LOODUSAJAKIRI SOOVITAB
Tšiili hanemaltsast kodumaise Kuradisillani
Miks oli suve algus tänavu kliima poolest nii varajane ja äikeseline? Mis on kinoa ja miks on ÜRO kuulutanud tänavuse aasta koguni kinoa-aastaks? Kuidas tõi Romanovite dünastia 300 aasta juubeli tähistamine Eestisse nii mõnegi tähtsa tsaaririigi tegelase? Milliseid vähi tekke teooriaid teadlaskond tänapäeval tunneb? Mida need meile õpetavad ning mis tulemusi võiks anda nende praktiline rakendamine? Miks pole suudetud koostada lihtsat ja igal aastal ühtviisi kehtivat kalendrit? Mis on geenikiip?
Nende teemade kõrval saab kesksuvisest Horisondist lugeda intervjuud muusikapsühholoog professor Jaan Rossiga, käia ehitusfüüsika professori Targo Kalamehe töötoas ning lugeda Harvardi ülikooli tudengi Erik Tamre mõtisklust sellest, mida olümpiaadielus osalemine ühe noore inimese jaoks on tähendanud. Teaduse mõju üle oma elus mõtiskleb kunstnik Kaarel Kurismaa. Ehedatest eesti asjadest peatuvad ERM-i kuraatorid Anu Järs ja Ellen Värv pesupesemisel. Akadeemik Agu Laisk tutvustab akadeemik Juhan Rossi. Teaduskirjanik Tiit Kändler läheb teadusega koos metsa.
Peale selle on ajakirjanumbris kõik traditsioonilised rubriigid ja nuputamisülesanded.
Horisont
LOODUSAJAKIRJA SÕNUMEID
Giid Ott Sandrak uurib, kellele Makedoonia vabadusvõitlejatest on pühendatud Skopje Žena Boreci pargi mälestussambad
Neljapäeval saab kuulda Makedoonia-juttu
Kuku raadio iganeljapäevases „Loodusajakirja” saates räägib Toomas Jüriado Makedoonia vabariigist, mille ametlik nimi on endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik. Jutuks tulevad nii sekeldused riigi nime ja lipuga, suhted pahura lõunanaabri Kreekaga, makedoonlaste ja albaanlaste riigisisene tüli kui ka riigi pealinna Skopje üsna kummalisi muutusi läbi tegev väljanägemine. Samadel teemadel on Jüriado kirjutanud ajakirja Loodusesõber suvenumbris.
EESTI SÕNUMEID
Tartu loodusmaja 15. juulil
Tartu uus loodusmaja on valmis
Tartu linnavalitsus andis juuli keskel kasutusloa Tartu keskkonnahariduskeskuse uuele loodusmajale, mis avab sügisel uksed kõigile loodushuvilistele.
Aadressil Lille 10 asuvas loodusmajas hakkab tegutsema Tartu keskkonnahariduskeskus, mis pakub tegevust igas vanuses loodushuvilistele. Uude majja kolivad nii keskkonnainfopunkt, laste huvikool kui ka täiskasvanute koolituskeskus. Pargiala põnevad rajad ja ehitised pakuvad linnarahvale võimalust ka iseseisvalt loodust avastada.
Loodusmaja on ehitatud, pidades silmas energiasäästu võimalusi. Maja tavapärasest paksem soojustuskiht võimaldab kokku hoida kütteenergiat. Olemas on valmidus kasutada päikeseenergiat. Katusele on loodud sadevee kogumise süsteem, mille vett tarvitatakse kasvuhoones ja aiatöödeks.
2010. aasta kevadel arhitektuurivõistluse võitnud loodusmaja ja tervikliku pargiala lahenduse autorid on Diana Taalfeld, Kai Süda, Margit Valma ja Martin Kinks osaühingust Karisma Arhitektid. Uus maja on inspireeritud mustrist, mis tekib puukännu kuivamise pragudest. Hoone seinad on viimistletud naturaalset tooni lehiselaudisega ning siseviimistluses on kasutatud loodushoidlikke materjale.
Loodusmaja ümbritsev pargiala kuulub hoonega ühtsesse õpikompleksi. Umbes 9000-ruutmeetrisele loodusliku reljeefiga pargialale on rajatud õpperajad, istutusalad, veesilm ja vaateplatvorm. Pargis on ka lastele liivakastid, tasakaalurada, kopra pesa ja liurada. Kasvamas on pajutunnel ning rajatud on kompostialad. Tulemas on päikesekell.
