LOODUSAJAKIRI SOOVITAB
Aasta viimane Eesti Loodus käsitleb teravaid probleeme: linnujaht ja raie Nursipalus
Eesti Looduse detsembrinumbrist leiab kahe päevakajalise probleemi käsitluse: avakirjutises heidame valgust vaidlustele veelinnujahi üle ning võtame taas vaatluse alla Nursipalu, kus on lahvatanud uus konflikt, sest kohalikele ja keskkonnaühendustele ootamatult hakati harjutusvälja tarbeks metsa raadama.
Eestis on viimastel aastatel veelindude rände ajal aina uuesti tõusnud päevakorda linnujaht, sest rändel olevaid linde kütitakse kohati arutult ja ebaeetiliselt. Ühtlasi on vaieldud selle üle, kas aktiivne veelinnujaht ikka aitab ära hoida põllukultuuridele tekitatud kahjustusi. Probleemi käsitlevad ornitoloogid Veljo Volke, Renno Nellis, Meelis Uustal ja Aivar Leito. Sõna saavad ka põllumehed, kes on hane- ja lagleparvede hävitava tegevuse tõttu päris hädas, sest pole tõhusat peletusviisi.
Iga aasta detsembris on selgunud Eesti Looduse fotovõistluse pildiparemik. Esitame tosin auhinnatud pilti ja koondtulemuse; kokku tunnistati auhinna vääriliseks poolsada kaunist loodusfotot.
Täna, 13. detsembril oma 80 aasta juubelit tähistava bioloogiadoktori Toomas Freyga on ajakirjas juttu ajanud peatoimetaja Toomas Kukk. Toomas Frey räägib sellest, kuidas temast sai loodusuurija: lapsepõlves saadud kink andis sellele suure tõuke. Üksiti jagab Frey mälestusi Voore ökoloogiajaama rajamisest ja teadustööst metsaökoloogia vallas.
Selleks et Eestimaa paiku paremini tunda, soovitame süveneda kirjutisse, kus on kõne all Pandivere kõrgustikul paiknev Savalduma karstiala. Paraku on karstiala järvikud ohus, kuna neisse koguneb Tamsalu linna heitvesi. Juhani Püttsepp juhatab meid aga Nõo kirikuaeda, mis on oma ajaloo jooksul vähemalt kolm korda maha jäetud, metsa kasvanud ja taas üles leitud. Seevastu Indrek Rohtmets aitab tunnetada Hiiumaal Hirmuste kandis asuvate väikesoode lummust. Hiiumaal saame rännata ka Tiit Kändleri matkamälestustes: ta meenutab oma ammuseid käike saarele. Välismaiseid looduselamusi jagab aga Hendrik Relve, kes sedapuhku kirjutab elustikust Andide peadpööritavates kõrgustes.
Tavapäraselt on detsembrinumbris Eesti Looduse aineregister, kust leiab märksõnade järgi aasta jooksul käsitletud teemad ja ka autorite loendi.
Hangi digitaalne Eesti Loodus meie e-poest!
LOODUSAJAKIRJA SÕNUMID
Eesti Looduse fotovõistluse peaauhinna ehk loomafotode kategooria võidu pälvinud pildil on pöialpoiss (foto: Roger Erikson)
Üldarvestuse taimefotode peaauhind läks Ireen Trummerile, pildil salu-siumari
Üldarvestuse seenefotode peaauhind kuulub Karl Adamile, sama pilt sai ka elurikkuse auhinna
Tutvu Eesti Looduse fotovõistluse pildiparemikuga!
Reedel selgusid Tartus Dorpati konverentsikeskuses Eesti Looduse 18. fotovõistluse tulemused: peapreemia ehk loomafoto peaauhinna sai Roger Eriksoni pilt putuka järele sirutuvast pöialpoisist. Noortest sai loomafotode peaauhinna 14-aastane Martin Vesberg, kes on pildistanud punahirve tema loomulikus keskkonnas. Roger Erikson sai muu hulgas autasuks 500-eurose ja Martin Vesberg 250-eurose kinkekaardi fototarvete kaupluselt Photopoint.
Martin Vesbergi saadetud võistlusfotodest pälvis noorte klassis auhinna suisa neli pilti: peale loomafotode peaauhinna sai tema hanefoto Eesti Looduse eriauhinna, turteltuvi pilt pälvis eriauhinna aasta linnu foto eest ning järvelt peegelduv pilvefoto sai looduse maastike ja mustrite kategoorias TÜ loodusmuuseumi, aga ka Estonian Nature Toursi eriauhinna. Vaata kõiki 50 auhinnatud fotot Eesti Looduse fotovõistluse teemalehelt.
Pilte hindasid Eesti Looduse peatoimetaja Toomas Kukk, botaanik ja fotograaf Ott Luuk, kunstnik Krista Mölder, loodusfotograaf Urmas Tartes ning bioloog ja kirjastaja Peeter Veromann; eriauhindade saajad otsustasid auhindade väljapanijad.
Eesti Looduse fotovõistlust on toetanud:
Veljo Runnel (foto: Annabel Runnel)
Eesti Looduse aasta autor on Veljo Runnel
Eesti Looduse toimetus on juba kuuendat aastat järjest valinud aasta autori, tänavu on selle tiitli pälvinud Veljo Runnel.
