KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

PAJUPUUST OLED SA VÕETUD .....

Mis seob prantslast Napoleon Bonaparte’i, venelast Grigori Rasputinit ja nii Prantsusmaal, Venemaal kui Eestiski end koduselt tundvat pajupuud? Suured vallutajad on ju olnud kõik kolm. Napoleon võttis äärepealt ära Venemaa, Rasputin vallutas äärepealt Vene viimase keisrikoja, pajuvõsa aga teeb oma vallutustööd niiskematel tühermaadel jätkuvalt, kui hoolas inimkäsi asjasse ei sekku. Kuid oma kindlal moel seob neid kolme kuulsat tegelast üks tavaline arstirohi – aspiriin.

Pilk läbi mikroskoobi näitab, et valge pulber, millest aspiriinitablett on pressitud, 
kujutab endast tillukesi kristalle, mis polariseeritud valguses vikerkaarevärvides sädelevad. 

KUI NAPOLEON Trafalgari lahingus oma sõjalaevastiku kaotas, otsustas ta Inglimaad karistada majandusblokaadiga. 1806. aastal sulges vägev Prantsuse valitseja Inglise kaubalaevadele Euroopa mandri. Kontinentaalblokaadi tõttu ei jõudnud enam Euroopasse tol ajal palavikku alandavatest ravimitest parimaks peetud kiniin. Igal aastal toodi Peruust Inglismaa kaudu Euroopasse vähemalt pool miljonit tonni kiinapuu koort, et palavikus vaevlevate eurooplaste kannatusi leevendada. Nüüd tuli ookeanitagusest kaubast loobuda ning sellele lähemalt asendaja leida. Eurooplastele meenuski kodumaise pajupuu mahla valuvaigistav ja palavikku alandav toime. See marutuultelegi vastu pidav ning sageli jalgupidi vees vapralt kasvav puu, mis oma paljunemisvõime ja kasvukiiruse poolest teistele puudele silmad ette annab, osutus varjavat üht imeainet, mis talle endale nakatumise eest kaitset pakub. Meditsiiniajaloolased peavad aspiriini sünniajaks 1897. aastat, mil sinnamaani salapärane aine esmakordselt puhtal kujul eraldati. Kuid selle inimajaloos üha paremini tuntud ravimi ajalugu ulatub vähemasti 3500 aasta tagusesse aega. Teisest aastatuhandest enne Kristust pärit ja 877 arstiretsepti koondav Ebersi papüürus soovitab reuma- ning seljavalude vastu pruukida kuivatatud mürdilehtede leotist. 
Alles möödunud sajandil Saksa egüptoloogi Georg Ebersi poolt Egiptuse tänavakaupmehe käest ostetud ning kodumaale toodud iidne käsikiri ei pakkunud siiski eurooplastele üllatust. 1500 aasta eest kirjutas nüüdisarstide esiisa Hippokrates oma patsientidele palaviku ja valu vastu välja mahla, mis eraldati pajukoorest. Nagu nüüd teame, on selle mahla aktiivne osis, mis tegelikult valu vaigistab, üks salitsüülhappe nimeline aine. Egiptlased ja kreeklased polnud ainsad rahvad, kes oma valu taimedes sisalduva salitsüülhappega leevendasid. Nii roomlased kui hiinlased, nii Põhja-Ameerika indiaanlased kui Lõuna-Aafrika hotentotid leidsid loodusest taimi, mis sisaldasid sama võluainet nagu pajupuu.

