LOODUSAJAKIRI SOOVITAB
Eesti Loodus: kariloomad Pärnus, ilmavaatluste pikk ajalugu, Euroopa kõrgeim mänd
Aasta viimases numbris kirjutame sellest, kuidas linnalehmadest on saanud Pärnu visiitkaart. Veiste karjatamine Pärnu rannaniidul on suuresti aidanud taimekooslusel taastuda. Esimesed loomad toodi sealsele rannaniidule 2012. aasta suvel, nüüd hooldab ala juba ligi 220 isendit. Ent Pärnu rannaniidud meeldivad ka lindudele: sealt varem kadunud liigid on naasnud ja uue liigina lisandunud rohunepp. Eluslooduse mitmekesisuse temaatika jätkub geneetilisi uuringuid käsitlevas artiklis. Ükskõik, mil moel teid ja piire tarastatakse, tasub meeles pidada, et taime- ja loomapopulatsioonid vajavad jätkusuutlikkuseks värsket verd, uusi geene väljastpoolt.
Suurema tähelepanu all on veel meteoroloogiaobservatooriumi 150 aasta juubel. Meenutame pikka teekonda esimestest juhuslikest ilmavaatlustest nüüdisaegse vaatlusvõrgu rajamiseni. Ilmateadlane Ain Kallis on muu hulgas sirvinud vanu ajalehti. Nende kirjutiste põhjal tuleb tõdeda, et sajand tagasi oli ilmaennustaja amet küll tänamatu töö.
Detsembrinumbris on juttu ka tänavuse aasta puust kukerpuust ja aasta lindudest viudest. Uudislugu käsitleb Eestist leitud rekordpuid: Põlvamaal Orava kandis mõõdeti meie uued kõrgeimad männi ja kuuse isendid. Ootsipalu männi kõrgus ulatub 46,6 meetrini ja Ootsipalu kuusk 48,6 meetrini. Intervjuu on Eesti loodusmuuseumi juhi Heidi Viluga. Paraku tuleb usutlusest taas välja kurb tõsiasi, et leidub lapsi, kes ei saa aasta jooksul kordagi linnast välja loodusesse.
Detsembrinumbris on esitatud Eesti Looduse fotovõistluse tulemused ja võidutööde galerii. Avaveerus jagab mõtteid Eesti Looduse tänavune aasta autor Peeter Hõrak. Anname teada ka järgmise aasta puu: kuslapuu. Ajakirja lõpus on tavapärane aine- ja autoriregister.
Loodusesõber kõneleb karu talvepesadest
Loodusesõbra viimase numbri ilmumise ajal teeb pruunkaru juba taliuinakut. Kas ta põõnab koopas või lagedal maal? Metsamees Vahur Sepp selgitab, et karul on isegi mitut tüüpi pesi: nii vooderdatud küljealusega lageda maa pesi kui ka peidetud koopaid. Paraku peab ott teinekord rutuga keset talve uue pesa valmistama, kui ta on üles aetud. Selle kohta, kas karu vahel ka vanasse pessa tagasi pöördub, loe lähemalt juba Loodusesõbrast.
Talvisest metsast teeme põike kevadesse ja vaatame, millest sai alguse väidetavalt maailma vanima kalakajaka Marta lugu. Lähme Kakrarahule, kus 1981. aastal rõngastas kajakauurija Kalev Rattiste ühe väikese linnupoja, kes sai ajapikku nimeks Marta. Praeguseks on ta jõudnud linnumaailma mõistes kõrgesse ikka: 34. eluaastani. Marta on sealsamas Kakrarahul üles kasvatanud 59 lennuvõimelist poega. Kauni loo paigatruudusest ja lindude kooselust on kirjutanud Juhani Püttsepp. Suleliste teemat jätkab Eedi Lelov kirjutises, mis on keskendunud aasta linnule taliviule. Seda viuliiki võib meil kohata talikülalisena. Uuri ajakirjast järele, millised on kõige tõenäolisemad kohad Eestis, kust tasub taliviud otsida.
