Austraalia
looduse hämmastavad iseärasused tulenevad eelkõige
selle saarmandri kujunemiskäigust. Algul parasvöötmelise
Lõunamandri osana, siis triivimas üha troopika poole, kuni
põrkus vastu Kagu-Aasia saarestikke. Selle triivi vältel
muutus mandri kliima järjest kuivemaks ja palavamaks. Kaasa tulnud
metsataimed hävisid või pidid peituma mäestikesse.
Kõrbeline keskosa jäi täiesti tühjaks. Ja siis,
umbes kolmekümne miljoni aasta eest, sattusid sinna (võibolla
lindude tooduna Malaiast) esimesed eukalüptid. Mingil seletamatul
põhjusel suutis vaid see taimeperekond mitte ainult ellu jääda
veepuuduses, vaid ka levida üle kogu mandri, tekitades järjest
uusi liike, nende seas pisikesi, keskmisi ja väga suuri puid. Ei
ole maailmas teist mandrit, mille taimkattest 90% moodustab üksainus
puude perekond.
EUKALÜPTIDE LIIKIDE
arvu ei ole võimalik täpselt öelda; see on 450 ja 800
vahel, olenevalt liigitunnuste eristamise detailsusest. Uusi liike kirjeldatakse
üha juurde. Nii leidis üks farmer Kagu-Austraalia kiltmaa
nõmmel viis väikeselehelist eukalüptipõõsast,
mida pole õnnestunud kusagilt mujalt leida. Seda väga dekoratiivset
liiki on väga raske seemnest paljundada, sest idanemisvõimelisi
seemneid on vähe ja nende idanemine nõuab eritingimusi.
Arvatakse, et see populatsioon avastati viimasel hetkel enne väljasuremist.
Mõningaid laialtlevinud
eukalüpte on hõlbus juba kaugelt ära tunda valgete
ja helehallide tüvede poolest. Kord aastas vabaneb nende koor pikkade
latakatena. Kuid see pole perekonna üldine tunnus, sest on ka pruuni,
musta ja isegi punaseviirulise koorega eukalüpte. Lehed on rohekashallid,
jäigad, igihaljad, meenutades kujult paju lehti. Nad ripuvad võrsetel
allapoole, lastes päikesekiirgust läbi võra – need
puud varju ei anna. Kuid ka see pole oluline tunnus, sest noortel puudel
on lehed teistsuguse kujuga, laiad ja vastaku leheseisuga, nagu mõnel
sugulasel mürdiliste hulgast. Määrav tunnus on õie
ehituses. Õienupud on torbikud, mille seest õrnad valged,
kollased või punased tolmukad nähtavale tulevad, kui torbiku
kaas eemaldub. Siit on perekond saanud nime Eucalyptus, mis kreeka keeles
tähendab "hästi suletud". Nagu paljudel Austraalia taimedel,
puitub vili nii kõvaks, et ainult papagoinokk seda avada suudab.
MÕNE
LIIGI tüvest immitseb tumepunast vaiku, millest inglasest kuberner
lootis kummi saada ja pani puule nimeks gum tree (kummipuu). See eksitav
nimetus on rännanud ka eestikeelsesse reisikirjandusse. Tegelikult
kuulub õige kummipuu viigipuude hulka, millest mõnda saab
ka toas kasvatada. Liigispetsiifiline on ka eukalüptiõli,
mis annab lehtedele hõõrumisel iseloomuliku lõhna,
peletab putukkahjureid ja teatab koaaladele, missuguse puu lehed annavad
neile nende ainsat toitu. Katsed koaalad ümber asustada kaugematesse
metsadesse ei andnud tulemusi – koaalad olid eukalüptiõlide
eristamisel nõudlikumad kui õpetatud keemikud. Eukalüptiõli
on tuntud kui hingamisteede ravim ja malaaria tõrjevahend. Õliga
läbi imbunud lehekulu ja koorelatakad põlevad kuival ajal
hästi. Nii on suurem osa metsi, mäestike ja ranniku segametsad
välja arvatud, korduvalt põlenud. Puud põlevad kui
tõrvikud ja pärast põlengut on järel vaid söestunud
tüved. Kuid juba järgmisel aastal algab võrade kiire
taastumine uinupungadest ning mõne aasta pärast on loodus
ravinud kõik põletushaavad. Mõned puud just põlengut
ootavadki, sest nende kõvad viljad avanevad alles pärast
ülepõletamist ning nende seemned pääsevad välja,
et tuhas hästi idaneda. Nii on metsapõleng metsa arengus
loomulik nähtus, millega metsataimed on jõudnud aastatuhandetega
kohastuda.
