LOODUSE ARHIIV

Inimene võib ellu jääda, tsivilisatsiooniga on asi kahtlasem. Nii arvab maailma keskkondlaste guru Lester Brown. Worldwatch Institute ehk Maailmajälgija Instituut on pühendunud keskkondlikult säästvate ühiskondade edendamisele maailmas. See USAs asuv instituut tegeleb laialdase uurimistööga ning kirjastab erinevaid raamatuid ja ajakirja. Neist tuntuim on 1984. aastast välja antav “State of the World” ("Maailma seisund"), mida müüakse pidevalt üle miljoni eksemplari ning tõlgitakse umbes 30 keelde. Esimest korda on selle koguteose üks väljaanne, “Maailm aastal 1999”, nüüd tõlgitud ka eesti keelde. Tõlke algatajaks on Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus ja seda toetasid Eesti ja Soome keskkonnaministeerium ning Kesk- ja Ida-Euroopa regionaalne keskkonnakeskus. Lester R. Browni on ajaleht Washington Post nimetanud üheks maailma mõjukamaks mõtlejaks. Teda peetakse ka globaalse keskkonnaliikumise guruks. Asutanud 1974. aastal keskkonnauuringute keskuse Worldwatch Institute, on Brown selle nüüdseks muutnud maailma teenäitajaks säästva arengu suunas. “Kui alustasime 17 aasta eest oma maailma seisundi sarja, olime vapustatud kontrastist igapäevaste uudiste ja tegeliku keskkonnaseisundi vahel,” ütles Lester Brown, iseloomustades paarikümne aasta tagust seisu. “Siis lootsime, et sajandi lõpuks pöördub mõni suundumus paremuse poole, kuid kahjuks pole see nõnda,” kurvastas ta.

Lester Brown: Energeetika ei tohi mõtelda vaid lähiaastatele. Siiani arvatakse, et nn alternatiivenergeetika on marginaalne nähtus. Kas on siin asjad hakanud muutuma? Sel teemal vestles ajakiri Loodus 17. veebruaril Tallinna külastanud Worldwatch Institute’i presidendi Lester Browniga. Allpool väljavõtted vestlusest.

Kas nn roheline energeetika on üldse majanduslikult võimalik?
Just majandus panebki asjad paika. Niipea, kui rohelise energia eest hakati USAs andma soodustusi, kasvas ka tuulefarmide arv. Traditsiooniliselt on süsi odavaim energiaallikas, kuid tänu tehnilisele arengule on tuuleenergia hind muutumas konkurentsivõimeliseks. Kui farmer laseb oma maale panna tuuleveskid, saab ta kaks tuhat dollarit aastas maa eest, millel teravilja kasvatades saaks ta ehk sada dollarit. Nii tekib põllumajanduslobi tuuleenergia toetuseks. See omakorda on võtmeks vesinikumajanduse ülesehitamisel. Seda on tajunud ka gaasifirmad, kes on hakanud investeerima tuulegeneraatorite tootmisse. Tuule erutav omadus on selle määratu suur potentsiaal. Kolm osariiki, Põhja- ja Lõuna-Dakota ning Texas suudaksid tuuleenergiaga rahuldada kogu USA elektrivajaduse. Hispaaniastki poleks keegi oodanud, et nüüd on see maa tuuleenergia kasutamise esirinnas.

Worldwatch Institute arvab, et energiamajanduse suundumus on energiatootmise detsentraliseerimine ja demonopoliseerimine. Endist energiamajandust võrdlesite Nõukogude tsentraalse süsteemiga. Eesti on väike riik. Kas selline detsentraliseerimine pole meie jaoks liiga kallis?
Praegu on juba olemas hulganisti tehnoloogiaid, et tagasi minna hajutatud energiatootmisele. Muidugi otsustab turg, kuid suundumus on hajutatusele. Ning nii nagu uute asjadega ikka, on see alul ehk kallis, kuid uue tehnoloogia tootmise suurenedes muutub see jõukohaseks ka Eesti-sugustele riikidele.

Eestis toodetakse elektrit enamasti põlevkivist. Praegu vaieldakse, kas jätkata endiselt või peatuda sel teel. Jätkamise puhul on argumendiks, et meil on see maavara ja nii saame elektrit isegi müüa. Kas teil on midagi öelda selle argumendi vastu?
Elektriturg peab olema avatud võistlusele. Kui nii juhtub, ei usu ma, et põlevkivi kaua konkurentsile vastu peab. Põlevkivi pole kusagil maailmas konkurentsivõimeline energiaallikas. Selleks saab pigem tuul. Põlevkivi võib olla kõige enam saastav energiaallikas maailmas. Ei usu, et sellel on palju tulevikku.