Aasta linnu kõrval on pööratud tähelepanu ka aasta loomale metsseale. Meie metsades möllab ikka seakatk ja keegi ei tea, mis metsseast tulevikus saab. Seda kosutavam on vaadata fotovõistluse „Metsanotsu – tõeline siga“ galeriid, mille piltidelt tuleb senine Eesti metsade searohkus kenasti esile.
Loodusesõbra viimases numbris täname kõiki lugejaid ja autoreid, kes on aastate jooksul ajakirjale kaasa elanud.
LOODUSAJAKIRJA TEATED
Eesti Looduse fotovõistluse loomafotode peaauhind läks Anu Udulale (ülemine foto)
Noorte arvestuses võitis loomafotode peaauhinna Geteli Hanni, sama pilt pälvis ka elurikkuse fotode eriauhinna
Eesti Looduse fotovõistluse kokkuvõte: loomafotode peaauhinna sai Anu Udula
Eesti Looduse tänavuse fotovõistluse tulemused selgusid 27. novembril Tartu loodusmajas. Võistlusele saatis pilte 199 autorit: kokku 1064 fotot. Erinevalt teistest võistlustest on Eesti Looduse fotovõistlus keskendunud looduse tundmisele: fotograaf peab võimalikult täpselt määrama pildistatava objekti ning kirjutama foto saamise loo. Keskkonnaministeerium pani välja elurikkuse eriauhinna nii üldarvestuses kui ka noorte arvestuses. Pilte hindasid Eesti Looduse peatoimetaja Toomas Kukk, fotograaf ja botaanik Ott Luuk, Horisondi peatoimetaja Indrek Rohtmets, loodusfotograaf Urmas Tartes ning bioloog ja kirjastaja Peeter Veromann.
Üldarvestuses võitis loomafotode peaauhinna Anu Udula, kes saab valida 500 euro väärtuses Canoni tooteid firmalt Overall. Noorte hulgas sai loomafotode ja taimefotode peaauhinna Geteli Hanni (11-aastane). Ka tema saab Overallilt 500 euro eest Canoni tooteid. Geteli Hanni võitis ka eriauhinna kategoorias „Käituv loom“.
Taimefotode peaauhinna, 400 euro eest fototarbeid fotokaupluste ketilt Photo Point, sai Ingmar Muusikus. Peaauhinna (350 euro väärtuses fototarbeid Photo Pointilt) seenefotode eest pälvis Priit Pent ja noorte vanuseklassis Keity-Liina Kallas, kes on 12-aastane. Võidutööde albumi leiab Eesti Looduse kodulehelt.
Tartu tähetorn on üks neist Struve kaare punktidest, mis on võetud UNESCO maailmapärandi nimistusse (foto: Toomas Jüriado)
Kuku räägib Struve kaarest
Sel neljapäeval räägib Kuku raadio saates „Loodusajakiri“ Tartu ülikooli muuseumi Tartu tähetorni juhataja Janet Laidla. Tema kirjutis „Struve kaar. Kümme aastat UNESCO maailmapärandi nimekirjas“ on ilmunud ajakirja Horisont novembri-detsembrinumbris. Saates räägib Laidla nii kaare mõõtmise töödest, kaare jõudmisest UNESCO nimistusse kui ka sellest, kuidas kaart tähetornis tutvustatakse.
Järgmise nädalal tutvustab peatoimetaja Helen Arusoo ajakirja Loodusesõber viimast numbrit. Mõlemad intervjuud on teinud Toomas Jüriado.
