KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Kivisse raiutud kunst

Mis sundis veelinnurahvast oma mõtteid kaljusse raiuma?

Et Maarjamaal pole muistsete kaljujoonistega just priisata, on Eesti Muinastaideseltsi kogunenud asjaarmastajad võtnud tõsise vaatluse alla Karjala, Koola ja Uurali muinastaide. Järjest uusi ja üllatavaid kaljujooniseid ja -raideid tuleb meie iidsete esiisade aladelt.

NOVEMBRIS aset leidnud saami päevade aegu oli muinastaide seltsil suurepärane võimalus esitleda üht viimast ja küllaltki rabavat leidu Koola poolsaarelt. 1997. aastal avastas Murmanski üliõpilane Juri Ivanov koos kaaslastega populaarset veematkamarsruuti läbides joonised Kanozero järve kaldailt ja saartelt. Küllap oli neist raienditest varemgi korduvalt mööda sõidetud, kuid tudeng Ivanov oli esimene, kes taipas kivisse raiutud uurendites ära tunda midagi enamat kui pelgalt turistide kriiped.Järgmisel aastal korraldas Peterburi arheoloog Vladimir Šumkin samasse paika tutvumisekspeditsiooni, mille käigus leiti joonistele märgatavat lisa. Seltsi juhi Väino Poikalaineni arvates on Kanozero muinastaideloomus niivõrd priske, et seal jätkub uurijatele tegevust vähemalt kolmeks-neljaks aastaks.Võiks arvata, et kaljuraide teke on tihedalt seotud looduslike tingimustega – kus on kaljud, sinna saab ka raiuda. Seltsi liige, graafik Loit Jõekalda, kes tutvus kaljutaidega esmakordselt 1984. aastal Karjalas, arvab, et sel juhul võiks ka Eestis ohtralt muinastaiet olla. Meil on ju küllaldaselt suuri rändrahnusid, millesse saanuks oma kunstilised mõtted sisse raiuda. Millegipärast pole meie iidsetel esivanematel sellist soovi või vajadust tekkinud. Küll on Eestis teada suurel hulgal kultusekive neisse raiutud lohkudega. Mõnel kivil on neid ka joontega ühendatud ja moodustatud erinevaid kujundeid. Leidub veel ristiusu mõjutustega keskaegseid raiendeid, mille heaks näiteks on Lauritsakivi Kuusalus. Teadlaste jaoks on ka meie arvukad kultuselohud väga põnev uurimisteema. Lõuna-Eestist on umbmääraseid teateid sajandi algusest, et kusagil olevat ühte seina laotud raidega kive. Täpsed andmed aga puuduvad. 

KARJALA ning Koola poolsaar on muinaskunsti uurijaile imedemaa. “Aastatuhandeid tagasi kivisse jäädvustatud, esmapilgul algelistena tunduvad maalingud ja uurendid võivad üksikasjalikumal tutvumisel osutuda üllatavalt mõjuvateks,” kirjutab Väino Poikalainen 1999. aasta Eesti-Saami ühenduse infolehes. Põhiliseks tegelaseks on neis raiendites veelind, kelle kujutised enamasti luigele sarnanevad. On ka zoomorfseid olendeid – pool-loomi, pool-inimesi ning arusaamatuid kujundeid. 1986. aastal Äänisjärvelt avastatud Imeveskiks nimetatud joonis, millest on tuletatud muinastaideseltsi logo, meenutab ümber oma telje pöörlevat konstruktsiooni. "Usun, et põhiliselt on tegemist sakraalsete jooniste ja raienditega," arvab Jõekalda. "Inimestel tekkis vajadus pühaks peetud nähtuste kujutamiseks. Kahtlemata on selle aja kunstnikkegi mõjutanud kaunis loodus, veelinnurahva elu oli ju lahutamatult seotud veekogudega. Omavahel on seotud ka ilu ja uskumused." Pole teada, mida kõike on muinasinimesed kuhugi joonistanud või raiunud. Uurijad leiavad vaid seda, mis säilinud.  Viimased Äänisjärve joonised on tehtud umbes 4000–5000 aastat tagasi. Täpselt dateerida polegi võimalik, saab vaid võrrelda teiste leiukohtade taidega ja otsida ühiseid jooni arheoloogiliste leidudega. Äänisjärve idaranniku paarikümnekilomeetrisel alal loendatakse neemedel ja saartel 24 erinevat leiukohta, kust on leitud kokku üle 1200 joonise. Põhiliseks raiumise vahendiks oli ilmselt graniidist tugevam kvartsiidist tööriist. Loit Jõekalda on otsinud Äänisrannast selliseid tööriistu, millega võidi jooniseid kaljudele raiuda ning on proovinud nende kasutamist erineva koostisega väiksematel graniitkividel. "Olen teinud vaid ühe katse, mida enam korrata ei soovi. Väikesele graniidist rannakivile veelinnukujutise raiumiseks kulus paar tundi," ütleb kunstnik. 