Loodusmaja ehitus koos seda ümbritseva pargiala korrastamisega läks maksma 3,2 miljonit eurot. Projekti rahastab Euroopa regionaalarengu fond, Tartu linna osa selles on 0,32 miljonit eurot.
Tartu linnavalitsus / Uudistaja
Omnibuss on varemgi teinud veereise, näiteks lodjaga Jõmmu
Looduse Omnibussiga liitub Omnilaev
Osaühingu Looduskiri juhatusel ning KIK-i toel saavad loodussõbrad kohaliku looduskeskkonnaga peatselt tutvuda peale Omnibussi retkede ka Omnilaeva abil. Plaanikohaselt algavad laevaretked järgmisest aastast ning näitavad huvilistele Eestimaa saari ja rannikuäärt.
Looduskirja juhataja Jaan Riisi sõnul loodi Looduse Omnilaeva projekt, pidades silmas järgmist aastat, mis on kuulutatud Soome lahe aastaks. Projekt läheb täielikult käiku järgmisest suvest, kuid esimestest proovisõitudest saab osa võtta juba nüüd.
„Praeguste sõitudega me testime erinevaid aluseid ja ka meeskonda,” sõnas Riis ning lisas, et laevaga on jõutud juba Pranglile ja Naissaarele.
Keskkonnaprogrammi viimasest voorust eraldas KIK Looduse Omnibussi ja Omnilaeva retkede toetuseks 48 000 eurot. Kümne aasta jooksul on KIK jaganud Omnibussi retkede toetuseks 216 000 eurot.
Omnibussiga on kokku tehtud ligi 1500 loodusretke ning nendest osa saanute arv ulatub peaaegu 100 000 inimeseni.
Sündmuste kava leiab Looduse Omnibussi kodulehelt www.looduseomnibuss.ee ja sotsiaalmeediast www.facebook.com/looduseomnibuss.
Looduse Omnibuss on 2001. aastal algatatud järjepidev ettevõtmine, mille abil korraldatakse peaaegu igal nädalavahetusel huvilistele taskukohaseid retki loodusesse. Aastate jooksul on Omnibuss loodusekspertide juhatusel sõidutanud loodussõpru rahvusparkidesse, looduskaitsealadele või loodusobjektide juurde nii Eestis, Soomes, Lätis kui ka Venemaal ja Valgevenes.
KIK
Jõgevamaa Puurmani mõis enne …
… ja pärast restaureerimistöid (allikas: Puurmani gümnaasium / kultuuriministeerium)
Mõisakoolide restaureerimiseks on eraldatud üle 15 miljoni euro
Kultuuriministeeriumi riiklikust mõisakoolide programmist ning Norra toetusprogrammist on alates 2002. aastast Eesti mõisakoolidele eraldatud 15,4 miljonit eurot, selle aja jooksul on restaureeritud kümneid mõisakoole üle Eesti.
Norralasi on köitnud Eesti mõisakoolide mitmefunktsioonilisus: need on lastele ja õpetajatele erakordne õpikeskkond, aga samas kultuuripärandi pärlid, mis pakuvad aina suuremat huvi turistidele. Mõisakoolide ühenduse andmetel käis eelmise aasta suvel mõisakoolides 60 000 külastajat. Huvi on kindlasti kasvanud ka tänu „Unustatud mõisate” külastusmängule.
Kultuuriministeeriumi muinsuskaitsenõuniku Liina Jänese kinnitusel on üheteistkümne aasta jooksul kõige rohkem toetatud restaureerimis- ja projekteerimistöid, uuringuid, projektide ekspertiise, väiksemal määral arendustegevust ja on aidatud soetada ka sisustust. Jänese sõnul oli eelmise õppeaasta seisuga mõisates tegutsevaid koole-lasteasutusi 59 ja enim on toetust saanud Virumaa, Järvamaa, Viljandimaa ja Harjumaal asuvad mõisad, kuna neis maakondades asub enim mõisakoole.
Peale selle on mõisakoolide riiklikust programmist toetatud Eesti mõisakoolide ühenduse suvist külastusmängu „Unustatud mõisad”, mõisakoolide ettevalmistust turismihooajaks ja koostööd Eesti ajalooarhiiviga, millest on sündinud mitu näitust.
Norra toetusrahadega on praeguseks restaureerinud Kiltsi, Koigi, Laupa, Olustvere, Puurmani, Rogosi, Suure-Kõpu, Vasta, Väätsa ning Lahmuse mõisahooned.
Mõisakoolid kuuluvad enamasti kohalikele omavalitsustele, osa ka riigile ja eraomanikele.