Detsembri lõpuni saab tellimusi vormistada soodsamalt
Säästa raha ja vormista Horisondi, Eesti Looduse ja Eesti Metsa tellimus enne aastavahetust, sest uuest aastast hakkab kehtima uus hinnakiri. Lisasoodustusi pakume (üli)õpilastele, õpetajatele ja pensionäridele. Veelgi soodsamalt saavad ajakirju tellida Loodusajakirja liikmesorganisatsioonide liikmed: Eesti ornitoloogiaühingu, Tartu üliõpilaste looduskaitseringi, Eesti looduseuurijate seltsi, Eesti looduskaitse seltsi, Eesti teaduste akadeemia, pärandkoosluste kaitse ühingu, sihtasutuse Eesti geenikeskus ning osaühingute Horisont ja Looduskiri liikmed.
Tellimuse saab hõlpsasti vormistada meie internetilehel või telefonitsi 610 4105, samuti MTÜ Loodusajakirja Tallinna kontoris (Endla 3) ja Eesti Looduse toimetuses (Veski 4, tasuda saab sularahas).
EESTI SÕNUMID
Eestist leiti uus kõige kõrgem mänd: 46,6 meetrit kõrge Ootsipalu mänd. Ühtlasi on tegu Euroopa ning küllap ka maailma kõrgeima hariliku männiga (foto: Hendrik Relve)
Eestis kasvab Euroopa ja ka maailma kõrgeim harilik mänd
Eesti Looduse detsembrinumbris kirjutab Hendrik Relve võimsatest okaspuudest, nende mõõtmisest ning sellest, et Eestist on leitud mänd ja kuusk, kes on rekordiliselt kõrged.
Senistel andmetel olid Eesti kõrgeimad Järvseljal kasvavad kuusk ja mänd, vastavalt 44,1 meetrit ja 42,4 meetrit. Ent nüüd on saanud kinnitust, et Põlvamaal Orava kandis leidub veelgi kõrgemaid puid. Moodsate seadmetega tehti kindlaks, et seal kasvav hiigelmänd küündib 46,6 meetrini ja kuusk 48,6 meetrini. Uurimisrühm, kuhu kuulusid Ahto Kangur, Tauri Arumäe, Harli Jürgenson, Kaarel Tiganik ja Hendrik Relve, nimetasid rekordpuude kasvupaiga Ootsipalu hiiglaste oruks ning puud Ootsipalu männiks ja Ootsipalu kuuseks.
Nüüdseks on puuhiidude kohta saadud kinnitust ka organisatsioonilt European Champion Tree Forum (ECTF). Uudis on veelgi tähelepanuväärsem, sest Ootsipalu mänd on kõrgeim hariliku männi eksemplar Euroopas ja seega ka maailmas. Teisel kohal on Poolas Białowieża metsas kasvav mänd: 45,3 meetrit. Seevastu Ootsipalu kõrgeim kuusk rivistub hariliku kuuse isendite seas Euroopas 8. kohale. Need andmed on kantud ka asjaomastesse andmebaasidesse (vt siit).
Uudistaja
Kliima-alased läbirääkimised Pariisis kulmineerusid rahvusvahelise kokkuleppega (Foto: www.cop21.gouv.fr)
Kliimakokkulepe: fossiilkütuste ajastu lõpp?
Peaaegu kaks nädalalt oli maailma tähelepanu Pariisis ÜRO kliimakonverentsil, kuhu tänavu koguneti väga suurte lootustega saavutada hädavajalik rahvusvaheline kliimaleping.
Tulised vaidlused kulmineerusid laupäeval, kui 195 maailma riiki leppisid kokku ühistes sihtides vähendada kasvuhoonegaaside heidet ning piirata seeläbi kliima soojenemist. Siht on hoida üleilmne keskmise temperatuuri tõus kindlasti alla 2 °C või isegi alla 1,5 °C. Kokkuleppe järgi antakse alates 2020. aastast arengumaadele igal aastal 100 miljardit dollarit, et viia ellu kliimamuutustega seotud keskkonnapoliitikat. Ülemaailmse kliimalepingu ingliskeelset eelnõud saab täismahus lugeda ÜRO veebilehel.