KUMMATIGI VAJUS pajukoore valuvaigistav toime Euroopas keskajal unustusse. Vähemasti ei nimetanud seda tolleaegsed arstid. Kuid ravitsejad kogusid hõbepaju koort salamisi edasi ja keetsid sellest oma jooki, mis justkui nõiaväel valu leevendas. Siis läks pajupuu hinda hoopis teisel põhjusel. Kasvav punutiste turg vajas toormaterjali ning kohati muutus pajuokste murdmine suisa karistatavaks. Vastukaaluks leidsid ravitsejanaised, et angervaksa õitel on samalaadne toime ning hakkasid oma aedades kasvatama seda taime, millest nüüd teame, et see ka salitsiini sisaldab. Ja siis astus platsi Peruust sisse toodav kiinapuu koor, mis palavikualandajana pajukoore unustusse tõrjus. Kaugelt ookeanitaguselt maalt pärinev ravim oli küll peaaegu sama kibe kui pajupuu neste, kuid inglaste leidlikkus tegi sellest pahest vooruse. Selgus, et džinni sisse segatuna võis mõrudat kiniini isegi sisse juua. Nii sai alguse tava juua kadakamarjaviina toonikuga. Ja selle ajastu mälestusena kuulub kiniin mõrumaitseliste toonikvete koostisse tänaseni. Siis tuli Napoleon, kuulutas toonikulembestele inglastele blokaadi ning mandri-Euroopa arstiteadlastel ei jäänud üle muud, kui omaenda taimestikust sobilik valuvaigistaja leida. Samm-sammult selle poole ka liiguti, kuni 1828. aastal eraldas Müncheni farmaatsiaprofessor Johann Andreas Buchener pajukooreekstraktist kollaka aine, mille ta pajupere ladinakeelse nime salix järgi salitsiiniks ristis. Ent kuni möödunud sajandi lõpuni ei õnnestunud pajukoorest eraldada valuvaigistavat toimeainet, millel poleks lisaks kohutavale maitsele ka ärritavat toimet suu ja mao limaskestale.

AMETLIKU LEGENDI kohaselt asus tol ajal keemiafirmas Bayer töötanud Felix Hoffmann asja uurima puhtperekondlikel põhjustel. Teadlase isa kannatas aastaid reumavalude käes, ent tolleaegset salitsüülhappel põhinevat ravimit võttes haigestus ta alatasa. Hoffmannil õnnestus limaskesti ärritav salitsüülhape muundada puhtaks atsetüülsalitsüülhappeks, mis pole kaugeltki nii kibe ja terav kui selle puhtlooduslik eelkäija. 6. märtsil 1899. aastal sai Hoffmanni menetlusel põhinev aine endale ametlikuks registreeritud kaubamärgiks nime Aspirin. Ning nii nagu andis salitsiinile nime paju Salix alba, nii andis aspiriinile nime angervaks, Filipendula ulmaria, mida tuntakse ka Spiraea ulmaria nime all. Ent kuigi aspiriin jõudis 1950. aastal Guinnessi rekordite raamatusse kui maailma enimmüüdud valuvaigisti, varjas selle pealtnäha lihtsa ehitusega molekul oma toime saladust 1970. aastateni. Nüüd, mil atsetüülsalitsüülhapet ehk ASAt müüakse maailmas aastas saja miljardi poolegrammise tableti jagu, ilmub iga päev kümme selle toimet selgitada püüdvat teadusartiklit. Ja mida enam lisandub uurijaid, seda enam selgub organismis toimivaid mehhanisme, milles aspiriin osaleb ning mida see siis ka ühele või teisele poole kallutada suudab.

KUIDAS ASPIRIIN valu vaigistada oskab, hakkas selguma alates 1971. aastast, mil Briti teadlane Sir John R. Vane avastas, et see aine tõkestab valuvahendajate prostaglandiinide tootmist organismis. Prostaglandiini nimelised molekulid tagavad, et inimese kolmest miljonist valutundlikust närvilõpmest lähtuvad ja ohtu kuulutavad signaalid tekitaksid ajus piisava tugevusega valuaistingu.  Oma avastuse eest sai Vane 1982. aastal Nobeli preemia. Ning sedapuhku ei pärjanud suur tunnustus uurimistööd, vaid andis sellele uut hoogu. Aspiriini teine tähelend sai alguse, kui selgus, et ASA mitte ainult et ei vähenda palavikutekitaja tootmist kehas ega aktiveeri kaitserakke, vaid takistab ka vere hüübimist soodustavate vereliistakute moodustumist. See vallandas eufooria südamearstide seas. 1970. ja 1980. aastatel tehtud haiglakatsetused näitasid, et ASA pidev kasutamine vähendab südameinfarkti ohtu, aitab ära hoida ajurabandust ning tagatipuks võib elu päästa ka südameataki korral. Kümmekonna aasta eest hakkas saabuma teateid, et regulaarne ASA pruukimine vähendab ka seedekulgla vähi riski. Pole siis ime, et miljonid riskirühmadesse kuuluvad inimesed söövad iga päev doosikese aspiriini. 

