KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

KAHEKÕNED KAKKUDEGA

Ehkki üldiselt usutakse, et inimene muutub vanemas eas tuimemaks, ei kinnita minu tähelepanekud päriselt selle väite õigsust. Harjumus vähendab teadagi paljude asjade võlu ja valu ja nii ei tekita kevade esimene liblikas või tilksuv rasvatihane minus enam poisikeseaegset elevust. Õnneks leidub looduses alati midagi üllatuslikku. Esimesed kevadised kakuhuiked kaiguvad vastu mu veres ja juba aastaid kuuluvad minu aprilliõhtutesse kahekõned kakkudega. Ehkki olen pidanud tutvust öökullidega rohkem kui kahekümne aasta jooksul, jääb nende eluviis mulle ikka veel suuresti mõistatuslikuks. 

KUI PÄIKE kaob kuuskede taha, panevad kogu päeva lärmanud metsvindid oma jämedad nokad kinni, rästad pole aga veel õhtust kontserti alustanud. Õhk muutub jahedamaks, on aeg aiatööd lõpetada ja labidas kuuri panna – just siis kostabki tavaliselt saunatagusest kuusenoorendikust värbkaku vile: "kjüüp, kjüüp". Võibolla on see minust veidi inetugi, kuid meelelahutust, mis mind nüüd ees ootab, ei raatsi ma kunagi kasutamata jätta – seda enam, et maakodus ei ole mul televiisorit ega raadiot.
Vilistan värbkakule vastu: "kjüüp, kjüüp". Ei lähe kuigi kaua aega, kui kuldnoka suurune öökull on mu pea kohal õunapuuoksal ja tunnistab mind hämmeldunult oma kaadmiumkollaste silmadega. Väike härjapõlvlane ei tee katset mind rünnata ( tema suuremad suguvennad händ- ja kassikakk võivad oma pesa läheduses inimesel silmagi peast välja lüüa). Pisike hämarikulind väljendab lihtsalt kogu oma olemusega nördimust selle üle, et ühel suurel ja pahausksel olendil jätkub jultumust viibida peale päikeseloojangut tema kinnisasjal ning lisaks kõigele veel hoobelda sellega värbkakukeeli.

LIND LENDAB aiapostile ning tunnistab mind pilgul, mis võiks kõigutada isegi Eesti Panga üleöölaenude baasintresse. Hetke pärast on ta taas õunapuuoksal minust paari meetri kaugusel, vibutab saba ja teeb grimasse. Korraks kergitab ta isegi sulepartiisid oimukohtadel nõnda, et nähtavale tulevad "sulgkõrvad", mida tavaliselt seostatakse kassikakuga. 
Veel mõnda aega kestab me vilekeelne kahekõne ja väikese röövlinnu pantomiim. Siis laseb värbkakk kuuldavale neljasilbilise helirea ja lendab metsa, et tulla järgmisel õhtul taas. Vaatamata sellele, et saan igal aastal kaasa elada värbkakkude territooriumi- ja pulmaaskeldustele, ei õnnestu mul sugugi igal aastal leida nende pesa. Pesitsusajal on värbkakud hääletud ja nähtamatud ning alles siis, kui juba hakkab tunduma, et neid on tabanud perekondlik ebaõnn, ilmuvad nad oma lennuvõimeliste poegadega taas lagendiku servale ning püüavad kiile ja maipõrnikaid, mis peaks nende jaoks, vähemalt kui kirjandusele tugineda, olema üsna ebaharilik menüü.