Kliima soojenemist alates 20. sajandi keskpaigast on seostatud inimtegevusega: selle käigus õhku paisatud kasvuhoonegaaside sisaldus on üha suurenenud ning see on tinginud keskmise õhutemperatuuri tõusu. Viimase 150 aasta jooksul on Maa keskmine temperatuur tõusnud 0,8 ºC. Teadusandmete põhjal tõuseb temperatuur 2100. aastaks veel 2–6,3 °C, juhul kui ei rakendata abinõusid inimtegevusega seotud kliimamuutuste vastu. Eri kliimastsenaariumide järgi suureneb ekstreemsete ilmastikunähtuste ja üksiti ränkade loodusõnnetuste sagedus. Maailma ähvardab ka keskmise meretaseme tõusu ja rannikuerosiooni oht. Samuti muutuvad looduslikud protsessid, polaaralade jää sulab, teatud piirkondades (ka Euroopas) süveneb veepuudus ja hoogustub kõrbestumine.
Uudistaja
Aita selgitada keskkonnategude paremikku
Tänavu esitati aasta keskkonnateo võistlusele peaaegu kaks korda rohkem kandidaate kui mullu. Paljud kandidaadid on paistnud silma keskkonnasäästlike ja nutikate lahenduste poolest. Arvukalt on ka selliseid projekte, mille raames on korda tehtud mitmesuguseid paiku üle Eesti.
Aasta keskkonnateole kandideerivad Killerkott, Eesti Energia, Jazzkaar, Eesti arengufond, Harku vallavalitsus ja osaühing Strantum, Tele2 Eesti, Tallinna linnuklubi, osaühing Sea Kayaking Estonia, Eestimaa looduse fond ja Avo Rosenvald, Sindi pais ja Hans Soll, Eesti ornitoloogiaühing, Tartu keskkonnahariduskeskus, Elus Teadus, säästva renoveerimise infokeskus, Tallinna ülikooli Rakvere kolledž, Jaanika Vipper, arboristide koda, Balti keskkonnafoorum, Tiina Ploom ja Märkajad, Eesti kalastajate selts ning Soone ja Hausi talu ehitus.
Nagu möödunud aastal on ka tänavu igaühel võimalus valida kandidaatide hulgast oma lemmik. Hääletada saab Delfi portaalis 23. detsembrini, samalt veebilehelt leiab projektide lühikirjeldused. Kogu võistlust puudutav teave on koondatud keskkonnateo portaali. Võitja kuulutatakse välja jaanuarikuu lõpus.
Keskkonnaamet
Maailma elurikkuse portaalis leiab 186 riigi, ala ja maa andmed. Kaardil on näha andmestiku (kannete) tihedus eri piirkondade kohta (allikas: www.gbif.org)
Eesti linnuvaatlejate andmed maailma elurikkuse portaalis
Eestis tehtud linnuvaatlused ning nutirakendusega „Minu loodusheli“ salvestatud helivaatlused jõuavad nüüdsest maailma elurikkuse andmeportaali GBIF (The Global Biodiversity Information Facility). Vaatlusandmed TÜ loodusmuuseumi arendatavast infosüsteemist PlutoF kanti üle novembri alguses.
Tartu ülikooli loodusmuuseumi harrastusteaduse peaeksperdi Veljo Runneli sõnul on GBIF portaalis Ida-Euroopast ja Baltimaadest pärit teavet vähe, seega on Eestis kogutud andmed väga olulised selle lünga täitmiseks. Kõiki Eesti elurikkuse andmeid GBIFis saab vaadata siit. GBIF andmeportaali saavad kasutada kõik huvilised.