Kultuuriministeerium/Uudistaja
Esimene Eestimaa aednikele pühendatud skulptuur Eestis on vaadata Tartu ülikooli botaanikaaias
Ülikooli botaanikaaias avati aednikele pühendatud skulptuur
Tartu ülikooli botaanikaaed sai oma 210. aastapäeval kaks uut vaatamisväärsust.
Kujur Ahti Seppeti loodud dekoratiivskulptuur „Aednikule” on valminud koostöös osaühingutega ARS Metallitöö ja Raidkivi. TÜ botaanikaaia direktori Heiki Tamme sõnul on see teadaolevalt esimene skulptuur Eestis, mis on pühendatud Eestimaa aednikele.
Samuti avati botaanikaaias uus kollektsioon „Samblaaed”, mille on kavandanud Sten Mander, oma teadmistega abistasid Nele Ingerpuu ja Kai Vellak. Maailma botaanikaaedades üsnagi haruldane samblaaed annab võimaluse tundma õppida üle 60 samblaliigi.
kultuuriaken.tartu.ee / Uudistaja
Ümmargune mark jääb meenutama pärandiaastat
Eesti Post annab eeloleval laupäeval, 3. augustil välja kultuuripärandi aasta margiploki.
Eesti Posti veebist saab lugeda: „Pärandiaasta teeb erakordseks selle jäädvustamine oma temaatilise margiga. Sõnumikandjaks on valitud Setomaa, Seto leelo ja selle noored edasikandjad. Seto leelo kuulub 2009. aastast UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja ning Setomaa esiletõstmine on tähelepanuavaldus Eestimaa kultuuriruumide väärtustamisele ning pärimuse edasikandjatele. Kindlasti on see mark kummardus setosid üleilma kokkutoovale Kuningriigipäevale, kes tähistab sel aastal oma XX juubeliaastat Luhamaal Määsi mäe pääl. Soovime, et mark rõhutab kultuuripärandi kandjate kogukonna ühtsust ning laiendab pärandi kandjate ringi!”.
Obinitsa postkontori kirjaga esimese päeva tempel on kasutusel XX Seto kuningriigi päevade toimumiskohas Määsi külas Luhamaal.
Eesti Post / Uudistaja
Hakipoeg: juba suur, aga ikka emme sabas
Ära aita seda, kes abi ei vaja!
Riho Kinks postitas esmaspäeval Näoraamatu-rühmas „Eesti ornitoloogiaühing” tähtsa soovituse loodusesõpradele:
„Kui kohtute mõne linnupojaga, siis enne tema kätte võtmist või koju viimist mõelge enne seitse korda, kas teete talle teene või karuteene. Alati ei ole muidugi lihtne otsustada, milline käitumine on õige. Mõned suunised leiate näiteks siit www.eoy.ee/node/429.”
FB-EOÜ / Uudistaja
TASUB OSALEDA
Ökofestival kutsub loodusesõpru Põlvamaale
Järjekordne ökofestival „Rohelisem elu” kutsub rohemeelseid ja rohenäppe 16.–18. augustil nii loodusretkedele Põlvamaa metsadesse kui ka osa saama kaunite koduaedade lummusest.
Ökofestivali eesmärk on tutvustada keskkonda säästvaid tegutsemisviise ning Põlvamaa puhast loodust ja traditsioonilist elulaadi. Programmis on kümmekond töötuba ja retke. Reedel, 16. augustil korraldatakse Põlva kaubamaja parklas energiasäästlikke tehnoloogiaid tutvustav välimess, pühapäeval, 18. augustil on kõik oodatud perepäevale, mis leiab aset traditsiooniliselt Põlva talurahvamuuseumis Karilatsis.
Põlvamaa ökofestivali korraldab Põlvamaa arenduskeskus, rahastavad KIK, Põlva maavalitsus ja Põlvamaa omavalitsuste liit, perepäeva toetab Põlvamaa partnerluskogu.
Täpsemat infot saab festivali kodulehelt www.ecofest.ee, samas saab ka ennast retkedele ja õpitubadesse registreerida.
Siil on populaarseim rahvuslooma kandidaat (foto: Michael Gäbler / Wikimedia Commons)
Kellest saab Eesti rahvusloom?
Kolleeg Ulvar Käärt on Eesti Päevalehes tõsiselt käsile võtnud Eesti rahvuslooma teema. 27. juuli lehes on pakutud kümme võimalikku kandidaati, kelle poolt saab võrgupaigas www.epl.ee/news/eesti/haaleta-kes-saab-eesti-rahvusloomaks.d?id=66501734 hääle anda. Need kümme on hunt, ilves, põder, kobras, mäger, siil, nirk, orav, viigerhüljes ja hallhüljes. Käärt kirjutab, et „selle hääletuse tulemused pole rahvuslooma valiku juures küll määravad, kuid on siiski kogu protsessi jaoks äärmiselt väärtuslikuks aluseks”.