Kuid Eesti on vaene maa ega jaksa osta söeenergiat või midagi muud. Ja tuuleenergia kohta on arvatud, et Eesti puhul katab see kümnendiku meie energiavajadusest. Energiat on aga vaja. Kuidas sellest olukorrast välja tulla?
Tuuleenergia on paljudel juhtudel juba odavam kui odavaim energiaallikas kivisüsi. Võtmeks on avada turg odavaimale energiaallikale. Paljudes maades alandatakse tuuleenergia pealt võetavaid makse.

Eesti on väike ja kuigi elaniku kohta saastame palju, on kogusumma ikka pisike suurriikidega võrreldes. Sellepärast arvatakse siin vahel, et meist palju ei sõltu. Ootame, kuni USA jõuab säästva arengu faasi ja siis parandame ka ennast.
Kuid peame ju kõik mõtlema tulevikule. Ja mure kliimamuutuste pärast kasvab kiiresti. Jäämütsid sulavad. Investeerides energeetikasse, ei tohi ka väike maa mõelda ainult sellele ja järgnevale aastale.

Te olite New Jersey osariigis farmer. Mida arvate geneetiliselt muundatud põlluviljadest?
Kui mina farmer olin, et tegelnud nendega isegi mitte teadlased. See on erakordselt keeruline asi. Peame GMOsid palju hoolikamalt testima. Kuid keskkonnas ei saa GMOsid kunagi tõeliselt katsetada. Siis muutuksid nad looduse osaks. Kui CFCd tulid 1920. aastatel kasutusele, tundusid nad kemikaalide maailma imena. Inertsed, mittepõlevad, odavad – ideaalsed kastutada külmkappides. Alles hiljem selgus, et atmosfääris lõhuvad need osooni. GMOdel on sellega midagi ühist. Kuid teiselt poolt ei tea me ka insektitsiidide tõelist mõju loodusele. Tuletan meelde ühe Austrias kohatud Šveitsi teadlase kommentaari. “Tehnoloogia on looduse eksperiment inimesega,” ütles ta. Me ei mõista paljude asjade tõelist tulemit ja tegelikke riske. Igaühel meist on veres vähemalt kakssada kemikaali. Saja aasta eest neid sealt veel ei leitud.

Ületarbimine, "Ameerika unelm" on arengumaadele väga ligitõmbav. Mida selle vastu teha?
Meil on haridussüsteem, mille kaudu püüame inimestele selgeks teha, et tarbimine pole veel õnn. Praegu vaadatakse üle printsiipe, millele see "Ameerika unelm" toetub. Me tarbime kolm korda enam kui 1960. aastatel, ent pole kolm korda õnnelikumad. On tekkinud organisatsioon "Uus Ameerika unelm" ning see keskendub elu kvaliteedile. Üha enam tarbimine on tegelikult õnne vastandpoolus. Tõelistel vajadustel on ju palju enam tegemist suhetega ühiskonnas, demokraatiaga. Maal elu toetavaid süsteeme hävitades me õnneni ei jõua.

Kas näete märke, et lähemas tulevikus võidab mõistus äri ja raha?
USAs kasvab nende inimeste arv, kes sinnapoole liiguvad. 30 aasta eest oli mul auto, nüüd seda pole, on vaid jalgratas, millega ma Washingtonis liigun. Kui keegi mulle auto annaks, ma ei võtaks, sest sellega liikumine on illusioon. Kõik need parkimise ja liiklemise hädad kaaluvad rõõmud üle. Elu on palju lihtsam ja mugavam, kui autot pole.

Kuidas on USAs lood ühistranspordiga?
Ühistransport ei kasva. Kuid frustratsioon linnades, liiklustihedus ja müra ning saastumine see-eest kasvavad. Me investeerime üha enam jalgratastesse. 300 linnas on politsei jalgratastel. See on linnasüdames autodest palju efektiivsem. Oleme oma elustiilist liikumise nii elimineerinud, et aastal 2000 võrdub kogu Maal nende inimeste arv, kes on ülekaalulised, nende omaga, kes kannatavad alatoitumise all.

Kas inimkond suudab veel järmised sada aastat elus püsida?
Liigina jääme küllap püsima. Minu meelest on küsimus, kas tsivilisatsioon, nii nagu me seda praegu tunneme, püsima jääb. Kas poliitilised institutsioonid on võimelised keskkonnaohtudest jagu saama. Kliimamuutused, veepuudus, ökoloogiliste süsteemide kokkuvarisemine näiteks ülekalastamise ja metsaraiumise tõttu ohustavad eelkõige mitte inimest kui liiki, vaid meie tsivilisatsiooni.