Mis
sundis veelinnurahvast oma mõtteid kaljusse raiuma?
Et Maarjamaal pole muistsete
kaljujoonistega just priisata, on Eesti Muinastaideseltsi kogunenud
asjaarmastajad võtnud tõsise vaatluse alla Karjala, Koola
ja Uurali muinastaide. Järjest uusi ja üllatavaid kaljujooniseid
ja -raideid tuleb meie iidsete esiisade aladelt.
NOVEMBRIS
aset leidnud saami päevade aegu oli muinastaide seltsil suurepärane
võimalus esitleda üht viimast ja küllaltki rabavat
leidu Koola poolsaarelt. 1997. aastal avastas Murmanski üliõpilane
Juri Ivanov koos kaaslastega populaarset veematkamarsruuti läbides
joonised Kanozero järve kaldailt ja saartelt. Küllap oli neist
raienditest varemgi korduvalt mööda sõidetud, kuid
tudeng Ivanov oli esimene, kes taipas kivisse raiutud uurendites ära
tunda midagi enamat kui pelgalt turistide kriiped.Järgmisel aastal
korraldas Peterburi arheoloog Vladimir Šumkin samasse paika tutvumisekspeditsiooni,
mille käigus leiti joonistele märgatavat lisa. Seltsi juhi
Väino Poikalaineni arvates on Kanozero muinastaideloomus niivõrd
priske, et seal jätkub uurijatele tegevust vähemalt kolmeks-neljaks
aastaks.Võiks arvata, et kaljuraide teke on tihedalt seotud looduslike
tingimustega – kus on kaljud, sinna saab ka raiuda. Seltsi liige, graafik
Loit Jõekalda, kes tutvus kaljutaidega esmakordselt 1984. aastal
Karjalas, arvab, et sel juhul võiks ka Eestis ohtralt muinastaiet
olla. Meil on ju küllaldaselt suuri rändrahnusid, millesse
saanuks oma kunstilised mõtted sisse raiuda. Millegipärast
pole meie iidsetel esivanematel sellist soovi või vajadust tekkinud.
Küll on Eestis teada suurel hulgal kultusekive neisse raiutud lohkudega.
Mõnel kivil on neid ka joontega ühendatud ja moodustatud
erinevaid kujundeid. Leidub veel ristiusu mõjutustega keskaegseid
raiendeid, mille heaks näiteks on Lauritsakivi Kuusalus. Teadlaste
jaoks on ka meie arvukad kultuselohud väga põnev uurimisteema.
Lõuna-Eestist on umbmääraseid teateid sajandi algusest,
et kusagil olevat ühte seina laotud raidega kive. Täpsed andmed
aga puuduvad.
KARJALA
ning Koola poolsaar on muinaskunsti uurijaile imedemaa. “Aastatuhandeid
tagasi kivisse jäädvustatud, esmapilgul algelistena tunduvad
maalingud ja uurendid võivad üksikasjalikumal tutvumisel
osutuda üllatavalt mõjuvateks,” kirjutab Väino Poikalainen
1999. aasta Eesti-Saami ühenduse infolehes. Põhiliseks tegelaseks
on neis raiendites veelind, kelle kujutised enamasti luigele sarnanevad.
On ka zoomorfseid olendeid – pool-loomi, pool-inimesi ning arusaamatuid
kujundeid. 1986. aastal Äänisjärvelt avastatud Imeveskiks
nimetatud joonis, millest on tuletatud muinastaideseltsi logo, meenutab
ümber oma telje pöörlevat konstruktsiooni. "Usun, et
põhiliselt on tegemist sakraalsete jooniste ja raienditega,"
arvab Jõekalda. "Inimestel tekkis vajadus pühaks peetud
nähtuste kujutamiseks. Kahtlemata on selle aja kunstnikkegi mõjutanud
kaunis loodus, veelinnurahva elu oli ju lahutamatult seotud veekogudega.
Omavahel on seotud ka ilu ja uskumused." Pole teada, mida kõike
on muinasinimesed kuhugi joonistanud või raiunud. Uurijad leiavad
vaid seda, mis säilinud. Viimased Äänisjärve
joonised on tehtud umbes 4000–5000 aastat tagasi. Täpselt dateerida
polegi võimalik, saab vaid võrrelda teiste leiukohtade
taidega ja otsida ühiseid jooni arheoloogiliste leidudega. Äänisjärve
idaranniku paarikümnekilomeetrisel alal loendatakse neemedel ja
saartel 24 erinevat leiukohta, kust on leitud kokku üle 1200 joonise.