RAIUMINE oli arvatavasti sakraalne toiming. "Algselt joonistati sümboleid kaljudele ilmselt erinevate käepäraste värvidega, mõned kujundid, mis olid selle kultuuri esindajate rituaalides väga tähtsal kohal, korduvad erinevates joonistegruppides,” ütleb Jõekalda. Tõenäoline on, et suur osa joonistest ja maalingutest, mis hiljem kivisse raiuti, on algselt värviga kujutatud jooniste täpsed koopiad. Raiendite tegemisel võib kujutleda nende teostamist omaette rituaalina, suhet kiviga kui püsiva materjaliga. Seni leitud Karjala kaljujoonised ongi säilinud vaid raienditena. “Ning lisaks kõige selle võimalikule seotusele ohverdamiste ja erinevate maagiavormidega tekitab raiumine teatavasti rütmilisi helisid, kaljupinnad võivad soovi korral olla suurepärasteks muusika- instrumentideks," lisab ta. On teada, et umbes 4500 aastat tagasi Äänisjärve kaljuraiete ajastu lõppes, sest vesi tõusis, maakerke tulemusena Süväri jõe väljavool vähenes ja raided jäid umbes 2000 aastaks vee alla ning säilisid seal päris hästi. Praegune veetase järves on samal tasemel kaljujooniste loomise ajaga ja need asetsevad kaldakaljudel veepiiri vahetus läheduses. 

MUINASTAIDE leiukohad asuvad reeglina raskesti ligipääsetavates paikades, ent ikkagi on need üpris suure koormuse all, sest seiklejad ja kalastajad kipuvad neile liiga tegema. Äänisjärve kaljutaidele teevad enim kahju ümbruskonna noored, kes käivad seal nädalalõppu veetmas. Loomulikult on võetud joonised kaitse alla, kuid tulemusliku kaitse korraldamine on väga keeruline. Pole kahtlust, et vanad kaljujoonised on paljude jaoks põnevad, mõjutavad inimesi omal kombel ja pole välistatud, et mõned kalamehedki neid uudistamas käivad ning jäävad mõtisklema igikestvate väärtuste üle. Seiklushimulised süstamatkajad leiavad üles ka kõige võimatumad kohad. Juba seaduseks on saanud, et kui mõni uurija on midagi põnevat avastanud, hakatakse sealt üha sagedamini läbi käima. Muutused on paratamatud ja saladusedki tulevad ilmsiks. Seetõttu tuleb muinastaide leiukohad kaardistada, võimalikult põhjalikult dokumenteerida, teha koopiaid, anda välja raamatuid. Valge mere ääres jäi kuuekümnendail aastail üks taidegrupp elektrijaama ehitusele jalgu. Leiti raha ja ehitati leiukoha peale suur betoonist paviljon. Kahjuks on suletud uksed olnud väljakutse sissemurdmiseks, mõnel puhul lihtsa sooviga oma nimi joonistega ühele kivile jäädvustada. Viimasel ajal on seal valvuriks üks tubli mammi, külarahva poolt austatud inimene, ja paar aastat pole paviljoni lõhutud. Kuid ka selline kindlus on jooniste säilimiseks ebasobiv keskkond, sest loomulik niiskusrežiim on rikutud. Praegu on paviljoni betoonlagi mõranenud ja väga ohtlikus seisus.

