KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

ELISTVERE ÜLLATAVAD LOOMAKOOSLUSED

16. aprill on Jõgevamaal asuva Elistvere loomapargi ajaloos tähtis daatum, sest sel päeval täpselt aasta eest hakati loomapargi külastajaile pileteid müüma. Loomapark asutati 1997. aasta augustis vana Elistvere mõisapargi ja parkmetsa baasil. Siin eksponeeritakse meil olnud ja olevaid metsloomi ja -linde võimalikult looduslähedastes tingimustes. Loomapargi pindala on tänaseks kasvanud algselt 23 hektarilt 55 hektarile. Pargil on ka rehabilitatsioonikeskuse ja turvakodu funktsioon. Loomapargi eestvedaja Kaupo Ilmeti sõnul on algselt hullumeelsena välja pakutud loomapargi idee tänaseks sedavõrd hästi käima läinud, et nad on suutelised parki oma jõudude ja toetajate abiga korras hoidma, kuid esialgu veel mitte arendama. Arendamiseks on vaja erisummasid ja töötada välja kõiksugu projekte. Loomapark on oluliselt elavdanud Tabivere valla elu. Talumehed kasvatavad loomadele heina, porgandit, kartulit, kaalikat ja muud ninaesist. Ei saa salata, et just tänu loomapargile on rahva teadvusse jõudnud selline maakoht nagu Elistvere. Ilmet on rahul, et rahvas on loomapargi hästi vastu võtnud. Aasta jooksul on parki külastanud 40 000 loomasõpra. 

PARGILOOMADE KÄITUMISES võib leida nii mõndagi üllatuslikku. Neljakuuselt toodi loomaparki karutüdruk, kes sai endale nimeks Karoliine ja elukaaslaseks koer Rolli. Algul käis koer karu jalge vahelt läbi, aga nüüd on nad peaaegu ühte tegu ja nägu. Karu tahtis mitu korda talveunne jääda, aga und ei tulnud, sest koerale ei suutnud keegi talveune kasulikkust ja vajadust selgeks teha. Töötajad panid tähele, et tihti hakkas koer Rolli karutüdruk Karoliine kollakaspruuni kakat nosima. "Algul me arvasime, et koeral on midagi viga, aga pärast saime teada, et niimoodi ongi," selgitas loomapargi perenaine Kersti Gertz. Vastupidist nähtust, et karu sööks koera väljaheidet, ei ole täheldatud. Küllap siis ei maitse. Oma arengutasemelt on loomad väga erinevad. Karu ja koera sirgudes võisid külastajad olla tunnistajaks omapärastele vaatemängudele. Kord leidis koer kuskilt kanatiiva ja hakkas seda närima. Kuid ka karu tahtis matti võtta ning andis sellest märku mõmisemise ja oigamisega. Koer ei teinud väljagi, vaid järas konte edasi. Pea aga Rolli kannatus katkes, ta nähvas karule ja paljastas hambaid. Karuke kohkus ja kukkus istuli. Jõuluaegu tõdesid loomapargi töötajad, et see oli esimene kord, kui koer niivõrd radikaalsel moel oma võimu näitas. Enne seda oli võimukamaks pooleks ikka karu. Pealtnäha pisike naljakas mõmmi olevat aga siiski sedavõrd tõsiseks vastaseks, et töötajad ise lähevad turvalisuse mõttes karuaedikusse alati kahekesi.  Karoliine ja Rolli elavad endiselt sõbralikult koos ja jõuvahekorrad pole eriti muutunud – vahelduva eduga on kord üks, kord teine peal. Kallale pole nad üksteisele kippunud, pigem taandub karu ja koera vahekord mängu tasandile. 
Hansapankur Hannes Tamjärv sattus kord Elistverre ja oli siiras hämmingus, et siinsed mehed on loomapargi juba valmis teinud. Tal olnud endalgi mõttes midagi sellist rajada. Pankur oli nõus andma 10 000 krooni, et luua Elistverre elamispind ka hundi jaoks. 
Uue suundumuse kohaselt hakkavad aga karu ja hunt üheskoos elama. Aluseks on Saksa projekt, mille järgi on rajatud Schwerini loomapark. "Seal on niimoodi, et hundid saavad karude eest ära minna, kui karud tahavad neid pintslisse panna," ütles Ilmet. "Minu arust meie karud ei pane hunti pintslisse, võib-olla hoopis vastupidi. Aga sakslastel on selline asi eurostandardi järgi välja töötatud. Lapimaal on ka niimoodi ja pole häda midagi."

