23. oktoober 2013
LOODUSAJAKIRI SOOVITAB
Loodusesõber kirjutab üksikränduri imest
Must-toonekurg viib ja toob sõnumeid toonelast üksinda, nii teab rahvasuu. Aga rahvasuu ei räägi sellest, et toonelind asub teele vaevu paari kuu vanusena ning teeb õige suunavaliku Türki ihuüksi. Kunagi ei kasuta ta vanemate lindude abi oma esimesel reisil lõunamaale. Kuidas see võimalik on?
Parvelindude puhul on asi lihtsam: alati on keegi, kes mäletab. Teadlased usuvad, et üksirändajad, kes ei saa midagi mäletada, pärivad vanematelt õige tee tunnetuse geneetiliselt. Aga kuidas? Ja kas see on kogu seletus? Teadlased alles otsivad vastuseid, kirjutab kotka- ning must-toonekureuurija Urmas Sellis. Mõned vastused on leitud, neist lugege lähemalt ajakirjast.
Rändega tegeleme ka Loodusesõbra teises keskses artiklis Matsalu linnutornidest, kuna just seal kandis koguneb sügiseti vägev hulk hanesid, millest annab tunnistust ka suur linnutornide valik piirkonnas: kuus torni ja kaks platvormi. Nendes erilistes paikades on sündinud ka Ingmar Muusikuse meeldejäävad fotod.
Pildimeenutusena tutvume suvise Viru Folgi keskkonnaprogrammiga, heidame pilgu Rootsi looduslikele pühapaikadele Gävleborgi maakonnas ning õpime Sven Začeki abiga tähti pildistama ja koos Remo Savisaarega parimaid sügise värvigammasid leidma.
Ja veel: Aare Baumer õpetab meid rivis lendama!
Helen Arusoo
Oktoobri Eesti Loodus: kiilid ja vöötkakk
Põhiartiklis jätkab Mati Martin putukate mitmekesisuse tutvustamist, võttes seekord vaatluse alla ürgtiibsed. Selle vanapärase rühma putukatel kinnituvad lennulihased otse tiibade külge, mitte rindmiku vahendusel. Ürgtiibsed jagunevad kahte seltsi: kiililised ja ühepäevikulised. Artiklist saab teada paljutki nende putukarühmade bioloogia ja morfoloogia kohta, näiteks selgub, et ühepäevikuliste seltsi ainulaadne tunnus on paarilised suguelundid, isastel on kaks sugutit ja emastel kaks suguava.
Pikkuselt ega põhjalikkuselt ei jää põhikirjutisele alla Kalle Krooni ülevaade kalaspordiklubide ajaloost Eestis alates sõjaeelsest vabariigist ja lõpetades nüüdisajaga. Varem olid meie siseveekogud antud õngitsejate seltsidele majandada: nad hoolitsesid kalamaimude taastootmise eest, võitlesid röövpüüdjatega ning edendasid kalastajate sportlikke võimeid. Kindlasti tasuks kalastajate seltside tegevust ka nüüdisajal toetada ja arendada.
„Pärandkultuuri” sarjas vaadeldakse oktoobrinumbris metsa muid kasutusalasid peale puidu saamise: metsamesindust, metsaandide ja ravimtaimede kogumist ning metsa muid kasutusvaldkondi. „Aasta linnu” rubriigis tutvustab Mall Hiiemäe nurmkana rahvapärimuses ning „Aasta puu” rubriigis on kõne all lodjapuu putukkahjurid. Intervjuu on Tartu keskkonnahariduskeskuse juhataja Janika Ruusmaaga loodusmaja ja loodushariduse teemadel.
Pikem pildilugu kajastab vöötkaku pesitsemist Räpina poldril. Enne seda aastat oli vöötkaku eelmine dokumenteeritud pesitsemine Eestis ligi 40 aastat tagasi; kokku on pesitsusaegseid vaatlusi Eestis olnud seitse. Rohked fotod ilmestavad ka Hendrik Relve ülevaadet Põhja-Ameerika puuhiidudest – hulk seniseid andmeid sai täpsustatud. Mati Laane tutvustab, mida uut on salikoloogias ehk pajusid käsitlevas teaduses.
