Märtsis algab uus looduse aastaring, uuesti tärkavad taimed ja puhkevad pungad. 20. märtsil, kevadise pööripäeva paiku, on päev ja öö võrdse pikkusega ning päev pikeneb jõudsalt. Märtsi algus on küll veel talvine, ent esimesed kevadekuulutajad on juba kohal ja iga päevaga näeme üha rohkem kevademärke. Kaugel see päris kevadki!
Eesti Loodusel on sel aastal samuti uus algus ja mitu suurt tähtpäeva. Ajakirja esimene number kannab kuupäeva 15. veebruar 1933, seega hakkas Eesti Loodus ilmuma 90 aastat tagasi. Väljaandmises on olnud 17 aasta pikkune paus, seetõttu oleme tänavu jõudnud alles 74. aastakäiguni. Uuesti jõudis Eesti Loodus lugejate kätte 65 aasta eest ehk 1958. Tähtpäevade puhul, näiteks 75. sünnipäeval 2008. aasta veebruaris või sama aasta detsembrinumbris, oleme ajakirja kuulsusrikast minevikku korduvalt meenutanud asjakohaste artiklitega. Ajaloost ei saa muidugi üle, kuid olulisem on vaadata tulevikku.
Tänavu püüame alates märtsinumbrist köita lugejate huvi ja tähelepanu uue kujunduse ning rubriikidega. Kaane logo ja kujundus oli enam-vähem samasugusena püsinud kümme aastat, 2013. aastast peale. Loodame, et uus kirjastiil aitab teksti hõlpsamalt lugeda ning artiklite suurem liigendatus sisu paremini mõista. Lähikuul avame oma uue veebiväljaande, mis võiks paberajakirjast natuke rohkem huvitada ka nooremaid lugejaid.
Aeg-ajalt oleme Eesti Looduses avaldanud taime-, looma- ja seeneliikide määrajaid. Nüüdsest hakkame liikide tundmisele suuremat tähelepanu pöörama ja igasse numbrisse tuleb vähemalt üks asjaomane kirjutis. Alustame kevadiste seente, tiksikutega, kellest nii mõnigi liik võiks olla meil rohkem levinud ,kui seni teada. Näiteks kuuse-käbitiksikut pole sel sajandil Eestist veel leitud, aga seene viljakehade väiksust arvestades tundub see igati loogiline. Ka tavaliste kevadlillede, sillade ehk siniliiliate hulgas võib leida teisigi metsistujaid, kes võiksid olla meil sagedamad – pealiskaudsel vaatlusel võib neid pidada silladeks.
Uudsena hakkame tutvustama Eesti kihelkondi, alustades Kolga-Jaanist. Keskendume kultuuriloole ja loodusele. Kihelkond muistse asustusüksusena võib tunduda ajale jalgu jäänud toreda teadmisena, millest nüüdisajal ei ole kuigi palju kasu. Siiski, kihelkondadel on jääv väärtus. Ajaloolaste ja keeleteadlaste kõrval on hakanud kihelkondi tähtsustama ka looduseuurijad, kuna kihelkondade piirid püsivad ega olene haldusreformidest.
Sellest aastast ilmub Eesti Loodus üle kuu, seega kuus numbrit aastas. Edaspidi avaldame ajakirja kordamööda Horisondiga: aprillis jõuab lugejate kätte värske Horisont ja mais Eesti Loodus. Loodame, et poole vähem ajakirjanumbreid tähendab senisest poole paremat ajakirja!
Toomas Kukk