HÄNDKAKUD alustavad oma tegevust mõnevõrra hämaramas. Nende lennutrajektoori aprilliõhtuses metsas saadab rästaste pidev tänitamine. Peagi kuulutab isaslind õhtuse jahi avatuks. Ta hüüd kõlab umbes nagu: "Ohoo, uhutud pesuu – ohohoh". Veel tosin aastat tagasi pidasin ma kodukakku händkakust märksa tavalisemaks linnuks, kuid nüüd näib händkakkude arvukus olevat märgatavalt suurenenud. Umbes kümne kilomeetri pikkusel lõigul Elva jõe orus, kus 70. aastatel pesitses vaid üks paar händkakke, on praegu vähemalt kuus territooriumi – rohkem kui ühelgi teisel röövlinnul. Suur hele öökull vajab pere rahuldavaks toitmiseks siiski vähemalt 300 hektarit metsamaastikku.  Võimalik, et händkakkude ulatuslikum invasioon orgu sai võimalikuks alles pärast seda, kui kassikakud siit kadusid. Lisaks toidukonkurentsile on kakkude puhul tavaline, et suurem sööb väiksemat ning kassikaku naabrus on seetõttu kõigile ta suguvendadele eriti ohtlik. Vaevalt kilomeetri kaugusel mu maamajast on praegu ka händkaku lähedase sugulasliigi kodukaku territoorium. Kodukakk on händkakust mõnevõrra väiksem, kuid saagiobjektiks ilmselt siiski vastikult suur. Seetõttu näib, et kaks kakuliiki püüavad teineteist vältida ja kodukakud külastavad meie metsalagendikku vaid siis, kui händkakke ei ole kodus.  Kui händkakkudel on õnnestunud peenikest peret soetada, on neil suve hakul õige mitu näljast nokka toita ning linnud peavad jahti ööpäevaringselt. Olen tähele pannud, et händkakud armastavad lennata piki metsadesse raiutud kitsaid piirisihte. Ühtlases liitunud puuvõradega metsas on suurel linnul küllaltki raske manööverdada. Ka päevasel ajal saadab toitu otsivat röövlindu pidev rästaste tänitamine. Hallrästad võivad soovimatu naabri üsna põhjalikult täis pasandada, kuid tumedasilmne öökull ei näi end laskvat pisiasjadest segada – stress näib kakke tabavat vaid siis, kui lähedusse on ilmunud soovimatu liigikaaslane, või siis olen ma ise suutnud nende hääli liiga hästi järele aimata. Päevasel ajal on kakud veidi juhmimad kui öösel ning sageli olen saanud lindudele paari meetri kaugusele hiilida. Nii on sündinud need mõned kakkude miimilistest võimetest tunnistust andvad visandid.

KÕIGE USKUMATUMAID grimasse oskab teha sooräts, kes on minu elukohas küllaltki haruldane tegelane. Sooräts on sarnaselt värbkakuga eluviisilt pigem päeva- kui öökull. Teiste päevalindudega võrreldes on nii värbkaku kui soorätsu siesta ehk mõnevõrra pikem, kuid päris pimedas näevad nad tunduvalt halvemini kui kassid ja nugised ning mõnevõrra halvemini händkakkudest – seetõttu on neil pimeduses targem peitu pugeda. Öökullide tajuvõimeid on üldse mõnevõrra üle hinnatud – ka tumedasilmsed händ- ja kodukakud näevad pimeduses vaid kuni 2,5 korda paremini kui keskmine inimene ning pilkases metsas on neilgi oht peaga vastu puud lennata. Kakkude silmapõhjas ei ole sellelaadset valgust peegeldavat kihti, mis paneb kasside silmad pimeduses hiilgama, samuti ei taju nad madude kombel infrapunast kiirgust ega kasuta ultraheli nagu nahkhiired. Ka kakkude kuulmismeele kohta ei saa öelda, et see oleks fenomenaalselt parem kui meil – kui kuulmine oleks tundlikum, siis hakkaksid elu segama kõikvõimalikud looduslikud kahinad ja mürad. Kakud kuulevad paremini kõrgeid toone ning nende eripäraks on see, et nad suudavad oma ebasümmeetriliste kõrvadega täpselt välja peilida heliallika ruumikoordinaadid. Eriti oluline on see suurtele kakkudele, kes jäävad meile talvituma ning peavad hiiri püüdma lume alt. Värbkaku ja soorätsu jahiedukus sõltub põhiliselt nende päevase nägemise võimest.