Eesti Loodus
LOODUSAJAKIRJA UUDISED
.
Urmas Sellis (foto: Arne Ader)
Urmas Sellis räägib Kukus üksikrändajatest
Traditsioonilises neljapäevases Kuku saates „Loodusajakiri” tuleb seekord jutuks viimases Loodusesõbras ilmunud kirjutis „Üksikrändamise ime”. Tuntud must-toonekure- ja kotkauurija Urmas Sellis toob näiteid saatjatega märgistatud lindude rändeteede iseärasuste kohta. Sellist on küsitlenud Toomas Jüriado.
EESTI SÕNUMEID
Kolm stipendiaati EUROPARC-i aastakonverentsi galaõhtul. Tänusõnu ütleb Maris Noor (foto: Nele Sõber)
Maris Noor pälvis noore looduskaitsja stipendiumi
Keskkonnaameti looduskasutuse peaspetsialist Maris Noor kuulutati ainsa eestlasena Alfred Toepferi looduspärandi stipendiaadiks. Maris Noor uurib Gruusia ja Austria rahvusparkides viise, kuidas parimal moel selgitada kaitsealade vajalikkust maaomanikele ja teistele kaitsealaga seotud huvirühmadele.
Stipendiaadid kuulutati välja tänavusel EUROPARC-i aastakonverentsil, mis peeti 9.–13. oktoobril Ungaris Debrecenis. Alfred Toepferi looduspärandi stipendiumi annavad EUROPARC-i föderatsioon ja Alfred Toepferi sihtasutus, autasustades andekaid noori Euroopa looduskaitsjaid 3000 euroga. Stipendiumiga soovitakse parandada rahvusvahelist koostööd ning edendada kaitsealade juhtimise kvaliteeti ja innovatsiooni. Kokku anti kolm stipendiumi, teised stipendiaadid olid Inglismaalt ja Walesist.
EUROPARC-i föderatsioon (ka Euroopa rahvusparkide ja looduskaitsealade föderatsioon) loodi 1973. aastal. Sellega on liitunud üle 400 liikme: kaitsealade administratsioonid, looduskaitseorganisatsioonid, mittetulundusühingud jne. EUROPARC-i eesmärk on edendada kaitsealade planeerimist ja korraldust, aidata kaasa uute kaitsealade tekkele ning parandada laiema üldsuse teadlikkust kaitsealadest.
Keskkonnaamet
Atlandi tuur (Acipenser oxyrinchus) (foto: Cephas/Wikimedia)
Tuur tuleb Läänemerre tagasi
15. oktoobril tehti algust haruldase atlandi tuura (Acipenser oxyrinchus) asustamisega Narva jõkke, siht on see kala Läänemere Eesti piirkonda tulevikus tagasi tuua.
Haruldase ja ohustatud tuura taasasustuse eeldus on Narva jõe alamjooksu kvaliteet, mis on teadlaste hinnangul tuura jaoks vastuvõetav. Sama laadi tööd tehakse ka Saksamaal ja Poolas.
Tuura maimud asustatakse Narva jõkke koskede ja merevahelisse lõiku. Aastased kalad on Kanadast, kus see tuuraliiki on veel säilinud. Vette lasti nelisada kala, kellest sada on märgistatud, et jälgida edaspidi tuurade rändeid. Kogu projekti finantseerib riik 23 560 euroga ja selle teostaja on Eesti loodushoiu keskus.
Tuurade arvukus on paljudes piirkondades katastroofiliselt kahanenud seetõttu, et nende elupaikade veekvaliteet on kehv, kuderänded jõgedes on paisudega takistatud ning neid on väärtusliku musta kalamarja saamiseks üle püütud. Viimane teadaolev tuur püüti Läänemerel Eesti vetes 1996. aastal, kui tabati 290 cm pikk ja 136 kilogrammi kaalunud isend.