Põhiliseks raiumise vahendiks oli ilmselt graniidist tugevam
kvartsiidist tööriist. Loit Jõekalda on otsinud Äänisrannast
selliseid tööriistu, millega võidi jooniseid kaljudele
raiuda ning on proovinud nende kasutamist erineva koostisega väiksematel
graniitkividel. "Olen teinud vaid ühe katse, mida enam korrata
ei soovi. Väikesele graniidist rannakivile veelinnukujutise raiumiseks
kulus paar tundi," ütleb kunstnik.
RAIUMINE
oli arvatavasti sakraalne toiming. "Algselt joonistati sümboleid
kaljudele ilmselt erinevate käepäraste värvidega, mõned
kujundid, mis olid selle kultuuri esindajate rituaalides väga tähtsal
kohal, korduvad erinevates joonistegruppides,” ütleb Jõekalda.
Tõenäoline on, et suur osa joonistest ja maalingutest, mis
hiljem kivisse raiuti, on algselt värviga kujutatud jooniste täpsed
koopiad. Raiendite tegemisel võib kujutleda nende teostamist
omaette rituaalina, suhet kiviga kui püsiva materjaliga. Seni leitud
Karjala kaljujoonised ongi säilinud vaid raienditena. “Ning lisaks
kõige selle võimalikule seotusele ohverdamiste ja erinevate
maagiavormidega tekitab raiumine teatavasti rütmilisi helisid,
kaljupinnad võivad soovi korral olla suurepärasteks muusika-
instrumentideks," lisab ta. On teada, et umbes 4500 aastat tagasi Äänisjärve
kaljuraiete ajastu lõppes, sest vesi tõusis, maakerke
tulemusena Süväri jõe väljavool vähenes ja
raided jäid umbes 2000 aastaks vee alla ning säilisid seal
päris hästi. Praegune veetase järves on samal tasemel
kaljujooniste loomise ajaga ja need asetsevad kaldakaljudel veepiiri
vahetus läheduses.
MUINASTAIDE leiukohad
asuvad reeglina raskesti ligipääsetavates paikades, ent ikkagi
on need üpris suure koormuse all, sest seiklejad ja kalastajad
kipuvad neile liiga tegema. Äänisjärve kaljutaidele teevad
enim kahju ümbruskonna noored, kes käivad seal nädalalõppu
veetmas. Loomulikult on võetud joonised kaitse alla, kuid tulemusliku
kaitse korraldamine on väga keeruline. Pole kahtlust, et vanad
kaljujoonised on paljude jaoks põnevad, mõjutavad inimesi
omal kombel ja pole välistatud, et mõned kalamehedki neid
uudistamas käivad ning jäävad mõtisklema igikestvate
väärtuste üle. Seiklushimulised süstamatkajad leiavad
üles ka kõige võimatumad kohad. Juba seaduseks on
saanud, et kui mõni uurija on midagi põnevat avastanud,
hakatakse sealt üha sagedamini läbi käima. Muutused on
paratamatud ja saladusedki tulevad ilmsiks. Seetõttu tuleb muinastaide
leiukohad kaardistada, võimalikult põhjalikult dokumenteerida,
teha koopiaid, anda välja raamatuid. Valge mere ääres
jäi kuuekümnendail aastail üks taidegrupp elektrijaama
ehitusele jalgu. Leiti raha ja ehitati leiukoha peale suur betoonist
paviljon. Kahjuks on suletud uksed olnud väljakutse sissemurdmiseks,
mõnel puhul lihtsa sooviga oma nimi joonistega ühele kivile
jäädvustada. Viimasel ajal on seal valvuriks üks tubli
mammi, külarahva poolt austatud inimene, ja paar aastat pole paviljoni
lõhutud. Kuid ka selline kindlus on jooniste säilimiseks
ebasobiv keskkond, sest loomulik niiskusrežiim on rikutud. Praegu on
paviljoni betoonlagi mõranenud ja väga ohtlikus seisus.
