LOODUSAJAKIRI SOOVITAB
Horisondis ESTCube-1: lood satelliidiehitusest ja -ehitajatest
Horisondi mainumbri keskmeks on ESTCube-1 ning koos ajakirjaga tellijate kätte jõudnud raamat „Füüsika. Higgsi bosoni lugu” (loe tutvustust allpool).
Ajakirjas pajatab Eesti tudengisatelliidi lugusid projekti eestvedaja Mart Noorma: seda, kui palju on ESTCube-1 ilmaruumi saatmise nimel elatud läbi õnnelikke, raskeid või kriitilisi hetki, teavad kõige paremini vaid satelliidiehitajad ise. Samuti saab Mart Noorma sõna Horisondi intervjuus, kus jagab oma mõtteid teadusest ja elust laiemalt.
Rubriigis „Üksainus küsimus” vastab tudengisatelliidi ehitajatega koostööd teinud kunstnik Piibe Piirma. Urmas Kvell ja Marit Puusepp kirjutavad aga kuupsatelliitide revolutsioonist ilmaruumis ehk sellest, mis kasu võivad inimkonnale tuua kuni kolm kilogrammi kaaluvad tehiskaaslased. Astronoom Kalju Eerme meenutab aega, kui Eesti oli olude sunnil osa suurest Nõukogude kosmoseimpeeriumist. Lea Leppiku ja Marika Mikelsaare ülevaatest saame teada, et Helluse piimatoodete, tervisejuustu ja kunagiste kosmonaudiuuringutega saadud kogemuste vahel on üsna otsene seos. Kosmoseteemadele paneb punkti Tallinna tehnikaülikooli mereuurija Jüri Elkeni artikkel kaugseirest, ühtlasi tutvustab ta käsil olevat Eesti keskkonnaobservatooriumi projekti.
Peale mainitud teemade on mainumbris kõik varasemast tuttavad rubriigid: „Eesti asi”, „Uued tuuled”, „Mina & teadus”, „Olümpiaad”, „Raamat”, „Enigma”, „Mälusäru” jt.
Higgsi bosoni lugu
Ilmunud on kaheksas „Looduse raamatukogu” väljaanne, mis sedapuhku hõlmab füüsika valdkonda: „Füüsika. Higgsi bosoni lugu”.
Raamatu autorid, Eesti osakestefüüsikud Andi Hektor ja Kristjan Kannike, peavad Higgsi bosonit 2012. aasta ja vahest kogu 21. sajandi alguse teadusuudiste suurimaks kangelaseks. Tegu on osakesega, mis kaalub imevähe ja pärast sündi kohe laguneb; ta on osakestefüüsikute jaoks justkui täpp i peal. Ilma selle täpita, mille kindlakstegemine võttis aastakümneid, polnud sugugi kindel, kas meie arusaam maailma algtõdedest on ikka õige.
Et selgitada Higgsi bosoni auväärset rolli osakestefüüsikas, visandavad autorid lugejale alustuseks füüsikute maailmast suurema pildi, peatuvad seejärel Higgsi bosoni avastamise lool ja rollil ning kirjeldavad lõpuks, kuidas osakestefüüsikud tänapäeval töötavad: millised on nende laborid ja aparaadid ning kus need asuvad.
Raamatu said Horisondi tellijad tasuta koos ajakirja mainumbriga, kuid trükist on võimalik osta ka raamatupoodidest ja meie e-poest https://loodusajakiri.ee/raamatud/.
LOODUSAJAKIRJA SÕNUMID
Raplamaa üks loodusväärtus on Raikküla Pakamägi (foto: Timo Palo)
Kuku tutvustab taas Raplamaa erinumbrit
Kuku raadio saade „Loodusajakiri” oli möödunud neljapäeval ja on ka sel nädalal Raplamaa-keskne: tutvustatakse Eesti Looduse mainumbrit, mis on tervenisti pühendatud Raplamaa loodusele ja inimestele.
Eelmise nädala saates pajatas Tartu ülikooli geograaf Taavi Pae sellest, kuidas ja millal Raplamaa tekkis ning milline on olnud selle ala haldusjaotus varasematel aegadel. Nii seda kui ka varasemaid saateid saab järelkuulata võrgupaigast podcast.kuku.ee/saated/loodusajakiri.