TÜ loodusmuuseum ja botaanikaaed
Rabamulla profiil (foto: EMÜ)
Järgmise aasta muld on rabamuld
Eesti mullateaduse selts kuulutas 4. detsembril toimunud mullapäeval välja järgmise aasta mulla: see on rabamuld, rahvusvahelise nimetusega Fibric Histosol. Tegu on alaliselt liigniiske sademeveetoitelise mullaga, mis koosneb happelisest rabaturbast. Rabamullana käsitletakse vaid raba pindmist kuni poole meetri paksust kihti, sest vaid see osa on seotud loodusliku taimkattega. Rabamuld hõlmab Eesti muldkattest 5%, suurimad levikualad jäävad Pärnu madalikule, Alutagusele, Võrtsjärve nõkku ja Peipsi-äärsele madalikule.
Uudistaja
Võrumaal Kurenurme päikesepark (foto: Kurenurme päikesepark / Tiit Kallaste)
Toetatakse püüdlusi salvestada päikeseenergiat vesinikuna
Võrumaal Keema külas Viido Polikarpuse eestvõttel rajatud Kurenurme päikesepargis hakati elektrit tootma sel kevadel. Vaid neli üheteistkümnest energiatornist pole veel tööle rakendatud, sest kohalik alajaam ei võimalda kogu toodetud elektrit vastu võtta. Siin nähakse lahendusena võimalust päikeseenergia alusel toodetud elekter muundada vee elektrolüüsi kaudu vesinikuks ja hapnikuks. Teisisõnu, salvestada elekter universaalse ja puhta kütusena. Samuti on võimalik vesinikku toota väiketuuliku toodetud elektri abil. Tänavu sügisel kogunesidki asjahuvilised, sh teadlased Tartu ülikoolist, Eesti maaülikoolist, Tallinna tehnikaülikoolist ja SEI Tallinnast, et alustada selles vallas koostööd.
Ka maailma energeetikanõukogu on juhtinud tähelepanu vesinikuenergeetika suurtele arenguvõimalustele lähitulevikus. Vesinikuna salvestatud päikeseenergiat on võimalik kasutada isegi siis, kui päike ei paista. Näiteks saab tulevikus vesinikuenergiat kasutada kütuseelementidel töötavates autodes ja bussides, eriti aga linnaliikluses: heitgaaside asemel jääb vesinikust järele vaid veeaur. Samuti saab vesinikku kasutada majade kütmiseks.
Vesiniku tootmisel lisab häid eeldusi asjaolu, et päikesepaneelid on muutunud aina soodsamaks ja kättesaadavamaks. Seda kajastab kasvõi Eesti statistika: 2014. aasta seisuga on taastuvatel energiaallikatel põhinevate mikro- ja väiketootjate koguvõimsus üle kolme megavati (need tootjad on ühinenud jaotusvõrguga).
Keskkonnaamet
Uus interaktiivne veeseirekaart
Keskkonnaagentuuri hüdroloogiaosakond on valmis saanud interaktiivse veeseirekaardi, mille leiab ilmateenistuse portaalist.
Kaardile on võimalik kuvada eri andmekihte: vooluveekogud, järved, paisud, ilmajaamad, hüdromeetriajaamad ja hüdrokeemiajaamad. Samuti saab kaardile kuvada Peipsi akvatooriumi ja Tooma soojaama seirepunktid, hüdromeetriajaamadega seotud valglad ning rannikumere veetaseme seire jaamad.
Keskkonnaagentuur
Gruusias elutsevale raisakotkale kinnitatakse raadiosaatja, et nõnda jälgida linnu liikumist (foto: Madli Linder)
Eesti ja Gruusia koostöös jälgitakse raisakotka tegutsemist
Keskkonnaameti ja Gruusia looduskaitseagentuuri koostööprojekti raames sai tänavu juulis Gruusia kaguosas pesitsev raisakotkas raadiosaatja. Mikhoks ristitud isend on nüüdseks jõudnud talvituma Kagu-Iraani.
