil on säilinud vabaduse tunne – veel julged astuda teise maa peale.

Milliseid asju on teil ajada merega?
Üks minu kirgesid on sukeldumine. Ei kujuta Vilsandil päevagi ette, kui ma ei käi vee all. Mul pole balloone, sukeldun vaid maski ning toruga, nii et neljast meetrist sügavamal kõrvad enam vastu ei pea, aga ranna ümbrus on mulle tuttav. See on teine maailm, nii nagu tavainimese jaoks võib olla kosmos. Vaikuse maailm, rahu maailm, saladuste maailm.

Kas kalastaminegi kuulub asja juurde?
See käib saare elu juurde paratamatult. Lapsepõlves polnudki muud tegevust. Meri oli veel haugi täis, hommikul sai mindud, spinning seljas, välja, nabani vette. Kõik rannaääred sai läbi käidud ja suure murega koju tuldud, et kuhu need kalad kõik panna. Kuid Saare Juhanil käis palju külalisi, sai siis neile sokutatud. Praegu haugi pole, praegu on merepõhi lestaga üle ujutatud. Vahepeal polnud angerjat, nüüd on jälle tagasi tulnud, kuid ahven kadus ära. Loodan, et loodus käib spiraali mööda, nii et mingit kalaliiki päris välja püüda ikka ei saa.

Varematel aegadel oli nõnda, et lõpuks läks iga laev põhja. Kas meri teile hirmu ka teeb? 
Viis–kuus aastat tagasi muretsesin endalegi paadi. Mäletan esimesi merelemineku tundeid. Libised vaikselt veel, see on kui orgasmilähedane seisund. Ei kartnud merd, olin uhke oma paadi üle. Sõitsin igasuguse tuulega. Kuni ükskord käisin külalistel vastas, neli meest oli peal, kui me ümber läksime. See oli päris ohtlik olukord. Sealt sain korraga tohutu merehirmu. Järgmisel päeval, kui käisin otsimas, mis põhja kaduma oli läinud, vaatasin paati altpoolt ja nägin, kui väike see ikka on – pähklikooreke. Kolm aastat ei julgenud väikesegi tuuleõhuga merele minna. Nüüd hakkab hirm mööda minema, kuid õppetund tuli igati kasuks.

Pärast keskkooli õppisite aasta Tartu ülikoolis bioloogiat, ent sõjaväest naastes otsustasite näitekunsti kasuks. Kas vahepeal kadus loodusehuvi ära?
Tunnen, et olen loodusmees, kuigi oma tegudes pole suutnud seda ehk väljendada. Aga jälgin loodust, ei tee küll ülestähendusi, kuid pean seda väga tähtsaks ja kontrollin, et ma ei kaugeneks oma mõtete ja tegudega sellest väga. Lapsepõlves tahtsin saada metsavahiks. Mul oli üks sugulasest metsatehnik ja see tundus olevat midagi ülimat. Siis puutusin kokku Vilsandiga ja minus ärkas kirglik looduskaitsja. Tollased ametnikud Koljat ja Herman ütlesid, et ära sa hull ole, looduskaitse ei ole muud kui paberitöö ja igal sammul peaga vastu müüri jooksmine. Kuid minu jaoks oli bioloogia raske – ma ei teadnud, et see on nii täppisteadus. Sellepärast valisingi teise tee.

See tee on viinud ka Vilsandi filmimiseni. Millest film räägib?
Mõte on näidata saareelanikke aastaaegadel, mil turistid paiga vastu huvi ei tunne. Film algabki viimaste turistide lahkumisega hilissuvel. Siis tuleb sügis, tuleb talv... Film ongi selline, et kõik on nagu üks päev. Hommik algab suvel, öö saabub uue aasta vastuvõtmisega. Vahepeale jäävad tegemised-toimetused. Film käibki mööda inimesi, looduses paistev on taustaks, seda ei rõhutata.

Loodus pakub oma vaatemänge, teater omi. On need omavahel lähedased sugulased?
Kui inimene tegeleb kunstiga, püüab ta tabada tabamatut. Sisse panna igavikku, saada üheks universumiga. Püüad ikkagi saada kätte üht suurt ümmargust nulli, energiakuulikest. Kuid usun, et suure randa mühiseva merelaine vastu inimene ikkagi ei saa. Siiski loodan ja julgen uskuda, et niipalju tunnetan ja tunnen loodust, et ma ei saa temast kuidagi mööda hiilida. Isegi kui käsitlen inimpsühholoogiat, käsitlen inimest kui mõnes mõttes looma.  Kui looduse klubi liiget. 
Laulate ühes oma laulus: “Kuidas elate mu kallid, pikad haisvad adruvallid?” Loodus lõhnab omasoodu ja kas saab seda meie jaoks paika panna? Loodust ei saa paika panna. Mu lemmiktegevus on minna mere äärde kõige tugevama tuulega. Tunda laine jõudu, sügavust, saladusi, mida see endas kannab. Selle vastu ei saa arvutiprogress ega miski. Meie välja mõeldud ja fabritseeritud maailm on ääretult lahja ja toetub väga väikesele vundamendile. Ei maksa luua müüti inimese surematusest ja kõikvõimsusest.