Homme räägib looduskaitsemees Uudo Timm aga Raplamaa looduse iseärasustest ja jagab soovitusi rändurile, kes kavatseb selle maakonnaga lähemalt tutvust teha.
Intervjuud on teinud Toomas Jüriado.
EESTI UUDISED
Keskkonnaagentuur alustab tööd
Vastakaid arvamusi tekitanud keskkonnaagentuuri loomine on nüüdseks saanud keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse heakskiidu: allkirjastatud käskkirja järgi alustab asutus tööd tänavu 1. juunil. Keskkonnaagentuuriks ühendatakse Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituut ning keskkonnateabe keskus. Keskkonnaministeerium on koos spetsialistide ja teadlastega juba üle kolme aasta teinud keskkonnaseire ümberkorralduse ettevalmistusi; Senise süsteemi suurim puudus oli seire killustatud korraldus.
Loodav keskkonnaagentuur on Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi ning keskkonnateabe keskuse õigusjärglane, asutuse juhi kohustusi hakkab täitma praegune EMHI peadirektor Jalmar Mandel. Eesti ilmateenistus jätkab ühendatud asutuse koosseisus seniste struktuuriüksuste ja inimestega.
Keskkonnaministeerium
Metsanduslik ortofoto (allikas: maa-amet)
Metsandusteave ortofotodel
Maa-ameti geoportaalis on WMS-teenusena nüüdsest kättesaadavad uued, kogu Eestit katvad metsanduslikud ortofotod. X-GISi kaardirakenduse kaudu metsanduslikke ortofotosid ei näe.
Nii-öelda valevärvi ortofotode pealt on võimalik eristada taimkatteta alasid, okas-, sega- ja lehtpuumetsi, niiskeid alasid jm. Need on hea andmeallikas metsakorraldusfirmadele, keskkonnateabe keskusele, riigimetsa majandamise keskusele jt, kes kontrollivad raieid, analüüsivad puistu parameetreid ja määravad metsakorralduse käigus metsaeraldisi.
WMS-teenusena saab metsanduslikke ortofotosid alla laadida enim levinud GISi ja CADi tarkvaradesse WMS-aadressilt.
Maa-amet
Aulepa tuulepargis viga saanud merikotkas (foto: Renno Nellis)
Tuulikute labad vigastasid kaitsealust merikotkast
Möödunud nädala esmaspäeval leiti Läänemaal Noarootsi vallas asuva Aulepa tuulepargi servast vigastatud merikotka vanalind. Tegu on esimese teadaoleva tuulikute tõttu viga saanud merikotkaga Eestis.
Kummaliselt käituv merikotkas jäi silma kohalikele elanikele ning lähemal uurimisel selgus, et lind ei suuda lennata. Järgmisel hommikul püüdsid Kotkaklubi liikmed linnu kinni ning toimetasid Tartusse Eesti maaülikooli loomakliinikusse. Seal tehtud läbivaatusel selgus, et kotkal on puudu osa vasaku tiiva laba-hoosulgi koos sõrmeluudega (tiivaotsaluud).
Vigastusi ning linnu leiukohta arvestades võib tõdeda, et kotkale sai saatuslikuks kokkupõrge tuuliku tiivikuga. Elektrituuliku laba ots võib liikuda väga kiiresti – mitusada kilomeetrit tunnis – ja on piisavalt terav, et nõnda kotkatiivast ots maha lõigata.
Leitud merikotkas on emaslind, kes on rõngastatud 1999. aastal Läti lääneosas; alates 2007. aastast on ta pesitsenud Aulepa tuulepargist seitsme kilomeetri kaugusel asuvas pesas. Kontrolli käigus nähti pesa juures ainult isaslindu; pesas on kaks poega, kelle seisundit Kotkaklubi järgmise kuu jooksul jälgib.