UUS LEIUKOHT Kanozero
kaldail ja saartel on eriti suures ohus, sest raided asuvad väga
pehmel kivimil, inimeste soov endast kivisse jälg jätta on
aga vastupandamatu. Nii võib ette tulla, et nelja tuhande aastaste
jooniste vahel on kirjeid selle kohta, et alles hiljaaegu käisid
siin Ljuba ja Tanja, Vova armastab Svetat ning Sergei demobiliseerus
armeest 1986. aastal. Väino Poikalainen avastas Kanozero kaljudelt
isegi gootipärases kirjas eestikeelse raiendi "Tartu". Vajadus
vanu raideid täiendada pole kaasaja kultuurisaavutus. Nõnda
on raiunud Muromi kloostri mungad umbes kolmsada aastat tagasi Äänisjärvel
Bessov Nosi neemel nn Bessi figuuri vasakule käele ja ühe
luigekujutise kaelale õigeusu ristid. Kui kuulata graafik Jõekalda
meenutusi 1988. aasta reisist Koola poolsaarele, selgub kohalike elanike
suhtumisest muistsete soomeugrilaste iidsesse kunstipärandisse
imelugusid. Lujavri asulas toimusid Põhjapõdramängud.
Üheks hommikuks lubati osalejaile tõelist üllatust.
Nimelt kavatseti Ponoi jõe leiukohast vedada Lujavri üks
paaritonnine kaljujoonistega kivi. Öise lõkke ümber
kogunenud pidulised pidid kahjuks pettuma, sest pikal teekonnal lumme
veerenud kaljurahn jäigi sel korral poolele teele. Vahemaa leiukohast
Lujavri külani on ligi 300 kilomeetrit. "Kevadel otsiti joonistega
kivi üles ning seati muuseumis seina najale püsti. Omamoodi
ülev ja kurb oli seda esmakordselt sellises kohas näha," meenutab
Jõekalda. Kivi asetseb ebaloomulikus asendis, serviti ja pea
alaspidi.
PÕHJA-EUROOPAS
on soome-ugri kaljutaie väga tähelepanuväärne. Rootsis
ja Norras on kaljuraiet küllaltki palju, Soomes ei ole kaljuraiendeid
leitud. Viimastel aastatel on aga kasvanud kaljumaalingu leiukohtade
arv, ja neid on praeguseks teada rohkem kui 70 paigas. Kaljuraiendeid
leidub ka Taanis. Maailmas on tuntud paleoliitilised koopad Hispaanias.
Ameerikas on tuhandeid muinastaide leiukohti, sest indiaani hõimudel
on olnud pikaajalised kaljudele värvimise ja raiumise tavad. Soome-ugri
kaljutaidel on küllaltki palju sarnaseid jooni kaugemate maade
muinaskunstiga. Hiljutiseks üllatuseks olid Koreas leitud joonised,
mis on üllatavalt sarnased Valgemere joonistega. Sarnaseid motiive
on ka Ameerika joonistega. Kui kujutada inimest või looma, ei
ole raske sarnasust vältida, ent ühiseid jooni leidub ka märkide
ja geomeetriliste kujundite juures. Mõnel Karjala neoliitikumiaegsel
joonisel on üllatuslikult sarnaseid jooni 10 000 aastat varem tehtud
sümbolitega Lõuna-Uurali paleoliitilistes koobastes. Eestis
pole ühtegi teadlast, kes kaljutaide uurimise eest palka saaks
ja sellega igapäevaselt tegeleks. Seetõttu on muinastaide
uurimise võtnud oma õlule asjaarmastajad, keda 1986. aastast
juhib Väino Poikalainen. Venemaal tegutsevad vastava ala uurijad
teaduste akadeemia kulu ja kirjadega. Tõhusat toetust on pakutud
Soomest ja Norrast. Esmapilgul üllatavana näib see, et Soome
Muinastaideselts on välja kasvanud Eesti seltsist, mitte vastupidi.
Põhjus on väga proosaline. Nimelt asub kõige põnevam
osa soome-ugri muinastaidest Venemaale kuuluvas Karjalas, mis pikka
aega oli soomlaste jaoks sama hästi kui teisel planeedil. Tänu
Eesti NSV välisministeeriumi soosivale suhtumisele õnnestus
meie muinastaideseltsil kaubelda endale õigus saata soomlastele
küllakutseid viisa saamiseks. Nii said soomlased esmakordselt minna
Karjala kaljusid uurima. Eesti asjaarmastajad on ka vene teadlastele
suureks toeks, sest ega raha pole Vene uurijatel laristada. Muinastaideseltsi
huvilised on nõus pealegi maksma võimaluse eest kaljuraide
saladusi otsima minna. Häda on vaid selles, et järgmiseks
suveks on sihikul nii palju põnevaid uurimisteemasid: Kanozero,
Äänisjärv ja Baškortostanis asuvad paleoliitlised koopad
ning kaljuraiendileiukohad Tomi jõel Siberis. Nii et tuleb otsustada,
mis võtta sel aastal, mis jätta tuleviku jaoks.