Tekst: JUHANI PÜTTSEPP
Möödunud suvel tähistasime Johannes Voldemar Veski 150. sünniaastapäeva. Keelemehena aitas Veski luua 180 000 oskussõna, sealhulgas ka sadu loodusteaduslikke termineid.
Sada aastat tagasi, 1923. aastal ilmus Looduse kirjastusel tema ning Heinrich Riikoja koostatud neljakeelne „Selgrootute loomade süstemaatiline nimestik“, kus eestikeelse nime sai endale terve rida pisielukaid.
„Tõukeks, mis sundis käesolevas töös esitatud sõnade kogumisele ja loomisele asuma, oli paratamatu tarvidus,“ kirjutas raamatu eessõnas Heinrich Riikoja. „Ülikoolis selgrootute loomade zooloogia kursust lugema asudes tuli minul alatasa tegemist teha süstemaatiliste terminitega, millele vastava tabava eestikeelse nimetuse andmisest oli võimatu loobuda. /—-/ Et minul kui keeleteaduses võhikul säärane ülesanne üle jõu käis, pöörasin abi otsides meie sõnadeloomis-töös väsimatu jõu – ülikooli eesti keele lektori J. Veski poole, kes oma lahket kaasabi ka ei keelanud. Sel teel, et nädalas korra või paar – tarbekorral sagedaminigi – koos käisime, vahepeal uusi sõnu kaalusime ja sõelusime, on sõnastik aja jooksul – semestrist semestrisse – paralleelselt ülikooli loengutega sündinud.“
Kaasaegsete mälestuste põhjal käinud sõnategu enamasti nõndamoodi, et Riikoja pakkus midagi välja ja paar aastat ülikooli loodusteadusi õppinud Veski oli siis nagu sõel, mis tema meelest sobivad sõnad kasutusse laskis, õigekeelsuse sõnaraamatutesse kirjutas, kusjuures loomise juures eelistas juba kasutusel olevaid ja mitte lausa õhust leiutatud sõnatüvesid. Siiski, nagu märgib Eerik Kumari (Eesti Loodus 10, 1981) on kasutatud rohkesti tõlkelaene, uudisloomingut ning ka murdesõnu. „Nii on saadud suur hulk maailma loomade nimetusi, mis raudvarana kuuluvad nomenklatuuri ja millest enamikku pole põhjust muuta tänapäevalgi.“
Siiski leidub mainitud teoses terve rida eestikeelseid süstemaatilisi nimetusi, mis äratavad mõnest aspektist huvi, kuid on aegade tuultes looja karja vajunud. Toome mõned näited liblikate ja mardikate hulgast ning laseme entomoloog Mati Martinil tähendusi mõistatada.
Vaimuke. Mati Martin kergitab kulmu – ei tule üldse tuttav ette. Alucita. „Ahaa, need on ju sõrmtiiblased,“ tunneb Mati ladinakeelse nime järgi rühma ära. Eestis elavad mõned liigid, rohkem saartel ja Lääne-Eestis, pigem haruldased. Väga iseloomuliku lendamisviisiga, mis inimsilmale paistab nagu mingi võnkuv hägu. Vaatad aasta liblika (2019) seisuses olnud kuslapuu-sõrmtiiva fotot ja tõesti – paistab kui vaimuke.
Kiha. „Oot-oot, midagi ma olen kusagil kuulnud,“ jääb Mati mõttesse. „Kas see ei ole mitte sireli- või männisuru? Männikiha! See on suru!“ Täiesti õige – aga sõna on tarvitusest väljas. Kas suru lennates kihab? Pigem ta sumiseb, suriseb, surub.
Kooruke. „Meil on olemas mardikate hulgas pehmekoorlased, aga kooruke?“ nuputab Mati. Tenebrio. „Muidugi, see on ju kahjur, jahumardikas,“ selgub vastus. „Et ta teravilja sees on, millest leiba valmistame, võib olla tõesti seos koorukesega.“
Kuldsitikas. „See on nüüd küll kuldpõrnikas,“ teab Mati. Cetonia perekonda kuulub meil üks liik kuldpõrnikas ja vaskpõrnika perekonda kaks liiki, välimuselt kõik väga sarnased. Kuid sitikad? „Sitikad on need, kes elavad sõnnikus,“ vastab Mati. „Näiteks sitasitikas, hiilasitikas.“
Lumik. See on pisukese nõksuga küsimus, sest kena suur haavalumik on paljudele tuntud liblikas. Siiski, väike konks seal on … “Veel pool sajandit tagasi praktiliselt ei olnud meil teist metsas elavat lumiku liiki – väikelumikut,“ selgitab Mati. „Praegu on ta tavaline.“ Nõnda, et selle nime sisu on Eesti jaoks saja aastaga laienenud.
„Kõik ühtsed perekondadele pandud liiginimed on ainult niikaua toredad, kui liigid püsivad süsteemis koos,“ sõnab Mati Martin lõpetuseks. „Süsteem aga muudkui teiseneb. Soomlased on pannud kõikidele liikidele soomekeelsed nimed, mis ei ole süsteemiga seotud.“
Kunagi loodusteadustes malli andnud printsiip – „sellele on mõtet nime panna, keda oma silmaga näed“ – on siiski ajast ja arust.
JUHANI PÜTTSEPP (1964) on bioloog ja kirjanik