Kotkastel ja teistel suure tiiva siruulatusega lindudel, kes tõusvate õhuvooludega tiirlevad, on kiiresti liikuvaid elektrituulikute labasid raske märgata. Seetõttu peaksid tuulikud paiknema haruldaste linnuliikide (kõik meie kotkaliigid ja must-toonekurg) pesadest vähemalt kahe kilomeetri kaugusel; neid ei tohi püstitada kotkapesade ega põhiliste toitumisalade vahele. Tuulikuid ei ole soovitatav ehitada rannikule ja selle lähedale, sest rannikualasid kasutavad merikotkad sageli toiduotsinguteks. Rannikust kaugemal on lindude hukkumise tõenäosus väiksem.
Antud juhul on Aulepa tuulepargi asukohavalik senistest tuuleparkidest Eestis üks ohutumaid, sest sealsed tuulikud asuvad rannikust kahe kuni viie kilomeetri kaugusel. Samas on lindudel oht sealse 16 suure tuulikuga juhuslikult kokku põrgata. Antud juhtum kinnitab elektrituulikute negatiivset mõju ohustatud liikidele, eelkõige röövlindudele.
Kotkaklubi
Kuradijärve veetase on aastaga (24. aprilliks 2013) kahanenud 80 cm (foto: TLÜ ÖI)
Kurtna järved on hävimisohus
Ida-Virumaal Kurtna maastikukaitsealal asuv järvestik on inimtegevuse piiramisrõngas: ümbruses on mitu põlevkivikaevandust, mille vett juhitakse kanalite kaudu läbi järvede, karjäärid ning turbaväli, loodusala keskel asub liivakarjäär ja Vasavere põhjaveehaardest ammutatakse joogivett.
Möödunud aasta maikuus paigaldas Tallinna ülikooli ökoloogia instituudi järveuuringute töörühm seitsmesse Kurtna järvestiku järve ajutised veetaseme mõõdulatid. Sama aasta suvel ilmnes ootamatult järsk veetaseme alanemine kolmes Natura elupaigatüübi umbjärves: Martiska järves, Kuradijärves ja Ahnejärves. Hoolimata erakordselt vihmasest aastast jätkus see ka sügisel.
Tänavu aprillis tuvastati veetaseme alanemine ka talveperioodil: aastaga oli see alanenud Kuradijärves 80 cm, Martiska järves 71 cm ja Ahnejärves 42 cm. Seega on võrreldes loodusliku seisuga (1946. aastal) Martiska järve ruumalast alles vaid 35% ja Kuradijärve ruumalast 37%. Võrreldes 2009. aastaga on nendest kolmest järvest kadunud üle 73 000 kantmeetri vett, mis on sama palju kui praegu Martiska järve ja Kuradijärve veemahud kokku.
Andmestiku analüüsi ja varasemate uuringute tulemuste põhjal saab põhisüüdlaseks pidada Vasavere põhjaveehaaret. Möödunud aasta juulis käivitati EL ühtekuuluvusfondi rahastatud projekti raames uus Ahtme filtreerimisjaam ja renoveeritud Vasavere veehaarde pumplad. Enne renoveerimist jäi reaalne keskmine ööpäevane veevõtt alla 5000 m3 ööpäevas, kuid 2012. aasta teises pooles ja tänavu on veevõtt kasvanud lubatud maksimumini ehk 8000 m3 ööpäevas.
Kohtla-Järve piirkonna veevarustussüsteemi renoveerimise käigus läbi viidud keskkonnamõjude eelhinnangus (2008) järeldati, et põhjaveehaarde mõju on olnud tugevalt üle hinnatud ning tegelikult ei oma peaaegu üldse mingit mõju järvede veetasemetele. Samas kogutud andmestik (veetaseme muutused, põhjaveehaardest väljapumbatavad veekogused ning sademetehulk) ei anna mingit alust nõustuda toodud järeldustega. Uuringud peavad jätkuma.
Teine oluline Kurtna MKA asuvaid järvi puudutav muutus lähiajal on Viru kaevanduse sulgemine tänavu juulis. Praegu suunatakse Estonia kaevanduse idatiivast ja osa Viru kaevandusest pärinevat kaevandusvett Raudi kanalisse, mis läbib Nõmme-, Särg-, Ahven- ja Kirjakjärve ning suubub Mustajõkke. Viru kaevandusest lõppeb vee väljapumpamine aasta lõpuks. Eeldatavalt kaevandusvete koormus Kurtna järvedele väheneb, kuid see võib kaasa tuua hoopis olukorra halvenemise. Kuigi Estonia kaevandusvesi läbib settetiiki, on selle koostis endiselt erinev looduslikust veest.