Projekti „Üleriigilise kaitsealade võrgustiku haldamine ja praktiline looduskaitsetöö“ käigus tutvustati Gruusia kolleegidele kaugseire võimalusi, sealhulgas lindude liikumist jälgivaid seadmeid. Gruusias on ulukiseires seni palju kasutatud rajakaameraid, seevastu raadiosaatjad lindude uurimisel on nende jaoks uudne. Linnu külge kinnitatud raadiosaatja võimaldab jälgida isendi liikumisteekonda ning see omakorda selgitada piirkonnad, kus võidakse lindude rännet mõjutada või neid kahjustada.
Raisakotkas Mikho tegi esimesed lennud augusti lõpus, kuid pesapaigast Gruusia Vashlovani kaitsealal lendas ta ära alles 4. novembril, rännates Aserbaidžaani ja Iraani kaudu Pakistani lääneossa ning 6. detsembril tagasi Iraani.
Mikho ning kõigi Eestist pärit raadiosaatjatega lindude rändeteid ja hetkeasukohti saab vaadata aadressil http://birdmap.5dvision.ee.
Keskkonnaamet
Pika traditsiooniga metsajõulud peeti tänavu Viru rabas (fotod: Maie itse)
Veljo Ranniku algatatud metsajõule peeti 20. korda
Harju matkaklubi korraldas möödunud laupäeval taas metsajõulud. See traditsioon sai alguse Veljo Ranniku eestvõttel 1964. aastal. Esimene metsaretk tehti Tartumaal Vapramäe kandis, siht oli viia metsloomadele talvist toidulisa: Ranniku töötas Tartus looduskaitseinspektorina ning see oli üks tema tööülesanne. Metsajõulude nimetuse sai üritus pooljuhuslikult matkajate omavahelise vestluse käigus. Oma osa oli kindlasti sellel, et toona oli keelatud jõule pidada. Tänavu matkati Maie Itse juhatusel Lahemaa rahvuspargis läbi Viru raba Kalmeojale. Kombekohaselt viidi metsloomadele toitu ja meenutati Veljo Rannikut.
Uudistaja
TASUB OSALEDA
Maailmatasemel animalisti Vitali Novikovi tööde näitus loomaaias
Homme, 17. detsembril kell 17 avatakse Tallinna loomaaia keskkonnahariduskeskuses ühe tänapäeva parima animalisti Vitali Novikovi tööde näitus. Tutvuda saab kunstniku skulptuuriloominguga alates pisiplastikast kuni suurte figuurideni, materjaliks portselan ja pronks. Ühtlasi on näitusel Novikovi loomajoonistused ja -visandid.
Vitali Novikov, pseudonüümiga Vargatšev, on üks Venemaa isikupärasemaid kunstnikke-animaliste: tema nimega on seotud terve animalistikaperiood. Ta on saanud kolm rahvusvahelist preemiat ning pälvinud Vene kunstiakadeemia kõrgeima autasu.
Loomakujude jaoks materjali kogudes teeb skulptor kavandeid looduses. Enamik neist on tehtud peamiselt nn pehmete materjalidega (sangviin, seepia, süsi jm), millega saab ideaalselt edasi anda looma plastilisust ja iseloomu. Skulptuuride tegemisel kasutab ta pronksi, portselani, kivi, väga harva puitu.
Novikovi näitus on lahti kuni 4. aprillini iga päev 9–17. Näitusele pääseb tasuta.
Tallinna loomaaed
Võrtsjärve järvemuuseum (foto: EMÜ)
EMÜ limnoloogiakeskuses räägitakse nahkhiirtest
Eesti looduseuurijate selts kutsub homme, 17. detsembril väljasõidule Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi limnoloogiakeskusesse (Rannu vald, Tartumaa). Päevakavas on käik järvemuuseumisse, seminar ja ringkäigud. Seminari jututeemaks on nahkhiired, nendest räägivad Helle Mäemets ja Oliver Kalda.
Buss väljub Tartust Vanemuise teatri alumisest parklast kell 9, tagasi Tartusse jõutakse kella 18 paiku. Üritus, sh bussisõit, lõunasöök ja kohvipaus on tasuta. Iga osaleja saab väikese kingituse. Registreeruda saab kuni täna õhtuni e-posti teel kylle.kiristaja@gmail.com või telefonitsi 5691 8161.
