KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Linavästrik, kohanemise Balti meister

Läti rahvuslind on Eestis kõige arvukam

Kui kuldsete kuuekümnendate algusaastail hakkasid Eesti ornitoloogid rahvuslindu valima, oli lätlastel linavästrik selleks otstarbeks juba reserveeritud. Ja lätlaste rahvuslind tast saigi. Miks just lätlastel linavästrik? On neil selle linnuga mingi eriline suhe? Kindlasti on. Kuid mitte üksnes lätlastel. Sama populaarne ja armastatud on see lind ka eestlaste hulgas ning küllap peetakse tast lugu kogu laia levila ulatuses. Levinud on ta aga peaaegu kogu Euraasias ning Loode-, Ida- ja Lõuna-Aafrikas. 

LÄTLASTELE näib linavästrik sobivat esmapilgul seetõttu, et mõlemad algavad l-tähega. Kuid sedagi vaid meie poolt vaadates. Lätis kannab linavästrik nime balta cielava, mis tõlkes tähendab valget västrikku. Sama tähendusega on linavästriku nimi ka ladina, inglise, saksa, vene, leedu ja paljudes teistes keeltes. Miks meil siis äkki lina-, aga mitte valge västrik? Ja miks üldse valge, kui tegelikult on ta valge-halli-mustakirju?  Valgele leiame põhjenduse kiiresti, tasub vaid lahti lüüa mõni linnumääraja. Näeme, et kõik lähisugulased on põhitoonilt kollased. Neid pika sabaga sugulasi võib meil kohata kolme – jõgivästrikku, hänilast ja kuldhänilast. Küllalt tavaline ja laialt levinud on neist vaid hänilane, kes aga koduõuel ringi ei sibli ning seetõttu igaühele tuttav pole. Endiselt on aga lahendamata lina-liite päritolu. Selle mõistmiseks peame kaugemale ajalukku vaatama. Ehkki tänapäeval on meil linakasvatus vaid vähestes piirkondades säilinud põllumajandusharu, on nii Eesti kui Läti aladel lina kasvatatud juba umbes 3000 aastat. Kuni 20. sajandi keskpaigani kasvatati lina pea igas talumajapidamises. Linast sai põllukultuur, mille hea saak oli oluline igale talumehele. Tähtis oli, et linad kasvaks pikad ning nende kasvu püüti ennustada mitmeti. Tuntuim on ehk linade pikkuse ennustamine vastlaliu järgi. Mida pikem liug, seda pikemad linad. Aga väga olulise rolli omistas vanarahvas linade pikkuse ennustamisel just linavästrikule. Kui lindu nähti kevadel esmakordselt kõrgel lendamas, katusel või aiapostil, loodeti head linakasvu. Kui aga esimest västrikku kohati maas või mujal madalal, oli kehva linasaaki oodata. See olevat olnud kõige levinum linnuuskumus üldse, mida järgisid paljud erinevad rahvad. Küllap oli vanal ajal linavästriku linasaagiennustus sama laia levikuga kui liblikate suveennustus tänapäeval. Kõik teavad, et kohates kevadel esimesena kirjut liblikat, tuleb suvi mitmekesiselt kirju, kollase puhul suurepäraselt kuldne ja valge liblikas tähendab igavat suve. Oleks väikesed linavästrikud olnud teadlikud oma suurest vastutusest, poleks nad kevadel julgenud maapinnale laskudagi. Paraku pole neil kõrgematel kohtadel tühjagi suhu pista, omale toiduks sobivad putukad leiab linavästrik just maapinnalt või püüab need maapinnalähedaselt lennult.