Tallinna ülikooli ökoloogia Instituudi mõõtmistulemuste põhjal oli sulfaatide sisaldus Nõmmejärve sissevoolul 2013. aasta aprillis 274 mg/l, mis ületab järvede ökosüsteemile ohutut piirnormi (80 mg/l) üle kolme korra. Viru sulgemisel suureneb saasteainete kontsentratsioon vees ja väheneb vooluhulk, mis omakorda pikendab järvede veevahetuse aega. See võib kaasa tuua hapnikupuuduse järvedes, ühtlasi võib intensiivistuda järvede eutrofeerumine.
Seega on Kurtna maastikukaitsealal asuvad, vahepeal stabiliseerunud, kuid endiselt tundlikud Natura elupaigatüübi järved taas hävimisohus. Samal teemal on ilmunud artikkel ka Eesti Looduse aprillinumbris.
TLÜ ökoloogia instituut
MAAILMA UUDISED
Põhjatee (kaardil punasega) vähendaks liikluskoormust Serengeti rahvuspargi senistel teedel, mis läbivad gnuude poegimisalasid (allikas: African Wildlife Foundation / AlphaGalileo)
Põhjatee teeks Serengetile pigem head
Tansaania valitsus tahab rajada tee, mis ühendaks Tansaania ranniku Victoria järvega ning läänes asuvate naaberriikide, näiteks Uganda, Rwanda ja Kongo demokraatliku vabariigiga. Poolesajakilomeetrine lõik pikast kruusateest jääks rahvuspargi territooriumile ja lõikaks läbi tohutu hulga gnuude traditsioonilised rändeteed.
2010. aasta septembris avaldasid 27 teadlast ajakirjas Nature kirgliku vastulause nendele plaanidele, väites, et kavandatav tee põhjustaks suurima maakeral säilinud rändesüsteemi kollapsini.
Norra tehnoloogiaülikooli bioloog Eivin Røskaft, kes on koos Tansaania kolleegidega Serengetis töötanud kaks aastakümmet, kinnitab aga, et see kirjutis on ülemäära emotsionaalne ja eirab muu hulgas Tansaania inimeste õigust oma saatust kujundada. Peagi ajakirjas Conservation Biology ilmuvas artiklis ütleb Norra loodusteadlane, et muidugi meeldiks paljudele Serengeti sellisena, nagu ta oli kahe tuhande aasta eest, aga ajaratast ei saa tagasi keerata.
Røskafti väitel on tee-ehitusest tulenevad ohud hoopis väiksemad nendest, mis tulenevad kliimamuutustest, vaesusest, ülemäärasest rahvastikutihedusest ning metsade hävingust esmajoones Serengetist põhja pool Kenyas. Rahvuspargi põhjaosa ümbritsevate alade kogukonnad on Tansaania vaeseimad: aasta sissetulek on napilt sada dollarit inimese kohta. Mõneski pargilähedases külas on perekondade keskmine suurus 11 inimest. Vaesus sunnib neid inimesi salaküttima, sealhulgas kaitsealuseid loomi. Røskafti sõnul tuleks neid selle asemel ergutada pidama mesilasi, leidma elatist käsitööst ning kogukonnapõhisest ökoturismist.
Norralane toob esile ka selle, et praegu Serengetit läbiv teedevõrgustik tükeldab gnuude poegimisalasid, liikluskoormus neil teedel on aga mõne viimase aastaga kolmekordistunud. Ainuüksi 2011. aastal sisenes Serengetisse 120 000 sõidukit, millest tervelt 85% vedas turiste. Uus tee võtaks osa sellest gnuude poegimisalale langevast survest enda kanda.
Eivin Røskafti kinnitusel pole kahtlust, et põhjatee tuleb: „Meie võiksime aga anda tansaanlastele nõu teha arendus nõnda, et see kahjustaks keskkonda võimalikult vähe.”