LUS
Dioraam TÜ loodusmuuseumis
Tartu ülikooli loodusmuuseum avab uue püsiekspositsiooni
Eesti vanim muuseum, 1802. aastal asutatud Tartu ülikooli loodusmuuseum, avab tuleva aasta 16. jaanuaril uue ekspositsiooni „Maa. Elu. Lugu“. Ühtlasi on renoveerimistööde käigus valmis saanud kaks uut õppeklassi.
Uus püsinäitus juhatab Maa ja elustiku arenguloo kaudu tänasesse päeva. Näha saab Devoni ajastu rüükala, jälgida liblikate öist lennujaama ning vaadata tõtt Eesti esimese šaakaliga. Avastamisrõõmu pakuvad dioraamid, mis kujutavad Tartu meridiaanil asuvaid kooslusi. Elavnurgas kohtuvad lapsed vanade tuttavate saare-roninastiku ja punapõlv-tarantliga, aga ka uue asuka roheleeguaniga.
Peale püsinäituse avatakse ka ajutine näitus „Meie meri“, mis tutvustab Läänemere elustikku ning inimese mõju merekeskkonnale. Näituse tarbeks on koostatud õppeprogrammid algkooli- ja põhikooliõpilastele. Õppeprogramme saab tellida alates jaanuarist. Uuel aastal saavad uue hoo ka huvipäevad ja vestlusõhtud.
TÜ loodusmuuseum
MAAILMAST
Alaskal Unimaki väilas püütud turskade magudest leitud saak: osaliselt seeditud põhjatirk ja tuttördi eri seeduvusastmes jäänused. Võrdluseks on pildi paremasse serva paigutatud 15 cm pikkune valge mõõdupulk (foto: Alaska SeaLife Center)
Kalade kättemaks: Alaska tursad söövad linde
On hästi teada, kui osavalt püüavad paljud merelinnuliigid kalu. Nüüd on olemas kindel tõestus, et mõned kalad omakorda tarbivad linnuliha. Sellest kirjutavad ajakirja Marine Ornithology veebiväljaandes Alaska mereelu keskuse (Alaska SeaLife Center) ja Alaska ülikooli teadlased.
Esimesena pööras sellele nähtusele mõni aasta tagasi tähelepanu üks Dutch Harbori toitlustustöötaja. Nüüd oli teadlastel uurimistööks käes lausa 74 linnu jäänused, mis kõik olid leitud turskade magudest. Kalad olid püütud Aleuudi saarte piirkonnast, põhiliselt Unimaki väilast. Neist rookisid linnud välja Dutch Harbori UniSea kalatöötlusvabriku töölised.
Tegelikult on Alaskal kalade magudest varemgi linde leitud, näiteks on rahvusliku ookeani- ja atmosfääriameti NOAA uurijad saanud tursa maost kätte tirgu jala. Ent sellise hulga lindude leidmine ühe piirkonna kaladest on peaaegu enneolematu.
Siiski on andmeid liiga vähe, tegemaks järeldusi, millistes oludes tursad sellist toitu tarvitavad, kui tihti seda juhtub ja milline on nähtuse bioloogiline tähtsus. Üsna ilmselt neelavad kalad alla terve linnu. Küll olid nad eri määral seeditud: mõni lind oli peaaegu tervenisti seedimata, teistest leiti vaid sulgi ja luid.
Kokku suudeti ära määrata 59 linnu liik, teiste puhul sai selgeks nende perekond. Kõige sagedamini on kalatoiduks sattunud tuttördid: lausa 55 mainitud 74st. Väheldased mustad tuttördid toituvad sukeldudes krillist ja väikestest kaladest. Määrata suudeti ka mõned põhja- ja lõunatirgud ning üks hallörd.