Eilehommikuse seisuga oli selge liider siil, keda olid toetanud ligi pooled hääletanud. Hunt oli kogunud umbes 18 ja ilves 12 protsenti häältest. Päris ilma toetuseta pole jäänud ükski pakutud elukas.
EPL/Uudistaja
Tallinna sattudes tasub kindlasti üha uuesti läbi käia Tornide väljaku lillefestivali aedade juurest: …
… mõni neist on vahepeal tohutult muutunud
Tartu kunstimuuseum
Loodusest inspireeritud kunst: näitus ja võistlus
Tartu kunstimuuseumis (Raekoja plats 18) on kuni tuleva aasta 26. jaanuarini avatud kahte korrust hõlmav maastikumaali ülevaade „Metsa ja mere vahel. Eesti loodusmaal”.
Näituse „Metsa ja mere vahel” järg alapealkirjaga „Loodusest inspireeritud kunst 2012–2013” avatakse Pärnu uue kunsti muuseumis 21. septembril. Pärnusse tuleb teosed toimetada 16. septembril. Neid hinnatakse kolmes vanuseklassis: kuni 13-aastased lapsed, kuni 19-aastased noored ja täiskasvanud. Välja antakse kolm Jaan Eilarti ühekordset stipendiumi parimatele: täiskasvanute seas 1500, noortele 1000 ja lastele 500 eurot.
Parimatest töödest on kavas välja anda kataloog „Looduskunsti aastaraamat”.
Näituse korraldajad on Eesti looduskaitse selts ja Looduse Omnibuss koostöös Pärnu uue kunsti muuseumi ja Eesti kunstnike liiduga.
MAAILMAST
Hiidhai (Cetorhinus maximus) puhevil lõpused on kui kinnitus nii hiiglasliku looma suure hapnikuvajaduse kohta. Hiidhai on kalade hulgas suuruselt teine: tema ametlik rekordpikkus on 12,27 meetrit ja kaal 19 tonni (foto: Wild Wonders of Europe / Sá / naturepl.com / AlphaGalileo)
Suurel loomal on külmas meres kergem toime tulla
Tavaliselt arvatakse, et hiidloomi on polaarmeredes palju seetõttu, et külmas vees on hapniku üleküllus. Hollandi vanima linna Nijmegeni Radboudi ülikooli bioloog Wilco Verberk ja Liverpooli ülikooli ökoloog David Atkinson kinnitavad nüüd, et asi on just vastupidi: just hiigelmõõtmed võimaldavad neil loomadel hankida veest piisava hulga hapnikku.
Kunagisi hiigelkiile ja -trilobiite näeme tänapäeval ainult kivististena, ent külma hapnikurikka veega polaarmeredes leiab praegugi rohkesti hiigelkalu, -krevette ja -kalmaare. Seni on enamasti väidetud, et nii suureks on nad kasvatanud just hapnikuküllus. Verberk ja Atkinson kinnitavad ajakirjas Functional Ecology ilmunud artiklis, et see pole tõsi. Hapnikku on küll rohkesti, aga see difundeerub külmas vees märksa aeglasemalt kui soojas ning tegelikult saab loom külmast hapnikurikkast veest vähem hapnikku kui soojast hapnikuvaesest veest.
Verberki ja Atkinsoni seletuse järgi on vee suure tiheduse tõttu seal hoopis raskem liikuda kui hapnikku omastada. See liikumine on aga ülimalt tähtis: muidu jääb loom hapnikuvaesesse vette ja võib lämbuda. Eriti paksuks võib hapnikuvaene veekiht osutuda just külmas vees, mis on palju viskoossem kui soe. Suur loom saab viskoossusest aga hoopis hõlpsamini võitu kui väike: tilluke krevett ujub selles piltlikult öeldes nagu inimene tökatis. Suurel loomal kulub energiat suhteliselt hoopis vähem. Kui vees on hapnikku liiga palju – see võib kaasa tuua mürgituse –, pole hiidloomal vaja teha muud, kui lihtsalt peatuda. Seega on gigantism külmas vees soodsaim moodus reguleerida hapnikuratsiooni.
Maismaal, kus hapnikku saab lihtsasti kätte õhust, see mudel ei toimi ja maismaaloomad on suured esmajoones soojas kliimas. Veberk seletab ka eespool mainitud hiidkiilide ja -trilobiitide teket sellega, et nad arenesid välja vees.
