KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Matsalu vajab nii linde kui inimesi

Matsalu on Eesti suurim looduskaitseala. Matsalu on tuntud üle maailma. Matsalu vajab nii linnupesi kui põllumajandust. 

“... Ja kui palju elutseb seal linde! Roostikus möirgab tumedalt merehärg, kelle hääl kostab öösiti kilomeetrite kaugusele. Siin-seal laulab oma karedat laulu rooööbik, kes punub pesa nagu rippuva hälli roovarte külge. Läbipääsmatute leitseaukude piirkonnas pesitseb roohani, vabaveealadel ujub mitut liiki parte ja üle taimetihnikute lendleb hulganisti kajakaid. Mõnikord võib kõrgel õhus keerlemas näha kaugemalt tulnud merikotkast, madalal roolatvade kohal hõljuvad saaki luurates pruunid rookullid, veepinnal pladistavad mustad taidad ja välkkiiresti sukelduvad inimpelglikud kakandid. Loendamatul hulgal on veel selliseidki linde, kelle nime ei tea isegi põlised kütid, selliseid, kelle häält on küll kuuldud, kuid keda mitte keegi pole näinud... See on lindude laht.”

SEE EERIK KUMARI lapsepõlvenägemus Matsalu lahest on kolmveerand sajandit vana. Selle pika aja jooksul on Matsalust saanud Eesti suurim looduskaitseala, mis loodi 1957. aastal, ja rahvusvahelise tähtsusega märgala aastast 1976. Siin on põnevat uurimistööd jagunud mitmele põlvkonnale teadlastele, unustamatuid elamusi tuhandetele linnuhuvilistele. Ammugi on nime saanud ja ära nähtud kõik need salapärased roostikuelanikud, keda kolmveerand sajandi eest polnud keegi näinud. Ometi on ülirikkalik Matsalu linnuriik valmis pakkuma üllatusi ka nüüd ja edaspidigi. On ju see piirkond pesitsus-, toitumis- ja sulgimispaigaks kümnetele tuhandetele lindudele. Ainuüksi Matsalu niitudel pesitseb Matsalu seirespetsialisti Eve Mägi hinnangul üle 20 000 haudepaari erinevaid linnuliike. Rändavate partide, hanede ja luikede jaoks on Matsalu üks olulisemaid sõlmpunkte kogu Ida-Atlandi rändeteel. Siitkaudu on valinud kevadeti-sügiseti oma rännutee miljonid arktika pardid – aulid, vaerad, sõtkad, kaurid. Oluliseks puhke- ja toitumispaigaks oma rändeteel on Matsalu aga tuhandetele valgepõsk-lagledele, sookurgedele, hanedele ja luikedele. Ühtekokku hinnatakse rändepeatusel viibijate arvu igal hooajal umbes viiekümnele tuhandele.