Atlandi tuur on keskmiselt paar meetrit pikk ja sada kilo raske ning võib elada kuni 60 aasta vanuseks. Tuuraliike on maailmas 24, atlandi tuur on neist kõige haruldasem. Atlandi tuura taasasustamist näeb ette ka Läänemere tegevuskava.
Keskkonnaministeerium
Peep Looritsa võidufoto „Kuldne hommik”
VVV fotovõistluse võitis Peep Loorits
Läinud reedel tõmmati Waide motellis Tartumaal joon alla järjekordsele Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutuse (VVV SA) loodusfotovõistlusele „Märka mind!”.
Võistlus erineb teistest loodusfotovõistlustest selle poolest, et eesmärk on „märgata ja jäädvustada looduses väiksemaid elus või eluta looduse elemente või midagi sellist, mida tavaliselt ei kohata”. Hindamiskogul, kuhu tavapäraselt kuulusid Arne Ader ja Urmas Tartes, tuli läbi vaadata 900 fotot 221 piltnikult. Korraldajate rõõmuks oli osalejate arv suurenenud noorimas vanuserühmas. Pilte tuli 14 maakonnast, vaid hiidlased ei osalenud.
A-vanuseklassis (kuni 11-aastased) lõi kaasa 66 last 187 fotoga. Žüriile meeldis enim Geteli Hanni pilt „Tibud uurivad jooksikut”. Geteli pälvis teiste fotodega ka teise auhinna ja ühe eripreemia. Kolmanda auhinna sai Annabel Kuul.
B-vanuseklassis (12–16-aastased, 53 osalejat, 245 fotot) oli esikolmik Koit Rander (rebasefoto „Uni”), Taavi Taivere ja Külli Reinkubjas, C-vanuseklassis (üle 17-aastased, 102 osalejat, 468 fotot) aga Aimar Säärits tõelise piltmõistatusega „Mõista, mõista, mis siin on?” ning Martiina Viil ja Triin Leetmaa.
Peaauhind läks harjumaalasele Peep Looritsale. Peale muude auhindade sai Loorits ka Loodusajakirja preemia: ajakirja Eesti Loodus aastatellimuse. Rohkesti jagati eripreemiaid, mida jagus ka internetihääletuse võitjatele.
Kõigi žürii esiletõstu pälvinud fotograafide nimed leiate võrgupaigast www.vvvs.ee; sealt saab üksiti vaadata tähtsamaid auhindu võitnud fotosid.
Võistlust rahastasid VVV SA kõrval KIK, Eesti Kultuurkapitali Tartumaa ekspertgrupp ja MTÜ Loodusajakiri.
VVV SA / Uudistaja
Särghaua õppekeskus (foto: sarghaua.info)
Särghaual saab peagi heita pilku Eesti maapõue
10. oktoobril asetas Tallinna tehnikaülikooli rektor Andres Keevallik nurgakivi TTÜ geoloogia instituudi Särghaua maateaduste ja keskkonnatehnoloogia õppekeskuse peahoonele.
Loodav õppekeskus avab uksed 2014. aastal ja hakkab tegema koolitusi õpilastele, õpetajatele, loodusturistidele ja teistele huvilistele. Särghaual keskendutakse eluta loodusele: tutvustatakse geoloogiat, geograafiat, hüdroloogiat, energia- ja aineringlust, kliimat ja astronoomiat. Keskusesse tuleb Eestis ainulaadne kivilabor-õpikoda, mikroskoopiaklass, kivimite, mineraalide ja fossiilide väljapanekud ning samuti hulk aktiiv- ja õuesõpet toetavaid vahendeid, näiteks ilmajaam ning teleskoop.
Õppekeskuse on projekteerinud aktsiaselts Amhold ja osaühing EMP A&I, ehitab Pärnu REV. Projekti kogumaksumus on 2,5 miljonit eurot, millest 90% tuleb KIK-i kaudu Euroopa regionaalarengu fondist, ülejäänu TTÜ-lt.