AlphaGalileo
VAATEID SUVISTELT REISDELT
Raplamaa Paluküla hiiemäelt …
… ja Raikküla Pakamäelt; …
… Nida luidetelt Kura säärel …
… ja Šiauliai Ristimäelt; …
… Kaliningradi oblasti Jantarnõi (Palmnickeni) merevaigukaevanduse servalt …
… ja Svetlogorski (Rauscheni) muulilt; …
… Stockholmi Globeni kuplilt …
… ja Lidingö linnaosast Millesgårdenist; …
… 60 meetrit üle merepinna tõusvalt Stora Rösilt Styrso saarel Göteborgi arhipelaagis …
… ja Keilleri pargist Göteborgi Rambergil
KOMMENTAAR
Omaette tõmbenumber on veeretk Vooremaa suurimal ja kauneimal järvel Saadjärvel
Jääajakeskus: aeg mõelda tulevikule
Äksi jääajakeskus sai 10. juulil aastaseks. Ilmselt ei osanud aasta tagasi keegi asjaosalistest ette näha, kui menukaks see Saadjärve kaldale rajatud teadmiskoda osutub: esimese tegevusaasta külastajate arv, 120 000, annab silmad ette nii ERM-ile kui ka Tartu ülikooli muuseumidele, rääkimata põllumajandus- või maanteemuuseumist.
Olen selle aastaga jõudnud reisijuhina keskusesse viia mitu rühma, kokku paar-kolmsada inimest, ja kuulnud seal kogetu kohta ikka ainult kiidusõnu. Minagi ühinen nende kiidusõnadega, aga olen samas ka natuke murelik ning mul on sageli olnud üsna kahju neist tublidest noortest inimestest, kes keskuses töötavad.
Selge see, et vallale on oluline, et väljapanekuid käiks kaemas võimalikult palju rahvast: nii saab kulud ja tulud tasakaalu ning ehk jääb midagi ka arenduseks. Aga olen mõnegi korra olnud eksponaatide vahel ilmselgelt kesk liiga suurt rahvahulka ning melu on sedavõrd suur, et keskuse giididel on äärmiselt raske töötada.
Mis seal salata: meie, külastajad, oleme nii keskuse töötajate kui ka kogu kompleksi suhtes kohati üsna hoolimatud. Üsna ilmselt oleks vaja, et vanemad oma järeltulijatel rohkem silma peal hoiaksid ja ka ennast kontrolliksid, et nad seltskonnaga parajasti töötava giidi kõrvale ei trügiks ja seal valjul häälel oma lugusid pajatama ei asuks. Sümpaatne oli märgata ema, kes manitses tütreid setete tekkimist illustreerivaid torusid vaid rahulikult ümber pöörama, mitte neid hooga keerlema sundida. Aga näiteks venekeelsetest Läti jõnglastest, kes otse kõneleva giidi kõrval lakkamatult Tanel Padari juttu käivitavat nuppu vajutasid, ei suutnud ma ka ise jagu saada, sain hoopis nende saatjalt pahandada, et lapsi tülitan. Ja kui me näiteks üritame sundida kõiki teise korruse linde korraga laulma, siis upub sellesse häältemöllu kõik muu. Nii et nähtavasti on meie kultuur(itus) praegu veel selline, et maja vajaks täiskoormusega korravalvurit, võib-olla lausa igale korrusele.
Ehk on asi kuumas suves ja sellessamas rahvarohkuses, võib-olla minu erilises tundlikkuses, aga mõnigi kord olen tundnud, et pean käima vahepeal õues hingamas: õhk tikub otsa saama ja olemine lämbeks minema. Ilmselt oleks selleski suhtes vaja midagi ette võtta.
Ent vist kõige rohkem tahaksin siiski kingitust giididele, kes tõesti teevad suurepärast tööd: vaja oleks turisminduses sugugi mitte enam teab mis haruldasi audiokomplekte, kus giid räägib mikrofoni ja rühma liikmetel on peas kõrvaklapid.
Saan muidugi hästi aru, et tahta on hoopis lihtsam, kui neid tahtmisi täita. Aga tõesti: suur soov on, et see imepäraselt välja mõeldud ja suurepäraselt tööle lükatud atraktsioon jääks kauaks kestma.
Toomas Jüriado
Toimetanud ja pildistanud Toomas Jüriado
Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil
Uudiskirja arhiiv https://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?id=-15
Kui Te ei soovi Loodusajakirja uudiskirja enam saada, siis klõpsake järgnevale viitele või kopeerige see oma Internetilehitseja aadressireale: https://www.loodusajakiri.ee/uudised.php?mail=[email]&nimi=[name]&f=1&g=2