LINAVÄSTRIKU tähtsus ei piirdunud vanarahva silmis vaid ennustaja rolliga. Ta on tuntud ka jäälõhkujana. Enne ei vabanevatki jõed jääst, kui västrik kohal. Lind ise aga arvestab sellega, et enne pole mõtet tulla, kui jääminek käes. Nii langevadki jääminek ja linavästriku saabumine kokku, märtsi lõppu või aprilli algusesse.
Veekogudega oli linavästrik seotud algselt rohkem kui nüüdisajal. Ehkki ka praegu võib linavästrikku kohata nii väikestel meresaartel kui rabalaugaste ääres, pesitseb ta arvukalt ka suurtes linnades ja kõikvõimalikes teistes kohtades, ainult mitte suurtes metsades. Eesti linnuatlase andmetel on linavästrik Eestis kõige laialdasema levikuga linnuliik, tema leiuprotsent kõigist atlaseruutudest on koguni 98,9. Lätis on sama näitaja veidi madalam, 93,4%, jäädes alla metsvindile, väike-lehelinnule ja põldlõokesele ning olles samal tasemel näiteks suitsupääsukesega. See on aga arvude keel ja ei tähenda mitte seda, et lätlased linavästrikku viis protsenti vähem tunnevad. Ma usun, et inimest, kes linavästrikku ei tunne, on pea võimatu leida nii Eestist kui Lätist. Luulereadki on juba varasest lapsepõlvest meelde jäänud: "Västrik, västrik, väle lind küllap tunnen sind…”

VAATAMATA oma laiale levikule ja tuntusele, pole linavästrik ometi kaugeltki mitte kõige arvukam linnuliik Eestis. Vähemalt paarkümmend värvulist on västrikust tunduvalt suurema isendite hulgaga esindatud. Absoluutne arvukusrekord püsib kindlalt metsvindi käes, kelle suvist arvu Eesti ainsa linnuliigina miljonites mõõdetakse. Kuid millegipärast pole metsvint saavutanud inimeste hulgas sellist populaarsust kui linavästrik. Ja mitte ainult inimeste seas. Ka tuntud kukulind kägu valib kõige sagedamini oma lapsi kasvatama just linavästriku. Ju tundub väle västrik piisavalt usaldusväärne. Kui kägu teeks panuse valele linnule, võiks karta käokukkumise kadumist kevadistest kuusikutest. Õnneks seda karta pole, käo arvukus on meil vaid viis korda madalam levinuima linnuliigi omast. Järelikult kägu teab, keda usaldab. Kuidas kägu linavästriku pesa leiab ja sinna sisse suudab pugeda, on küll keerukas küsimus. Ehitab ju linavästrik pesa kõikvõimalikesse urgastesse katuseräästas, puuriidas, kivihunnikus vm. Veel mõnekümne aasta eest leiti linavästrikupesi kõige sagedamini maanteede ja raudteede äärest lumeväravate virnadest.  Elu sunnib aga tavades korrektiive tegema, sest nii nagu ei tunne lumevärava mõistet uus kaheksa-üheksakümnendatel peale kasvanud inimpõlvkond, ei tea ka praegused linavästrikud lumeväravatest undki näha. Mine tea, ehk ei mäletata mõnekümne aasta pärast enam sedagi, mis asi see puuriit on. Nutikas linavästrik on aga selleks ajaks kindlasti kohanenud uute inimveidrustega. On ju linavästrikupesi leitud teinekord üpris üllatavaist paigust, näiteks mõne masina mootorilt. Isegi rappudes töötava ja aeg-ajalt kohta vahetava ekskavaatori kapoti all on linavästrik oma pojad suureks kasvatanud.

Inimene omakorda on harjunud linavästriku veidrusega pidevalt oma pikka saba üles-alla viibutada. Milleks ta saba nõksutab, jääbki arusaamatuks. Näiteks lehm ja hobune vehivad sabaga selleks, et kärbseid peletada. Koer jällegi liputab saba rõõmu väljenduseks. Aga linavästrik ja tema sugulased? Vanarahvas arvanud, et västrik lõhkuvat oma pika sabaga jää puruks. Jäägu västriku hännapildumise tegelik põhjus pealegi meile arusaamatuks, linnu väikeseks saladuseks. Nagunii on ju meie tegevusest suurem osa västrikulegi mõistetamatu. Igal juhul on saba linavästriku kõige tähelepanuväärsem kehaosa ning tänu pidevale sabaviibutamisele võib selle linnu ära tunda ka üksnes varju järgi.