KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Avastatud ja avastamata Lõuna-Ameerika

Kindlasti on mõni selle ajakirja lugeja unistanud või unistab praegugi rännakutest läbi Lääne tsivilisatsioonist puutumata alade. Aga selleks sobivaid kohti on aina raskem (kui mitte võimatu) leida – peaaegu kõikjale, kus lootust leida midagi vaatamisväärset, on keegi jõudnud enne teid. "Tundsin, et kõik minu ümber on sitt; tailased naeratasid nagu haid ja see hoolimatu usin nautlemine tundus võlts. Veelgi enam, tajusin kõdunemise lõhna. Tõsised rändurid olid läinud juba saarteahela järgmisele saarele, keskpärased rändurid imestasid, kuhu kogu siinne elu oli kadunud, ja turistide hordid olid valmis ründama värskelt sissetallatud radu," kirjeldab oma tundeid seiklusteotsija Richard, Alex Garlandi romaani "Rand" peategelane. Kas turism on tõesti nii paha? Kas muutuvad vaatamisväärsused sellest halvemaks, kui ükskõik, kuhu te ka ei lähe, ikka on seal olnud sajad või tuhanded rändurid enne teid ning arvatavasti käivad miljonid pärast teid? Kuidas on turismibuum mõjutanud maailma rikkamatest nurkadest suhteliselt kaugele jäävat ja hispaania keele oskuseta inimesi keelebarjääriga hirmutavat Lõuna-Ameerikat?

LÕUNA-AMEERIKA üks tuntumaid loodusimesid – Igauzu kosed Argentiina-Brasiilia piiril – on näide sellest, kuidas ilus koht masside pealetungi tõttu osa oma väärtusest kaotab. Kosed on küll sama võimsad kui enne turismitööstuse pealetungi – 2,5 kilomeetri laiuselt ja 60 meetri kõrguselt eendilt langeb igas sekundis alla umbes 1750 kuupmeetrit vett, moodustades 275 koske. Aga kui juhtute Iguazud külastama tipptunnil (kella 11 ja 15–16 vahel, eriti nädalavahetustel), kulub rohkem aega rahvasummas trügimisele ja soodsa vaatepositsiooni ootamisele kui koskede imetlemisele. Tundest, mis võis olla hispaanlasel, kes kosed 1541. aastal eurooplaste maailmakaardile tõi, saab vaid unistada. Päris lootusetu koht Iguazu siiski pole, sest säilinud on paar paika, kuhu turistide põhimass ei jõua. Seal vaibub veidi nende inimeste pahameel, kes lootsid Iguazust leida puutumatut loodust.

Iguazu sarnaseks muutumine ähvardab ka Machu Picchut Peruus. 1911. aastal avastatud inkade pühapaiga varemetes on samuti tipptund, mil küll päris trügima ei pea, aga omaette olla ka ei saa. Rockkontserdil või klubiüritusel ei oleks sellest häda, aga keset raskesti ligipääsetavaid mägesid asuvaid varemeid suur külastatavus küll vaatamisväärsemaks ei tee, hoopis vähendab muidu salapärase koha võlu. Läbi mägede Machu Picchu juurde viiv matkarada (Camino Inca) ülekoormuse all veel ei kannata, kuid ega sellest kõrghooajal palju puudu ka ei ole. Loodusenautijate õnneks pole see 33 kilomeetri pikkune inkaaegsete varemete ja treppide ning imeilusate vaadetega rada kõigile lihtsalt füüsiliselt jõukohane.
Machu Picchust paari tunni rongisõidu kaugusele jääv 275 tuhande elanikuga Cusco, kunagine inkade impeeriumi pealinn, on tõeline turismimeka. Ööklubid, restoranid, internetikohvikud – kõik, mis gringodele võiks huvi pakkuda, on olemas. Aga siin see väga ei häiri, sest linn peabki meelelahutust pakkuma ja rahvarohke olema. Pealegi pole turismitööstuse mõjusfäärist pääsemiseks vaja teha muud, kui jalutada keskväljakust 300–400 meetrit eemale, kus turistid enam domineerima ei pääse.