Koos õppekeskuse peahoonele nurgakivi panekuga avatakse Särghaual uus 400 m2 pindalaga puursüdamikuhoidla, mis on Eesti teadustaristu teekaardi projekti „Loodusteaduslikud arhiivid ja andmevõrgustik (NATARC)” osa.
Õppekeskus paikneb Pärnumaal Vändra vallas ajaloolise Särgava talu südames, kuhu 40 aasta eest rajati toonase geoloogia instituudi välibaas. Vt http://sarghaua.info/.
TTÜ
Birdwatchil nähtud tiivulised on kokku arvatud
Rahvusvahelistel linnuvaatluspäevadel 5.–6. oktoobril osales 41 Euroopa riiki ning vaadeldi miljoneid linde. Eestis pandi kirja vähemalt 231 000 lindu 165 liigist.
Kõige arvukam oli oodatult ülekaalukalt valgepõsk-lagle, talle järgnesid kuldnokk, kalakajakas, viupart, kiivitaja ja metsvint. Kõige sagedasemad liigid olid rasvatihane, hallvares, musträstas, pasknäär, harakas ja suur-kirjurähn. Kõige haruldasem nähtud liik oli tutt-lõoke, kuid see isend on Pärnumaal Munalaiu sadamas peatunud juba pikka aega. Üllatuseks olid hoopis liigid, kes peaks praegu olema juba meilt ära rännanud, näiteks piiritaja, öösorr, hall-kärbsenäpp, lepalind, sinirind, ristpart, suur-koovitaja jpt. Üllatavalt palju nähti ka suitsupääsukesi ning isegi mõnd räästapääsukest. Kõige pikema liiginimekirja said seekord kokku Uku Paal, Mariliis-Märtson jt, kes nägid Saaremaal Sõrve poolaarel 111 liiki. See on teadaolevalt linnuvaatluspäevade rekord.
Vaatluspäevade lõplikud tulemused leiate EOÜ kodulehelt www.eoy.ee.
EOÜ
Liiv-kivitäks on 382. Eesti linnuliik (foto: Lip Kee Yap / Wikimedia)
Linnunimistu pikenes taas uue liigi võrra
26. septembril märgati Sõrve sääre linnujaama lähedal Maantee külas liiv-kivitäksi (Oenanthe isabellina), keda varem polnud Eestis kohatud.
Margus Otsa kinnitusel on tegemist liigiga, kelle levila asub meist kagus: pesitsusalad ulatuvad Türgist Mongooliani, meile lähimad aga Bulgaarias ja Ida-Ukrainas. „Selle liigi eksimist Eestisse on juba pikka aega oodatud, näiteks Soomes on liiv-kivitäksi juba 20 korda kohatud,” kirjutas Ots linnuhuviliste arvutilistis. Liiv-kivitäks on 382. Eestis kohatud linnuliik (A-C kategooria).
Lind oli Maantee külas samas kohas paigal kolm päeva, 28. septembrini. Pilte linnust ja teda seiranud linnuhuvilistest saab vaadata Estbirdingu galeriis (www.estbirding.ee/pildid/displayimage.php?album=2&pid=2507#top_display_media) ja Sõrve linnujaama päevaraamatus (tarsiger.com/paivakirja/kuvat.php?pvm=2013-09-26&asema=sorve).