PAJUPERE ON Eesti puude-põõsaste perede seas kõige liigirikkam. Vaga ja Üksipi 1943. aasta kodumaa taimestiku raamat tunneb 18 pajuliiki, Hendrik Relve kinnitab oma möödunud aasta raamatus, et meil leidub vähemalt 20 looduslikku pajuliiki. Kuid Relve hoiatab, et mitmete liikide eristamine on keeruline isegi teadlastele. Nii jääb pajuväe saladuseks omavaheline sugulus, mida vaid vähestele teadmameestele välja antakse. Pole ka mingi ime see siiani kestev salapära. Pajuõõnde on ikka kadunud nõiad imeilusate neidudena, et sealt kassidena välja karata. Ja kas mitte ei hüpanud Hans Christian Anderseni soldat pikamokalise nõia nõuandel sügavikku raha tooma just läbi pajupuu õõnsuse? Anderson jätab asja lahtiseks, kuid just hõbepaju on Euroopa levinuim pajuliik ja Eesti hetke jämedaim puu.

VÄHEMASTI ÜHELE maailmakuulsale nõidusele on pajupuu, õigemini küll sellelt pärinev aspiriin kaasa aidanud. Kui seikleja ja avantürist Grigori Rasputin Siberist Peterburi saabus, võitis ta keisrinna poolehoiu oma võimega parandada tsaaripoja Aleksei Nikolajevitši tervist. Rasputin ei teinud muud, kui keelas arstidel ära arstimite kasutamise. Arstimitest põhiline oli aspiriin, mille abil tohtrid püüdsid vaigistada troonipärija paistetanud liikmetest põhjustatud valu.
Ent nagu hiljem selgus, põdes poiss hemofiiliat ehk veritsustõbe. Tema veri ei hüübinud, kui see pisemastki haavast välja voolas. Et aspiriin takistab vere hüübimist soodustavate vereliistakute moodustumist, halvendas see ravim poisi olukorda veelgi. Rasputin ei teadnud muidugi põhjust, mis selgus pool sajandit hiljem. Kuid täppi ta keeld läks ja omamoodi kiirendas see Vene impeeriumi kokkuvarisemist.

LEVERKUSENIS, aspiriini kaubamärgi hoidja Bayeri tehaste linnas peamaja läheduses kasvab Jaapani aed. Selles jalgpalliväljaku suuruses taimeriigikeses võib leida elusaid kääbusokaspuid ja papüürusetaimi, kivistunud budasid ja geišasid, sillakesi ja tiike. Kuid üle näiliselt idamaise rahu kõrgub 200meetrine pilvelõhkuja, mis aspiriini juubeliks pakiti maailma suurimaks tabletikarbiks. “Tulevik on alles alanud!” hüüab Bayeri nõiduslik reklaam hiiglasliku aspiriinitableti kohal. Tõepoolest, sada aastat pärast arstimi sündi neelab maailm iga päev alla 150 tonni aspiriini. Eesti suhu langeb sellest 30 kilo. Kuid pajud jätkavad kangekaelset kasvu, laotades oma painduvate okstega kehi kraavikallastel ja ojaäärsetel, teeservadel ja aianurkades. Võib vabalt juhtuda, et nende visade puude külastamine aitab neelata vähem arstimiks mõeldud aspiriini. Võib juhtuda, et pajusalude vahel hõljub südamevalu vaigistaja suisa õhus.