MILLES PEITUB Matsalu fenomen? Mis magnet tõmbab siia kokku rohkem linde kui kuhugi mujale? Küllap on selleks siinsed unikaalsed maastikud – lagedad rannaniidud, luhad, puisniidud ja roostik. Matsalu avastamise algusaegadel pakkus uurijatele kõige suuremat huvi siinne roostik, mis praegugi oma 3000 hektariga on suurim omataoline Läänemere ääres. Ometi on aastakümnetega ulatuslikke roovälju tekkinud Läänemere äärde mujalegi. Isegi keset Tallinna linna Paljassaare roostikes on näiteks hüüp ja roo-loorkull (“merehärg” ja “rookull”) täiesti tavalised asukad, partidest-luikedest rääkimata. Matsalu hindamatuks väärtuseks on aga kujunenud ulatuslikud ranna- ja luhaniidud, mille säilitamine kaitseala töötajatelt suuri pingutusi nõuab. “Kui Matsalu avastati, ei osatud arvatagi, kui tähtis on aastasadade pikkune traditsiooniline looduskasutus. Esimesena märkas Kumari, et oleks vaja lubada jätkuvalt seda looduskasutust, karjatamist, niitmist,” räägib Matsalu looduskaitseala teadusdirektor Alex Lotman, kes Matsallu tööle tulles arvas, et tema töös saab põhiprobleemiks intensiivpõllumajandusest tingitud reostuse vastu võitlemine. Aga ajad muutusid, põllumajandus kipub üldse välja surema ja nii on saanud Lotmani töös primaarseks hoopis võitlus põllumajanduse säilimise ja arendamise eest. Sest vaid niites-karjatades säilivad Matsalu maastikud sellistena nagu neid vajavad linnud. Tänasel päeval aga ei piisa looduskasutuse lubamisest, seda tuleb igati soodustada. Matsalu linnueluga tutvumiseks on sobivaim aeg kevadise (märtsist maini) või sügisese (septembris-oktoobris) rändeperioodi ajal. Et linde võimalikult vähe häirida, tohib liikuda vaid teedel ja matkaradadel. Parema võimaluse loomiseks linnueluga tutvumiseks on püstitatud Matsallu sobivatesse kohtadesse linnutornid, kust sobiva optika olemasolul võib teha unustamatuid vaatlusi.

LINNUTORNID MATSALUS:

1. Keemu torn
Üheksakümnendate keskel rajatud kuue meetri kõrgune torn asub Matsalu lahe lõunakaldal Keemu kalasadama juures. Siit avaneb vaade: kesklahe saartele ja rootuttidega madalale siselahele – väikesed ja üsna roostunud saared ranna lähedal pakuvad häid pesitsusvõimalusi kajakatele, tiirudele, hallhanele, rääkspardile jt. Kevaditi kogunevad saarte ümbruse madalasse vette ja rootuttide vahele luiged (loendatud kuni 12 000 ühel päeval), kosklad, mitut liiki pardid ja vardid, kividel kuivatavad ennast kormoranid. rannaniitudele – suured lagedad rannaniidud on suurte lagle-, hane- ja sookureparvede rändepeatuspaigaks ning kurvitsatele suurepäraseks peatus- ja pesitsusalaks. Eriti pilkuköitev on umbes poolteist kuud kestev valgepõsk-laglede rändeaeg (aprill-mai), mil niitudele ja kahjuks ka ümbruskonna põldudele kogunevad toituma kuni 10 000 isendilised lagleparved.

2. Suitsu torn  
Seitsmekümnendate lõpus rajatud Matsalu kõrgeim torn (15 m). Asub Suitsu jõe vasakul kaldal, Matsalu metsa servas. Tornist avaneb vaade Matsalu omapärasele maastikule, kus kõrvuti laiuvad roostik, rannakarjamaad ja silmapiiril kitsa ribana Matsalu laht. Tornist läänes asuv Läänemaale iseloomulik mets oli varem puisniit, mis nüüdseks on võsastunud. Seda näitab laia võraga vanade lehtpuude olemasolu. Maastikku ilmestavad jõe kaldal lösutavad vanad paadikuurid, mille sarnaseid veel mõnikümmend aastat tagasi leidus hulgaliselt siinsete jõgede ääres. Hea on siin kuulata linnulaulu – olenevalt aastaajast võib kuulda metsvinti, lehelinde, ööbikut, peoleod, kägu jt lehtmetsadele tüüpilisi linde.