CUSCO ON siiski küllaltki lähedal piirile, mille ületamisel ta hakkaks muutuma Disneylandi moodi kohaks – see tähendab paigaks, kus kõik toimub üksnes turistilt raha kättesaamise nimel. Seni on linna sellisest saatusest hoidnud Peruu vaesus, ebastabiilne minevik (veel kümme aastat tagasi võimutsesid suurel osal riigi territooriumist marksismimeelsete terroristide rühmitused), samuti suhteliselt raske ligipääsetavus. Cuscoga sama tüüpi linnad on Titicaca järve Peruu-poolsel kaldal asuv Tartu-suurune Puno ja järve Boliivia poolele jääv Paide mõõtu Copacabana. Mõlemad linnad jäävad kindlalt gringorajale – marsruudile, mida mööda rändab suurem osa Peruud ja Boliiviat külastavaid eurooplasi ja põhjaameeriklasi. Aga see pole kohalikku kultuuri hävitanud. Puno ja Copacabana jääksid turismi äralangemisel vaesemaks, ent elust kihaksid nad ka siis, kui turiste poleks. Teisisõnu saab rändur selles kandis valida, kas jalutada gringodest kubiseval tänaval, süüa gringodele mõeldud restoranis ja tuhlata meenepoodides või kolada põhiliselt kohaliku rahva seltsis veidi kõrvalisematel tänavatel ja turgudel. Siiski leiab Puno lähedalt näite, kus turism on kohaliku rahva traditsioonilise eluviisi ja kultuuri sama hästi kui hävitanud. See koht on Uros ehk ujuvad, kõrkjatest ehitatud saared Titicaca järvel, paarikümneminutise paadisõidu kaugusel Punost. Võimalik, et saareelanike elujärge on turism parandanud, aga saared on see muutnud ujuvateks suveniirikioskiteks. Maabuja leiab eest hulga poolkaares istuvaid rahvariides tädisid, kes hõiguvad "Osta! Osta!". Tegu on omamoodi huvitava vaatepildiga, ja käsitööle, mida nad müüvad, ei ole ka midagi ette heita, aga igal juhul oleks veel huvitavam näha, kuidas saarerahvas end enne turistide tulekut elatas. Punost 5–6-tunnise paadisõidu kaugusele jääv Amantani saar on teistsugune. Tõsi küll, maabumisel tekib kahtlus, et tegu on hea lavastusega – sadamas turiste ootav seltskond näib olevat liiga ehtne, et olla päris. Ent tasapisi selgub, et ikka on päris. Kui ujuvatel saartel nähti sinus üksnes hõlpsa sissetuleku allikat, siis siin on külaliste vastuvõtjad – võõrastemajasid saarel pole, külalised majutatakse perede juurde – siiralt uhked oma kultuuri üle ja tahavad, et see ka võõrastele heas mõttes meelde jääks.

PÕHILISELT Boliivia ja osalt ka Peruu piiresse jääva Altipano (3500–4000 meetri kõrgune platoo, kuhu jäävad ka eespool kirjeldatud kohad Titicaca järve ääres) uusim trendikas koht on Boliivia väikelinn Uyuni ja sellest edela poole jäävad alad. Tegu on väga hõredalt asustatud ja väga viletsate teedega piirkonnaga, mis meelitab rändajaid kummaliste maastikega. Erinevalt Iguazu koskedest või Machu Picchu juurde viivast matkarajast siin inimeste ülekülluse üle kurta ei saa, Uyuni aga on umbes sama tüüpi linn nagu eespool jutuks olnud Copacabana. Rändur, kes asub Uyunist Tšiili piiri suunas teele jalgrattal, saab suurema osa ööpäevast täielikku omaetteolekut nautida, vaid korra päevas (umbes poole tunni jooksul) sõidab temast mööda 5–6 d?iipi. Nuriseda saab siin vaid selle üle, et paljud on selle tee enne sind läbinud. Ent kas on mõtet nuriseda? Maastiku mõjuvust ju eelmiste rändurite pilgud vähendanud ei ole. Probleemi kirjeldab hästi lugu, mille kunagi pani reisiraamatute väljaandja Lonely Planet Interneti-leheküljel kirja üks Aafrika-rändur. Lugu pärineb hästi kallist Lõuna-Aafrika looduspargist, kus ringi sõitvate safarigruppide liikumist koordineeritakse nii, et grupid üksteist ei kohtaks. 