TASMAANIAT
külastades oli minu suurim soov näha ja pildistada maailma
kõrgemaid lehtpuid. Selgus, et metsaminek polegi sellel maal
nii hõlbus. Parimad puistud on metsavarujate eraomand ja need
ei taha vastutada matkajate tervise eest siinses murdmaastikus. Kolleeg
Hobarti ülikoolist muretses vajaliku loa, maastikuauto ja asjatundliku
teejuhi. Kui olime läbinud raiestikud kahemeetriste kändudega,
leidsime ka kaitsealuse hiigelpuudega metsatuka. Rada rekordpuu juurde
oli pildistamise soodustamiseks lahti raiutud ja laotud sõnajalgpuude
tüvejuppidest. Mõõtandmed olid antud eraldi laudtahvlil.
Nii on kombeks ka teiste osariikide rekordpuude tähistamisel. Kui
see metsahiiglane lõpetab oma mitmesaja-aastase elukäigu,
kust leitakse siis troonipärija, jäi selgusetuks. Üle
sajameetrise kõrgusega puid, millest kirjutasid möödunud
sajandi reisimehed, ei õnnestu enam leida. Kuid 90 meetri kõrguseni
ulatub vähemalt kolm eukalüptiliiki ja neid näidatakse
uhkusega kolmes kagu-osariigis, nagu ka kunagiste rekordpuude mitmemeetriseid
kände. Eukalüptid on Austraalia põhiline puiduandja.
Nad on andnud mitmesuguste omadustega ehituspuitu majade, sildade ja
sideliinide jaoks, neist valmistati mööblit, laevu ja tarbeesemeid,
ülejäägid läksid kütteks. Vähenõudlikud
eukalüptid on paelunud metsakasvatajate tähelepanu kogu maailmas.
Nad on osutunud kõige edukamateks võõrliikideks
Põhja- ja Lõuna-Aafrikas, Pürenee poolsaarel ja Californias.
Itaalias metsastati nendega malaariasood.
Neid
kiidetakse ka Gruusias, Musta mere rannikul. Erosiooni tõttu
vaesunud muldadele Hiinas on istutatud 400 miljonit puud teede äärde,
jõgede kallastele ja taluõuedele. Lühikiuline puit
sobib oivaliselt parimate paberisortide tootmiseks. Brasiilias tarbivad
suurel hulgal puitu kaevandused ja metallurgiatehased. Laienev eukalüptikasvatus
nõuab suurel hulgal kvaliteetseemet. Peene eukalüptiseemne
varumine on tülikas. Kõrgete puude võradest lastakse
vilju püssist. Seemne ühe kilo hind ulatub 1000 kuni 2000
dollarini. Bioloogid ei ole rahul, et kunagised liigirikkad metsad asendatakse
üksluiste ja eluvaeste eukalüptide monokultuuridega. Mullateadlased
väidavad, et need metsad mürgitavad mulda. Vahemeremaade talunikud
eelistavad eukalüptide asemel kasvatada viinamarju, oliive ja granaatõunu
– nii on alanud kohalikud "eukalüptisõjad", mille käigus
kistakse võõrliigi istikud välja. Taolisi signaale
on ka teistest riikidest.