3. Penijõe torn 
1976. aastal ehitatud ja kolm aastat tagasi taastatud torni kõrgus on 7 m, asukoht Penijõe vasakul kaldal roostiku servas. Vaade Kasari deltaharude vahel laiuvale ligikaudu 3000 hektari suurusele roostikule, mis on üks põnevamaid biotoope Matsalu looduskaitsealal. Kevadõhtuti ja -öösiti huikab roostikus hüüp, nagu undaks tuul tühjas pudelis ning laulavad arvukad roostikulinnud – kõrkja-roolinnud, roo-ritsiklinnud, huigud jt. Päeval häälitsevad rootsiitsitajad, lamandunud roost paistavad pesitsevate kühmnokk-luikede valged seljad, jõel ja üleujutatud roostikus tegutsevad kajakad, haned, pardid ja sõtkad. Suvel võib silmapiirini ulatuv lage rooväli tunduda üsna üksluine, sest siinsed elanikud peidavad end kuni 4 m kõrguseks kasvanud roomüüri varju. Kannatlik vaatleja märkab siiski ka kesksuvel elumärke, näiteks roo kohal liuglevat roo-loorkulli või võimsat merikotkast.

4. Kloostri torn   
1990. aastate keskel Spithamist Kloostrisse teisaldatud endise piirivalvetorni kõrgus on 14 m, vaheplatvorm paikneb 8 m kõrgusel. Ülevaade luhale ja roostiku idapoolsele osale. Võimalus jälgida Kasari kevadist üleujutust, luhal peatuvaid pardi-, hane-, luige- ja kurvitsate parvi, samuti ringi uitavaid põtru ning metskitsi. Siin lendab ka ligiduses pesitsevaid või toiduotsingul olevaid toonekurgi ja hallhaigruid ning kotkaid. Ligikaudu 4000 hektari suurune Kasarit ja selle harujõgesid ümbritsev üleujutatav luht on liigendatud põõsaribadega ning seetõttu täies ulatuses raskesti jälgitav. Siiski annab tornist avanev vaade hea võimaluse saada osa luhaalade suurest avarusest õrna pinnast ja siin pesitsevaid linde kahjustamata.

5. Haeska torn   
Seitsmekümnendate lõpus rajatud 8,5 m kõrgune vaatlustorn asub Matsalu lahe põhjakaldal Haeska mõisahoone lähedal. Torni ümbruse rannaniidud on eriti kevadisel ajal üheks rändlindude meelispeatuspaigaks: maikuus võib siin toitumas näha tuhandeid valgepõsk-laglesid, rannas tegutsevad kurvitsalised, madalas vees tunnevad end hästi pardid, sõtkad, luiged, haned jt. Sügiseti peatuvad siin tuhanded sookured. Haeska tornis loendasid Soome ornitoloogid 1997. aasta maikuus 24 tunni jooksul 128 linnuliiki. See on Põhjamaade ja Eesti rekord.

6. Jugassaare torn 
1999. aastal ehitatud 12 meetri kõrgune torn kuulub Tallinna Kalaspordi Klubile, mistõttu tuleb siin torni kasutamise eest loovutada mõned kroonid. Vaateplatvormid asuvad ka 4 ja 8 meetri peal. Tornist avaneb suurepärane vaade rannamaastikule ja laidudega piiratud varjulisele lahesopile. Kaugemal paistab Tauksi, mis on oma ligikaudu 270 hektariga Matsalu looduskaitseala suurim saar. Rändeperioodil peatuvad siin sajad luiged ja haned, tuhanded vardid, sõtkad ja ujupardid, laide ümbritsevatel liivaseljandikel siblib hulgaliselt suuremaid kurvitsalisi: tildreid, viglesid, koovitajaid jt. Kivi otsas istub sageli merikotkas.

7. Puhtu torn 
Tänavu juba oma 40. sünnipäeva pidav Puhtu rändevaatlustorn asub Matsalu looduskaitseala hallata oleval Puhtu-Laelatu-Virtsu maastikukaitsealal, Puhtulaiu edelatipus. Juba aastakümneid on siin igal kevadel loendatud üle lendamas sadu tuhandeid aule, sõtkaid ja vaeraid. Erilise elamuse saab Puhtu tornist mai keskel, kui toimub kontsentreeritult mõne päeva vältel Riia lahe põhjaosa ja Suure väina peatuspaikadelt vaeraste - aulide massiline äralend.