Siiski on enamasti raske öelda, kas tursad on püüdnud neid linde juhuslikult või neelanud alla korjuse. Kolme tuttördi kopsudest leiti õhku, järelikult olid nad alla neelatud elusalt. Enamasti õhku kopsukudedes ei olnud, niisiis oli lind olnud uppunud, kui tursk ta alla neelas.
Varasemast on teada veel mõned juhud, kui kalad on linde söönud. Näiteks Uus-Inglismaal leiti suure merikuradi maost väikealgi ehk ürri jäänuseid. Rootsis on kirjeldatud havisid, kes on järvedes rünnanud parte – ehkki võib-olla selleks, et neilt saak ära võtta. Ka tiigerhai menüüs on olnud linde, näiteks Mehhiko lahes laululinde ja Vaikse ookeani troopilises osas noori, veel kasina lennuoskusega albatrosse.
Alaska Dispatch News / Uudistaja
Suure panuse tervisekahjulikku saastesse annavad autod (foto: Toomas Jüriado)
Palju eurooplasi peab endiselt hingama saastatud õhku
Euroopa keskkonnaagentuuri värske raport kinnitab, et saastatud õhk põhjustab Euroopas kõigi võetud meetmete kiuste aastas mitusada tuhat enneaegset surma. Enamjagu linlasi peab leppima õhuga, mille saasteainete sisaldus ületab maailma tervishoiuorganisatsiooni (WHO) lubatud piirmäärasid.
Kõige probleemsemad saasteained on kuni 2,5-mikromeetrise läbimõõduga kübemed (PM2.5), maapinnalähedane osoon ja lämmastikdioksiid. Hinnanguliselt suri pisiosakeste tõttu 2012. aastal 432 000 linnaelanikku, lämmastikdioksiidi ja osooni ohvrite arvuks on hinnatud vastavalt 75 000 ja 17 000 linlast.
Kõigel sellel on mõistagi kallis hind ka majandusele: suurenevad tervishoiukulud ja väheneb tööjõudlus. Muidugi on tähelepanuväärne taimedele ja ökosüsteemidele avaldatav mõju: üle Euroopa teevad kahju nii ammooniumist ja lämmastikoksiididest põhjustatud eutrofeerumine kui ka osooni tekitatud taimehädad.
Tasub rõhutada, et mõnede saasteainete korral on WHO normid palju rangemad kui Euroopa Liidus kehtestatud (piir)määrad. Näiteks WHO PM2.5 piirnormi ületavates oludes elab lausa 87% eurooplasi, kuid EL normide järgi ainult 9%. Kui see saaste suudetaks viia alla WHO piiri, kaotaksime 144 000 inimest vähem.
Osooni puhul on WHO normi ületav suhtarv koguni 98%, EL normi järgi 15%. 86% Euroopa põllumajanduspiirkondadest peab toime tulema normi ületava õhu osoonisisaldusega. Kehtestatud NO2 piirmäärad on WHO ja EL puhul ühesugused. Ent seda ületavates oludes elab 9% kõigist linlastest, teede läheduses on kõnealune sisaldus üle normi koguni 93% juhtudel.
Kantserogeense bensopüreeni ülemäärase saaste all kannatab EL piirnormi järgi umbes veerand elanikest, WHO järgi aga 91%. Paremini on lood vääveldioksiidiga, mille sisalduse vähendamiseks õhus on võetud hulk rangeid meetmeid: EL lubatud norme on ületatud veel vaid üksikjuhtudel. Süsinikmonooksiidi, benseeni ja raskmetallide tsingi, kaadmiumi, nikli ja tinagi sisaldus jääb lubatu piiresse nii EL kui ka enamasti WHO ettekirjutuste järgi.
EEA/Uudistaja
Loodusajakirjade väljaandmist toetab:
Toimetanud Katre Palo
Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil palo.katre@gmail.com
Uudiskirja arhiiv https://www.loodusajakiri.ee/valjaanded/uudistaja/