AlphaGalileo
TASUB OSALEDA
Suitsupääsukese pojad (foto: vikipeedia)
Vaatle kodukoha pääsukesi
Et saada ülevaade meie rahvuslinnu suitsupääsukese ja tema sugulase räästapääsukese käekäigust, alustas Eesti ornitoloogiaühing 2011. aastal taas kodukoha pääsukeste seiret. Sellesse saavad oma panuse anda kõik huvilised: tuleb vaid kirja panna, kui palju ja mis liiki pääsukesi kodu juures pesitseb ning kuidas neil pesitsus läheb. Juhised ja ankeedi leiad ornitoloogiaühingu veebilehelt.
Lisateavet jagab Meelis Uustal: meelis.uustal@seit.ee.
EOÜ
Eelmisel aastal võitis hiite kuvavõistluse Ain Raali foto Tammealuse hiiekivist
Hiite kuvavõistlus ootab taas osalejaid
Tänavu kuuendat korda korraldatavale fotovõistlusele „Maavalla hiied 10226” oodatakse taas ülesvõtteid hiitest ja teistest looduslikest pühapaikadest nii Eestist kui ka piiri tagant. Sel korral on eriti oodatud meie hõimurahvaste pühapaikades tehtud pildid.
Võistluse üldarvestuse peaauhind on 400 eurot ning kuni 16-aastaste peaauhind 200 eurot. Jagatakse ka eriauhindu parimate fotode eest, mis hõlmavad järgmisi valdkondi: püha puu, kivi, veekogu, annid, hiie valu, pärimus, Vana-Võromaa, Virumaa, saared, looduskaitse, muinsuskaitse ning maailma pühapaigad. Võistlus kestab kuni 31. oktoobrini ning võitjad kuulutatakse välja 23. novembril Tartus hiie väe tunnustamissündmusel.
Hiite kuvavõistluse korraldavad Maavalla koda, sihtasutus Hiite Maja ja Tartu ülikooli looduslike pühapaikade keskus. Võistlust toetavad Kehrwieder, Võro instituut, eesti rahva muuseum, Eesti rahvaluule arhiiv, Tihuse hobuturismitalu, Krautmani terviseakadeemia, „Looduse aasta foto” korraldajad, keskkonnaamet, muinsuskaitseamet, ajakirjad Loodusesõber ja Eesti Loodus, samuti Maakodu ning ajalehed Maaleht ja Uma Leht.
Eestis on teada ligikaudu 800 suuremat maa-ala hõlmavat hiiepaika, ligikaudu 2000 püha kivi, puud ja allikat ning 700 ristipuud. Enamik meie pühapaiku on ohustatud, kaitse alla kuulub neist ligikaudu 15%.
Lisateavet kuvavõistluse kohta leiab veebilehelt: http://www.maavald.ee/kuvad/.
Maavalla koda
Peipsi kaladega postkaardid kutsuvad näitusele
Peipsi koostöökeskus on andnud välja postkaardid Peipsi kalade piltidega. Nende abil saab õppida kalanimetusi nii eesti, vene, inglise kui ka ladina keeles.
Kahelt postkaardilt leiab kokku 19 kala pildi, need on joonistanud Rein Kuresoo. Kaardi tagaküljel on kujutatud Peipsi järve kontuuri, millele on märgitud näituse „Peipsi järve elu tuba” asukoht; olemas on ka QR-kood, mille abil saab näituse kohta täpsemat teavet.
Postkaarte levitatakse looduskeskustes, turismiinfokeskustes ja piirkonna muuseumides.
Peipsi koostöökeskus
Interaktiivne viktoriin Vooremaa kohta
Umbes kuu aega tagasi sai keskkonnainventeeringute keskuse toel valmis jääajakeskuse interaktiivne viktoriin „Kas tunned Vooremaad?”. Viktoriini on koostanud tuntud loodusfotograaf Arne Ader.
Valida on kahe taseme vahel: õppe- ja võistlusviktoriin. Esimese variandi puhul saab Vooremaad tundma õppida 25 küsimuse ja lühilugude kaudu: andes küsimusele vale vastuse, on võimalik uuesti vastata. Võistlusviktoriinis on samuti 25 küsimust, kuid neile saab vastata üks kord ning punkte teenitakse vaid saja sekundi jooksul antud õigete vastuste eest.