Linnuhuviliste arvutilist / Uudistaja
Sügise samme
Kümmekond päeva tagasi botaanikaaias: sügislill püüab vapralt pead püsti hoida …
… ja vahtral on veel üsna tervena näiv, ehkki juba hõrenev kollane ülikond
Suure muutuse tõi esimene tõsine hall ööl vastu 17. oktoobrit: …
… sama hobukastanipuu 16. oktoobril …
… ja 17. oktoobril
Läinud nädalalõpul ometi kord sadanud tubli vihmahulk …
… kergitas veidi jõgede üpris nappi vett. Tartus Emajões oli seda vaid 25 sentimeetrit üle mõõdujaama nulli. Rekordmadalusest on veetase siiski kaugel: 1964. aasta novembris pandi kirja 39 sentimeetrit alla mõõdulati nulli
Esimene jää 21. oktoobril
TASUB OSALEDA
Keskkonnaameti loodusõhtuid
on sel nädalal eriti rohkesti. Eile sai Jõgeval jälgida Arne Aderi pildiprogrammi „Eesti energiad”. Täna näitab Matsalu filmifestivali peakorraldaja Tiit Mesila algusega kell 18 Lääne-Virumaal mulluse festivali grand prix’ filmi, Saksa režissööri Jan Hafti linateost „Roheline universum”. Homme kell 17.30 räägib Rapla maavalitsuse saalis Urmas Tartes putukatest, kell 18 keskkonnaameti Kuressaare kontori saalis Tarvo Valker lindude rännetest ning kell 16 Pärnu keskraamatukogus Henn Ojaveer merest, kliimast ja inimesest. Kuna paarile õhtule on vaja registreeruda, tasub vaadata keskkonnaameti veebilehte http://www.keskkonnaamet.ee/
Veel on kaks päeva aega
esitada keskkonnaministeeriumile noore looduskaitsja märgi kandidaate (vanusepiir 26 aastat). Ettepanekus tuleb vabas vormis kirjeldada kandidaadi looduskaitsetegevust ja märkida tema vanus ja kontaktandmed ning saata hiljemalt 25. oktoobriks keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonda, Narva mnt 7a, 15172 Tallinn või e-kirjaga keskkonnaministeerium@envir.ee.
Seni märgi pälvinute nimed leiate võrgupaigast www.envir.ee/1182044.
Nurmkana pere (foto: Remo Savisaar / www.eoy.ee)
Ornitoloogiaühing ootab teateid nurmkana kohta,
sest sügisel on tulnud nurmkana salkade kohta vaid üksikuid teateid. Seni kogutud andmete põhjal koostatud kokkuvõtet saab lugeda aasta linnu kodulehelt www.eoy.ee/nurmkana/. Vaatlused tuleb sisestada kas spetsiaalsesse internetivaatluste vormi (www.eoy.ee/nurmkana/vaatlused/) või eElurikkuse andmebaasi (elurikkus.ut.ee/).
Allikas: www.keskkonnaamet.ee/public/jaatmete_uus_elu.pdf
Keskkonnaamet ootab
võistlusele „Leidlik taaskasutus” fotosid e-posti aadressile konkurss@keskkonnaamet.ee hiljemalt 8. novembriks. Osa võivad võtta kõik soovijad; parimaid autasustatakse noorte tunnustatud loodusfotograafide fotode ja seinakelladega.
Vt lähemalt www.keskkonnaamet.ee/public/Tingimused-2.pdf.
MAAILMAST
Halvasti paigutatud elektriliinid ja tuulefarmid on rändlindudele suur oht (foto: BSPB)
MAVA on abiks
BirdLife International tegi esimesi kokkuvõtteid MAVA fondi rahastatud projektist, mille siht on koostöös kohalike looduskaitseorganisatsioonidega edendada linnukaitset Afro-Euraasia linnurändetee ülitähtsas Vahemere-piirkonnas.
Enamikus sealsetes riikides elavad kirglikud jahimehed. Montenegro linnukaitseorganisatsioon CZIP saavutas kaheaastase jahikeelu Sasko järve tähtsal linnualal, Küprosel on koostatud strateegilise tegevuskava eelnõu, et lõpetada linnupüük, Maltal loodud koalitsioon, mis taotleb kevadise linnujahi keelustamist, Liibanoni linnukaitseühing SPNL korraldas kursuse küttidele, kes taotlevad jahiluba.
Samuti ohustab linde läbimõtlematu energiataristu. CZIP ja Makedoonia ökoloogiaühing on kaasatud asjaomasesse keskkonnamõjude hindamisse, Tuneesia AAO peab samal teemal läbirääkimisi riigi elektri- ja gaasiametiga.
