KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

LUME KODU ASUB NEPAALIS

Sise-Aasias, kahe hiiglase – Hiina ja India – vahel asub väike Nepali Kuningriik. Sellel väikesel alal, mis põhjast lõunasse ulatub ainult 180 km ja läänest itta 900 km, pakub loodus servast servani elamusi – kliima vaheldub troopilisest mõõdukani, arktilisest alpiliseni.  Äärmiselt eripalgeline on ka Nepali elanikkond. Piltlikult öeldes on tegemist rahvaste ühepajatoiduga. Riigi 19miljoniline elanikkond räägib vähemalt 30 erinevat keelt ja dialekti. Erinev rahvuslik kuuluvus ei sega nepallastel omavahel suurepäraselt läbi saamast. Tänapäeva maailmas on see üsna ainukordne. Sallivust teineteise suhtes ei vähenda ka kuulumine erinevatesse uskudesse. Valdav enamus nepallasi on hindud, kuid ka budismil on oluline roll. Hinduistlikud ja budistlikud templid asuvad tihti üksteise kõrval. 

NEPALLASED KUULUVAD vaatamata silmapaistvale töökusele siiski maailma vaeseimate inimeste hulka. Keskmine sissetulek ühe inimese kohta aastas jääb keskmise eestlase kuupalga piiresse. Umbkaudu 42% nepallasi elab allpool valitsuse määratletud vaesuse taset. Mäed katavad enam kui neli viiendikku kogu Nepalist ja see on nii õnnistus kui nuhtlus, nii materiaalse ja hingelise heaolu kui ka äärmusliku vaesuse allikaks. Mäed meelitavad tuhandeid inimesi üle maailma ja see muudab turismi Nepali juhtivaks rahaallikaks. Samas sunnivad mäed kohalikke elanikke ilmutama leidlikkust ja erakordset töökust igas eluvaldkonnas.
Kõige olulisemaks firmamärgiks Nepalile on Himaalaja mäestik, mille peaahelik kulgeb paralleelselt Nepali põhja- ja lõunapiiriga. Sõna Himaalaja pärineb sanskriti keelest. Hima tähendab lund ja laya – elukohta. Himaalaja ulatub küll ka Indiasse ja Tiibetisse, kuid umbes kolmandik kogu Himaalajast kulgeb piki Põhja-Nepali. Kaheksa maailma neljateistkümnest kaheksatuhandelisest mäest asub Nepalis, nende seas ka maailma kõrgeim tipp – 8848 meetri kõrgune Everest, nepali keeles Sagarmatha.

1975. AASTAL asutati Mt Everesti esmavallutaja uusmeremaalase Sir Edmund Hillary eestvedamisel Sagarmatha rahvuspark. See maailma kõrgeim rahvuspark on terves ulatuses kõrgemal kui 3000 m. Pargi territooriumile jääb kolm üle 8000meetrist mäge, nende seas ka Mount Everest – maailma mägironijate unistus. Everesti piirkonda külastab igal aastal tuhandeid inimesi. Neli aastat pärast asutamist võeti Sagarmatha rahvuspark maailmapärandi nimekirja.  Suur osa pargi territooriumist on järsk, lõhestatud jõgedest sügaval orupõhjas ja ümbritsetud liustikest, millest suurim – Khumbu – on pea sama kuulus kui kaheksatuhandelised tipud tema ümber. Kõrguste vahe tõttu jaguneb park nelja kliimatsooni – madalamal on metsapiirkond, mille vahetab välja alpipuistu, alpilisse piirkonda jääb taimkatte ülempiir, kõige kõrgemal on arktiline vöönd. Metsas kasvab kask, kadakas, sinimänd ja rododendron. Puistutest kõrgemal väheneb taimkate sambliku ja samblani, umbes viie ja poole kilomeetri kõrgusel algab igilume piir. Hapnikusisaldus õhus väheneb kõrguse lisandudes, seetõttu on Himaalajas elavad loomad kohanenud eluks hapnikuvaeses õhus ja külmas temperatuuris. Mõnel liigil on isegi jäsemed lühemad, et hoida keha soojakadude eest. Loomade arvukus pole eriti kõrge, seetõttu jäävad nad matkajate eest tavaliselt varju, nende kaitseks on kõikjal sõjaväeposte.  Kõige tõenäolisem on kohata mõnel kaljunukil ukerdavaid hirvi, ka jänes, langurahv ja mägirebane pole haruldus. Suuremat vedamist on vaja, et kohata kärpi või Himaalaja hunti. Hoopis harukordseks aga jäävad kohtumised hävimisohus oleva muskushirve, metsjaki ja punase pandaga. Lumeleopardi pole keegi ammu näinud, kuid siiski võib ka see loom veel Khumbu piirkonnas elada.

KÕRGEMAL KUI imetajad loomad, on võimelised hakkama saama Himaalaja inimesed. Seda piirkonda asustab šerparahvas. Tegemist on tiibetlaste järeltulijatega, kes migreerusid Ida-Tiibetist umbes 450 aasta eest. Tiibeti keeles tähendabki šerpa inimest idast. Sagarmatha rahvuspargi piires elab 3500 šerpat. Traditsiooniliselt on šerpad olnud kaupmehed Nepali ja Tiibeti vahel, ka põlluharijad. Tänapäeval on šerpa nimest saanud sünonüüm kõrgmägede pakikandjale. Paljud välismaalased kutsuvad ekslikult kõiki kandjaid šerpadeks, kuigi šerpad on omale nime teinud pigem juhtronijatena. Veel poole sajandi eest oli see piirkond võõramaalastele täiesti suletud. 1951. aastal said esimesed uudishimulikud aimu Nepalist, pärast Hillary õnnestunud Everestil käiku aga on piirkonna külastajate arv pidevalt kasvanud. Turistide vool on oluliselt muutnud šerpade eluviisi. Igasse külla on ehitatud mitu võõrastemaja. Paljud neist püüavad konkurentidest paremad olla mõne lääneliku luksusega –soe dušš või päikesepatarei abil toodetav elekter.  4250 m kõrgusel Pheriches on üle kümne võõrastemaja. Talvekuudel jäävad sellele kõrgusele ainult võõrastemajapidajad, karjased lähevad pool kilomeetrit allapoole, järgmisse külla – Pangbochesse. Võõrastemajapidajad on omavahel tihedas konkurentsis, aga üksteisele külma ei tee. Sissetulek turistidelt annab omanikele võimaluse teistest külaelanikest paremale elujärjele jõuda.