Viktoriin on internetiaadressil http://jaaaeg.ee/vooremaa.
Jalutuskäik Pühajärve ümbruses
Neljapäeval, 30. mail saab minna jalutuskäigule Pühajärve piirkonda ja tutvuda hilistel õhtutundidel tegutsejatega.
Huvilistel tuleb koguneda kell 20 Otepää looduskeskuse parklas (Kolga tee 28, Otepää aedlinn). Retk on umbes kolme kilomeetri pikkune, seda juhendavad keskkonnaameti looduskaitsebioloogid Priit Voolaid ja Tarmo Evestus.
Lisateavet saab keskkonnaameti keskkonnahariduse spetsialistilt Margit Turbilt: tel 7669 293, 5186 747, margit.turb@keskkonnaamet.ee.
Keskkonnaamet
Näitus juunis õitsvate rohttaimede kohta
Reedel, 31. mail avatakse Eesti loodusmuuseumis näitus „Lillede lugu”, mis tutvustab juunis õitsevaid rohttaimi ja puid-põõsaid, ühtlasi antakse ülevaade tolmlemisest, mis on taime elus tähtsal kohal.
Näitusel on välja pandud ka mikrofotod, mis aitavad hõlpsamini saada ettekujutust õie keerukast ehitusest. Valgusefektidega kangainstallatsioon tutvustab aga putukate omapärast mosaiikset nägemist ning nektari juurde juhatavaid märke.
Näitus on lahti kuni 22. juunini.
Eesti loodusmuuseum
Aiapäeval tutvustatakse omapärast mägiaiastiili (foto: internet)
Aiapäev TÜ botaanikaaias
Laupäeval, 8. juunil kell 11–16 on Tartu ülikooli botaanikaaias kevadine aiapäev. Üritusel tutvustatakse Tšehhist alguse saanud mägiaiastiili – võimalusi, kuidas kujundada kiviktaimlat; samuti tuleb juttu floksidest. Kohapeal saab osta mitmesuguseid taimi.
Loengud on tasuta. Rohkem teavet ja päevakava leiab TÜ botaanikaaia veebilehelt.
TÜ botaanikaaed
Teaduse suvekool „Lummavad arvud”
Kodanikualgatus teadus.ee on kaheksa aastat korraldanud suvekoole. Teemadeks on olnud vesi, tuli, õhk, maa, eeter, energia, elu ja keel. Tänavu 23.–25. augustil Käsmus toimuva suvekooli teema on arvud.
Siht on käsitleda arve eri teaduste ja kunstide vaatepaigast, et nõnda looduse toimimisele lähemale jõuda. Suvekooli on oodatud kooliõpilased, üliõpilased, õpetajad, teadlased ja kõik teised, kes asja vastu huvi tunnevad.
Arvudest, matemaatikast ja elust räägivad oma erialal tuntud Eesti teadlased ja teised mõtlejad, sealhulgas akadeemik Jüri Engelbrecht, Eesti tudengisatelliidi eestvedaja Mart Noorma, sotsiaal- ja turu-uuringute firma Saar Poll juhataja Andrus Saar, Tõravere observatooriumi direktor Anu Reinart, Eesti Looduse toimetaja zooloog Juhan Javoiš, muusik, õpetaja ja mõtleja Jaak Johanson jt.
Üritusel saab osa ka muinastulede ööst, lastele on töötoad, tehakse fotoretk tundmatute arvude otsinguks jmt.
Osalustasu koos söögiga (kuus söögikorda) on täiskasvanutele 77 eurot, neljanda klassi ja vanematele koolilastele ning üliõpilastele koos söögiga 49 eurot; kuni kolmanda klassi lastel tuleb maksta vaid söögi eest. Teavet selle kohta jagab Eleri Inno telefonil 515 4966.
Majutus on mererannal oma telkides, soovi korral on võimalik rentida ka Käsmu tube.
Teaduskooli saab registreerudaaadressil: toimetus@teadus.ee, muu info www.teadus.ee.
Teadus.ee
Toimetanud Katre Palo
Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil palo.katre@gmail.com