Oluline on ka see, et kõik kaheksa projektis osalevat organisatsiooni on nüüd BirdLife’i partnerid; viimastena liitusid CZIP ja Maroko GREPOM. BirdLife’i partneriks sai veel kaks Balkani looduskaitseühendust, Horvaatia Ugura BIOM ja Serbia linnukaitseühing. Ettevalmistused käivad Alžeeria ja Albaania kaasamiseks. Niiviisi luuakse üha tugevam ja tõhusam linnukaitsevõrgustik.
1994. aastal šveitslasest ornitoloogi ja filantroobi Hans Lukas („Luc”) Hoffmanni asutatud MAVA fond on keskendunud elurikkuse kaitsele ja eelistab töötada pigem partnerlusvormis kui ise projekte ellu viia. Praeguseks on MAVA toetanud üle 560 projekti, kus on kaasa löönud üle 220 organisatsiooni. MAVA-l on kolm põhilist tööpiirkonda: Alpid ja Šveits, Vahemere maad ning Lääne-Aafrika rannik.
BirdLife/Uudistaja
Foto: iStockphoto/EEA
Õhusaaste kahjustab endiselt tervist kogu Euroopas
Euroopa keskkonnaagentuur EEA avaldas hiljuti Euroopa õhu kvaliteedi hinnangu www.eea.europa.eu/publications/air-quality-in-europe-2013. Sellest ilmneb, et umbes 90% Vana Maailma linlastest peab taluma vähemalt üht kõige ohtlikumat õhusaasteliiki tasemel, mis on suurem maailma tervishoiuorganisatsiooni WHO kehtestatud ülempiirist.
Ehkki olukord on viimastel aastatel suuresti paranenud, pole probleemid sugugi lahendatud. Nii põhjustavad pisiosakesed ja pinnalähedane osoon endiselt hingamisteede ja südame-veresoonkonna haigusi ning lühendavad eluiga. Uute uuringute järgi on ohtlikud hoopis väiksemad kontsentratsioonid, kui seni arvatud.
2009–2011 ületas peenosakeste hulk WHO lubatud norme umbes 96% linlaste hingatavas õhus, 98% puutus kokku osooni ülemäärase kogusega. Sageli ületavad reaalsed saastehulgad isegi EL kehtestatud norme, mis on vähem ranged kui WHO omad. Kohati on õhk halb ka maapiirkondades.
Peale terviseprobleemide toob raport esile muidki probleeme, näiteks ökosüsteeme ja elurikkust ohustava eutrofeerumise, mis on esmajoones põhjustatud ülemäärasest lämmastikuheitest. Kuigi lämmastikoksiidide ja ammoniaagi heide on 2002. aastaga võrreldes vastavalt 27 ja 7% vähenenud, ei ole paraku kõik EL liikmesriigid võetud kohustustega hakkama saanud.
EEA/UUdistaja
LÜHIKOMMENTAAR
Allikas: Wikipedia
Ikka need magnituudid
15. oktoobril tabas Filipiine palju inimelusid nõudnud maavärin, keelevalvureid kurvastasid aga näiteks Vikerraadiost ja ETV-st kuuldud teated „5-magnituudilistest järelvõngetest”: paar aastat tagasi laialt jagatud õpetus on jälle ununenud. Nimelt ei ole magnituud mõõtühik ning õige on öelda „järelvõnge magnituudiga 5”.
Selgitusi võib lugeda näiteks keeleabiveebist keeleabi.eki.ee/index.php?leht=8&id=188, aga ise pakun ühe lihtsama võimaluse, kuidas seda meeles pidada: võtke võrdluseks teine analoogne termin pH, mis näitab lahuse happesust. Veel mõni aasta tagasi oli see väljend ju populaarne isegi telereklaamides ja koolis on kõik seda õppinud. Küllap ei tiku keegi ütlema, et „vesi on 7-pH-line”, vaid ikka, et „vee pH on seitse“. Magnituudiga on täpselt sama lugu.
Toomas Jüriado
Järgmine Uudistaja ilmub 13. novembril
Toimetanud ja pildistanud Toomas Jüriado
Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil toomas1307@hot.ee
Uudiskirja arhiiv https://www.loodusajakiri.ee/valjaanded/uudistaja/