NAWANG KARMAL on Pheriches kõlava nimega võõrastemaja Snow Land. Mehe sissetulek võimaldab tal oma kaht teismelist last koolitada pealinnas Kathmandus, umbes viiekordse keskmise nepallase sissetuleku eest kummagi kohta. Nawang räägib head inglise keelt ja kannab laia kuldsõrmust, kuid ei pea ennast uhkeks koos sugulastega jakkidele heina niitma. Nawangi lodge’i kõrval on sama uhke Himalaya Lodge, kus vägesid juhib nooruke Dorzi Sherpa, alles hiljuti Kathmandus kooli lõpetanud naine. Lisaks võõrastemajale on Dorzi perel 53pealine jakikari. Tõsi, tegemist ei ole päris jakkidega, vaid jaki-lehma ristanditega. Emaseid järglasi nimetatakse zomodeks ja isaseid zokjakkideks. Zomosid peetakse piima saamiseks. Valdavalt on karjas zokjakid, kelle ülesandeks on kõikvõimaliku koorma kandmine. Jakivillast kootakse riideid, punutakse nööri ja köisi, nahkadest saab kehakatteid. Šerpade elu võib vaadelda kui läänes praegu jõuliselt propageeritavat säästva arengu programmi. Loodusega suheldakse vahetult, masinate ja keemiatööstuse saavutuste vahenduseta. Kariloomad liiguvad vabalt mäenõlvadel, kõik, mis neist saada on, leiab šerpade majapidamises ka rakendamist. Isegi sõnnik korjatakse üles, sest puitu on väga vähe ja see on liiga väärtuslik, et kütmiseks kasutada.

SUVEL ON KARI kõrgel mägedes, suveelamutesse tulevad ka karjased, kes võivad elada isegi viie kilomeetri kõrgusel. Talve saabudes liiguvad ka jakid allapoole 3000–3500 meetri kõrgusele. Karmides kliimatingimustes on rohukasv nõlvadel tagasihoidlik. Šerpade hool selle vähese koristamisel on aga märkimisväärne. Terve suguvõsa niidab sirpidega kiviaedadega eraldatud heinamaadel, tulemuseks on peaaegu must maa. Maatüki võib endale igaüks tarastada, teised selle peale vimma ei kanna. Tuleb lihtsalt kiviaed ümber laduda. Turistide tõttu on Everesti piirkonna keskkond siiski juba kannatanud. Öömajade ehitamisega võeti maha hulk mäenõlvadel kasvavat metsa, ka nende kütmine on puudega hõlpsam kui visiseva ja suitseva jakisõnnikuga. 15 aastat tagasi saadi aru, et keskkonna tasakaalu hävitamine nii haavatavas piirkonnas on hukatuslike tagajärgedega. Kui puid enam pole, on õhukesel pinnasekihil suur tõenäosus vihma või sulaga allamäge liikuma hakata. Kohutava jõuga rusulaviinid pühivad oma teelt terveid külasid ja jätavad maha kasutamiskõlbmatu maa. Edmund Hillary algatusel alustati piirkonna taaskatmist puudega, aga kuna väikesed taimed on hõlpsaks toidusuutäieks kariloomadele, siis teise sammuna korjati kokku kõik kitsekarjad ja tõrjuti nad allapoole 3000 meetri kõrgusele, kus olukord pole nii ohtlik. 

KUIGI PIIRKONNAS on palju kõrgeid tippe – Lhotse, Nuptse, Pumori, Amadablam, Thamserku, Khantega ja veel mitmeid teisi maailma kõrgusedetabeli tippu kuuluvaid mägesid –, on alpinistide põhihuvi siiski suunatud Mount Everestile või Sagarmathale, nagu seda nepali keeles kutsutakse, või Dzomolungma, nagu seda Tiibetis tuntakse. Lihtsalt matkajate unistus on jõuda vähemalt Everesti baaslaagrisse, mis asub jäämurru all, umbes viie ja poole kilomeetri kõrgusel. Ligipääs Sagarmatha rahvuspargile on omajagu keerukas. Ümberringi on mäed, millest läbi kulgeb ainult kitsas jalgrada. Kui sõita autoga seni, kuni tee lõpeb ja seejärel matkata jalgsi, kulub Kathmandust Sagarmatha rahvusparki jõudmiseks nädal kuni kaks. Üldlevinud viis on lennata väikelennukiga Luklasse, mis on umbes päevatee kaugusel Sagarmatha väravatest. Siin aga sõltub kõik ilmast. Nähtavus peab olema vähemalt viis kilomeetrit, et lennuk saaks maanduda mägede vahel asuvale lennuväljale. Tihti juhtub, et udu ja pilved muudavad lennud võimatuks enam kui kümneks päevaks. Ühed ei pääse mägedesse, teised ei saa sealt kuidagi tulema. Turistide vool aga suureneb sellele vaatamata ja šerpade elu ei saa enam kunagi endiseks.