Väljavõte asjaosaliste jutuajamisest oli järgmine:
"Siin Alfa 1, kutsun kuuldele Bravo 2. Kas on mulle midagi huvitavat?"
"Siin Bravo 2, võibolla küll, kus sa asud?"
"Sõidame põhja suunas, just möödume suurest kaljust."
"Teil on õnne, äsja nägime lõvi selles suunas liikumas!"
Alfa 1 seltskond läheb elevile, paneb valmis fotoaparaadid ja videokaamerad, auto keerab ümber nurga … ja seal on tõesti lõvi. Klõps, virrr, klõps, kus on mu varufilm, Irma?
Tagasi laagris, küsimused giidile: "Kas seda juhtub tihti?"
Giid: "Ma töötan siin kaheksa kuud, sõber, ja sõidan seda marsruuti kolm korda päevas. Ja selle kalju juures on alati mõni lõvi.""
Niisiis, kas teeb see teie muljed vähem väärtuslikuks ja lõvi või Edela-Boliivia maastikud vähem reaalseks, kui neid on enne teid teisedki näinud? Vähem reaalseks ilmselt mitte, aga vähem väärtuslikuks võib teha küll, eriti paadunud seiklusteotsija jaoks. Paraku selle häda vastu rohtu ei ole, sest enamasti otsitakse seninägemata kohti ju selleks, et seal käimisega teiste ees kiidelda. See tähendab, et kuuldus uuest ilusast kohast hakkab varem või hiljem levima ning rada sinna tallatakse sügavalt sisse.

HALVEMAL JUHUL kannatab seeläbi ka vaatepildi väärtus, aga nii ei pruugi minna. Näiteks kõigest 1600 elanikuga San Pedro de Atacama Põhja-Tšiilis Atacama kõrbe äärel on täis võõrastemaju, kämpinguid, suveniiripoode ja restorane. Läbisõitjaid on seal kõrghooajal kindlasti rohkem kui kohalikke. Sellegipoolest jätab San Pedro rõõmsa hipikoloonia, mitte sinu rahakoti rafineeritud tühjendamiseks mõeldud puhkekoha mulje. Küll aga kannatab turistide rohkuse tõttu küla lähedal olev Valle de la Luna ehk Kuuorg: päikeseloojang on seal ilus küll, aga kui loojangu ajaks vurab orgu paarkümmend väikebussitäit inimesi, siis ei õnnestu seda kuigi hästi imetleda. "Ma läheks nende vastu sõtta, sest nemad ajavad teid sirgeks ja nummerdavaid asju ja teevad kaarte paikadest, millest ei tohiks kaarte teha. Ja sellest ei tule muud, kui ritta pandud asjad ja käsud ja kogu lõbu elust läind," ütleb Terry Pratchetti, omapärase fantaasiaga inglise kirjaniku üks kangelasi. Lõuna-Ameerikas on kohti, kus elu on nii kaugele arenenud, aga üldiselt pole seal veel kaugeltki kõik teed sirgeks aetud, asjad nummerdatud ja paigad kaardistatud. Turismitööstus on kõige kõrgemini arenenud Argentiinas ja Tšiilis, aga sealtki on lootust leida ilusaid kohti, kuhu massiturism jõudnud pole. Ka tallamata radu on võimalik leida, eriti Boliivias ja Peruus Andide idapoolsel küljel.