UUS LEIUKOHT Kanozero kaldail ja saartel on eriti suures ohus, sest raided asuvad väga pehmel kivimil, inimeste soov endast kivisse jälg jätta on aga vastupandamatu. Nii võib ette tulla, et nelja tuhande aastaste jooniste vahel on kirjeid selle kohta, et alles hiljaaegu käisid siin Ljuba ja Tanja, Vova armastab Svetat ning Sergei demobiliseerus armeest 1986. aastal. Väino Poikalainen avastas Kanozero kaljudelt isegi gootipärases kirjas eestikeelse raiendi "Tartu". Vajadus vanu raideid täiendada pole kaasaja kultuurisaavutus. Nõnda on raiunud Muromi kloostri mungad umbes kolmsada aastat tagasi Äänisjärvel Bessov Nosi neemel nn Bessi figuuri vasakule käele ja ühe luigekujutise kaelale õigeusu ristid. Kui kuulata graafik Jõekalda meenutusi 1988. aasta reisist Koola poolsaarele, selgub kohalike elanike suhtumisest muistsete soomeugrilaste iidsesse kunstipärandisse imelugusid. Lujavri asulas toimusid Põhjapõdramängud. Üheks hommikuks lubati osalejaile tõelist üllatust. Nimelt kavatseti Ponoi jõe leiukohast vedada Lujavri üks paaritonnine kaljujoonistega kivi. Öise lõkke ümber kogunenud pidulised pidid kahjuks pettuma, sest pikal teekonnal lumme veerenud kaljurahn jäigi sel korral poolele teele. Vahemaa leiukohast Lujavri külani on ligi 300 kilomeetrit. "Kevadel otsiti joonistega kivi üles ning seati muuseumis seina najale püsti. Omamoodi ülev ja kurb oli seda esmakordselt sellises kohas näha," meenutab Jõekalda. Kivi asetseb ebaloomulikus asendis, serviti ja pea alaspidi.

PÕHJA-EUROOPAS on soome-ugri kaljutaie väga tähelepanuväärne. Rootsis ja Norras on kaljuraiet küllaltki palju, Soomes ei ole kaljuraiendeid leitud. Viimastel aastatel on aga kasvanud kaljumaalingu leiukohtade arv, ja neid on praeguseks teada rohkem kui 70 paigas. Kaljuraiendeid leidub ka Taanis. Maailmas on tuntud paleoliitilised koopad Hispaanias. Ameerikas on tuhandeid muinastaide leiukohti, sest indiaani hõimudel on olnud pikaajalised kaljudele värvimise ja raiumise tavad. Soome-ugri kaljutaidel on küllaltki palju sarnaseid jooni kaugemate maade muinaskunstiga. Hiljutiseks üllatuseks olid Koreas leitud joonised, mis on üllatavalt sarnased Valgemere joonistega. Sarnaseid motiive on ka Ameerika joonistega. Kui kujutada inimest või looma, ei ole raske sarnasust vältida, ent ühiseid jooni leidub ka märkide ja geomeetriliste kujundite juures. Mõnel Karjala neoliitikumiaegsel joonisel on üllatuslikult sarnaseid jooni 10 000 aastat varem tehtud sümbolitega Lõuna-Uurali paleoliitilistes koobastes. Eestis pole ühtegi teadlast, kes kaljutaide uurimise eest palka saaks ja sellega igapäevaselt tegeleks. Seetõttu on muinastaide uurimise võtnud oma õlule asjaarmastajad, keda 1986. aastast juhib Väino Poikalainen. Venemaal tegutsevad vastava ala uurijad teaduste akadeemia kulu ja kirjadega. Tõhusat toetust on pakutud Soomest ja Norrast. Esmapilgul üllatavana näib see, et Soome Muinastaideselts on välja kasvanud Eesti seltsist, mitte vastupidi. Põhjus on väga proosaline. Nimelt asub kõige põnevam osa soome-ugri muinastaidest Venemaale kuuluvas Karjalas, mis pikka aega oli soomlaste jaoks sama hästi kui teisel planeedil. Tänu Eesti NSV välisministeeriumi soosivale suhtumisele õnnestus meie muinastaideseltsil kaubelda endale õigus saata soomlastele küllakutseid viisa saamiseks. Nii said soomlased esmakordselt minna Karjala kaljusid uurima. Eesti asjaarmastajad on ka vene teadlastele suureks toeks, sest ega raha pole Vene uurijatel laristada. Muinastaideseltsi huvilised on nõus pealegi maksma võimaluse eest kaljuraide saladusi otsima minna. Häda on vaid selles, et järgmiseks suveks on sihikul nii palju põnevaid uurimisteemasid: Kanozero, Äänisjärv ja Baškortostanis asuvad paleoliitlised koopad ning kaljuraiendileiukohad Tomi jõel Siberis. Nii et tuleb otsustada, mis võtta sel aastal, mis jätta tuleviku jaoks.