Uues augustinumbris on Eesti Looduse toimetus uurinud EMÜ kalakasvatuse professorilt Tiit Paaverilt, kas valgeamuur võiks ohustada meie veekogude elustikku?
Valgeamuur (Ctenopharyngodon idella) on Hiinast pärinev karpkalalane, kes toitub täiskasvanuna valdavalt kõrgematest veetaimedest ja makrovetikatest. Ta elab Hiina ja Venemaa piiril oleva Amuuri jõe vesikonnas; selle järgi ongi ta saanud eestikeelse nimetuse.
Hiinas kasvatatakse teda väga palju tiikides. Eeskätt peetakse teda polükultuuris koos teiste kaladega, kellega ta toidubaasi pärast ei konkureeri, sest teised kalad suurtaimi ei söö. Kogutoodang maailmas oli FAO andmetel 2010. aastal 4,3 miljonit tonni, praeguseks on see kindlasti suurem. Toidukalana pole ta aga kuigi kõrgelt hinnatud: liha on rasvavaene ja luine. Ka endise Nõukogude Liidu aladel on teda veekogudesse asustatud ja tiikides peetud.
Veekogude omanikud, kellele valmistab muret veetaimede vohamine,on teda ikka püüdnud rakendada taimestiku kasvu piirajana. Näiteks Kesk-Aasia riikides on valgeamuure peetud selleks, et nad puhastaksid niisutuskanaleid taimestikust. Samal otstarbel toodi neid nõukogude ajal ka Eestisse: et nad aitaksid vältida näiteks Narva elektrijaamade jahutusveekanalite ja Narva veehoidla kinnikasvamist. Erilist edu ei saavutatud. Vähesel arvul kasvatati teda ka neis kanalites sumpades.
Tänapäeval on valgeamuur jälle muutunud populaarseks kalaks. Teda peetakse näiteks Härjanurme kalakasvanduses. Ta on üldiselt kiirekasvuline kala. Eesti jahedas kliimas on valgeamuuri kasv siiski võrdlemisi aeglane, kuid ta on pikaealine ja ilmselt nõukogude ajast meie vetesse jäänud isendid on ligikaudu 20 aastaga kasvanud ülisuureks. Peipsist ja Võrtsjärvest on püütud 14 kuni 20 kilogrammi raskusi valgeamuure; suuruse poolest on ta Eesti kalade pingereas tuura, säga ja lõhe järel neljandal kohal.
Valgeamuur vajab sigimiseks sooja kliimat ja suuri kiirevoolulisi jõgesid, sest koetud mari peab kuni vastsete koorumiseni triivima voolus kuni 50 km. Nõukogudeaegsete katsete ja praeguse tiikides kasvatamise kogemuse järgi võib arvata, et Eesti loodusele ta invasiivse võõrliigina ohtu ei kujuta, sest siin ta ei paljune ja tarbib sellist toidubaasi, mis ei ole teistele kaladele oluline.
Mõnel maal peetakse teda veetaimestiku kahjustajaks, ent Eestis, kus veekogude kinnikasvamine on häiriv nähtus, on valgeamuur pigem tervitatav kalaliik.
Vaata, mida huvitavat Eesti Looduse augustinumbris veel kirjutatakse.