LOOMAPARGIS on kenaks kombeks leida pargi asukatele ristivanemad, kelle kohustuseks jääb loomadele suurema tähelepanu pööramine. Endise haridusministri Mait Klaasseni neljajalgseks nimekaimuks on ilves, kelle kaasa nimi on Ene. Ilvesed armastavad istuda nelja meetri kõrgusel oma lemmikpuu oksal ja täiesti liikumatus asendis külastajaid põrnitseda. Sellise käitumisega kummutavad metskiisud täielikult kiskjate uurija Harri Valdmanni väite 1997. aasta detsembrikuu Loodusest, et ilves ronib puu otsa vaid äärmise häda sunnil, sest ei suuda kassi kombel mööda jämedat puud üles ronida.  Perenaise sõnul on ilvesed sedavõrd varjatud eluviisiga, et alates möödunud märtsikuust, kui ilvesed Elistverre elama asusid, on ta vaid ühe korra näinud, kuidas ilves puu otsa ronib. Mitmed piltnikud on tundide ja päevade viisi valvel olnud, et haruldast toimingut jäädvustada, ent siiamaani pole see veel kellelgi õnnestunud.
Ilvesed saavad söögiks kanu. "Kas elusaid?" küsin. "Oh ei, ikka surnuid," vastab perenaine. "Miks nii, siis ei saa ju ilvesed oma kiskjainstinkte arendada ja neil on kole igav?" püüan väidelda vangistatud metsloomade põhiprobleemi üle, milleks pidavat olema tegevusetus. "Aga kujutage ette, kui lapsed tulevad ja näevad, kuidas ilves kana murrab ja sööb." "Kuid ka lapsed söövad meeleldi kana ja keegi ei kurda, et selles oleks midagi halba."

SIGA TAHAB SÜGAMIST ja lammas tahab vett, laulab ansambel Justament ühes menukas laulus. Vähemalt salmi esimene pool oleks otsekui Elistvere Maša pealt maha kirjutatud. Sellenimeline metsiga on laste suure lemmik, kellele meeldib väga, kui teda sügatakse. Üheksa-aastast metssiga kasutati pikka aega Palal näitliku õppevahendina jahikoerte treenimisel. Ent üheksa aastat on metssea jaoks väärikas iga ja kartuses, et tema süda ei pea sedavõrd aktiivsele elustiilile vastu, toodi ta Elistveresse vanaduspäevi veetma. 1998. aasta augustis oli Maša terve nädala jooksus ja pargi töötajaid valdas hirm, et äkki mõni jahimees laseb ta "tõelise" metssea pähe maha. Kuid Maša käitus vabaduses väärikalt, ümbruskonna kartulimaadelt matti ei võtnud ja pärast seiklushimu rahuldamist naasis vabatahtlikult parki ning läks ilma igasuguse vastupunnimiseta kodusesse aedikusse. 

MAAILMAKOGEMUST arvestades võiks Eestis olla veel paar loomaparki – Pärnu- ja Võrumaal näiteks. Austerlaste arvates peaks iga viiekümne kilomeetri tagant mõni selline park olema. Need oleksid kohalikuks õppebaasiks ja hüppelauaks kaugemale minekuks, samal ajal rehabiliteerimiskeskuseks vigastada saanud või vanemateta jäänud elukatele. Nigula looduskaitsealal tegutseva loomade ja lindude turvakodu baasil ongi juba midagi ligilähedast moodustumas.  Loomapargid erinevad loomaaedadest selle poolest, et siin pannakse välja põhiliselt kohalikke metsaasukaid, kellel on üks-kaks eksootilisemat liiki rosinaks juures, Elistveres näiteks piison ja kabehirv. Ühtlasi teenib loomapark ka loomaaia huvisid, sest siis on võimalik mõningaid loomaaia-asukaid lahedamatesse tingimustesse "taastumispuhkusele" saata. Mati Kaalu sõnul elavad Elistvere piisonid märksa paremini kui nende sugulased Tallinnas. Lähema tuleviku kavades on luua Elistveresse ka koduloomade osakond, kus hakkavad elama lehmad, sead, lambad ja teised pudulojused.