Veljo Runnel on bioloog ja loodushelide salvestaja, kelle sulest on augustinumbris ilmunud põhjalik ülevaade Eesti sihktiivalistest ja nende lauludest. Artikkel on tähelepanuväärne mitmes mõttes. Esiteks ei ole aastakümneid koostatud sellist koondülevaadet nende liikide kohta. Teiseks illustreerib kirjutist hulk väga häid liigipilte ja laulu rütmi visualiseerivaid ostsillogramme.
Ent Veljo Runnelilt on Eesti Looduse augustinumbri kaasandena ilmunud ka heliplaat „Öös on hääli‟. See annab kuulajale võimaluse süüvida öiste helide maailma: tutvuda saab öise eluviisiga putukate, lindude ja imetajate häältega.
Eesti Looduse aasta autori tiitli pälvib isik, kes on teinud ajakirjale aasta jooksul kaastööd ja paistnud seejuures silma asjatundliku, süvenenud ja innuka suhtumise poolest. Selle tiitliga soovib toimetus tunnustada Eesti teadlasi ja looduse tutvustajaid, kes on lugejatele selgitanud oma valdkonda populaarteaduslikus stiilis, võimalikult lihtsalt ja kaasahaaravalt. Varem on Eesti Looduse aasta autoriks valitud Tiit Kändler (2016), Peeter Hõrak (2015), Taavi Pae (2014), Mati Martin (2013) ja Tuul Sepp (2012).
Uudistaja
Foto: Kauro Kuik
Käes on aasta soodsaim aeg tellida loodusajakirju
Soodushinnaga Eesti Looduse, Horisondi ja Eesti Metsa aastatellimuse saab meie e-poes www.loodusajakiri.ee/pood vormistada kuni 23. detsembrini!
Ühtlasi on võimalus osaleda Eesti Looduse, Horisondi ja Eesti Metsa aastatellimuse loosimisel. Selleks toimi nii:
* ole Eesti Looduse, Horisondi või Eesti Metsa Facebooki-lehe fänn;
* jaga soodustellimuse sõnumit oma Facebooki-lehel;
* kommentaaridesse kirjuta, millise ajakirja (Eesti Loodus, Horisont, Eesti Mets) aastatellimust Sa sooviksid.
Auhinna loosime välja detsembri lõpus!
Kuku saates „Loodusajakiri‟ tuleb vaheaeg
Lähenevate Pyeongchangi taliolümpiamängude tõttu on saade „Loodusajakiri‟ alates sellest nädalast paarikuulisel puhkusel: meie uudiseid saab Kukus kuulata taas alates 15. veebruarist 2018. Kukust saab olümpiaraadio ning neljapäeviti on „Loodusajakirja‟ asemel eetris saade „Teel olümpiale‟.
Loodusajakirja varasemaid saateid saab järelkuulata Kuku veebilehelt.
Urmas Saarma huntide kodustamise loo esimene osa ilmus septembri-oktoobri Horisondis
Elmaris on pühapäeval kõne all Horisondi teemad
Sel pühapäeval, 17. detsembril räägib Elmari raadio uues saatesarjas „Maailmamix‟ Horisondi kaasautor Urmas Saarma huntide kodustamisest. Saarma võtab kokku kahes viimases Horisondis ilmunud kirjutised „Hundist koeraks kodustamise lugu‟ ja „Hundi kodustamise võimalikud põhjused. Kas ka toiduks?‟. Saatesari „Maailmamix‟ on Elmari eetris igal pühapäeval kell 15‒17, saatejuht on Tiiu Rööp.
EESTI UUDISED
Peipsi järvel lubatakse taas tinti püüda
Eesti ja Venemaa on kokku leppinud Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalade püügis järgmiseks aastaks: kutselised kalurid saavad Peipsi järvest ja Lämmijärvest püüda kokku 4086 tonni kala ehk 579 tonni rohkem kui tänavu. Suurenevad ahvena, latika ja rääbise püügikogused ning üle kümne aasta on jälle lubatud püüda tinti. Ahvenat võib püüda 1230, koha 650, latikat 875, rääbist ja tinti 400, haugi 80 ja särge 250 tonni.
Tindil on kahe viimase aasta põlvkonnad olnud väga tugevad, mistõttu otsustati anda püügiluba. Paranenud on rääbise seisund: seda liiki lubatakse järgmisel aastal püüda 21. juunist 20. augustini; siis võivad Eesti kalurid oma püünistest välja võtta 355 tonni rääbist rohkem kui tänavu.
Püügikoguste puhul on lähtutud mõlema riigi kalateadlaste soovitustest: nende hinnangul on ahvena, latika ja rääbise arvukus kõnealustes järvedes hea, samuti on hea tindi seisund. Koha kaitseks on järgmise aasta esimesel poolaastal keelatud püük põhjanooda ehk mutnikuga ja pöörinoodaga, nii on see olnud ka eelmistel aastatel. Ent teadlastele tekitab ikka muret siia seisund, seepärast tuleb nende püüki endiselt piirata. Siia halb seisund on osaliselt tingitud suurest röövkalade arvukusest järvedes, aga ka ebasoodsatest ilmaoludest, kuna need pärsivad kala kudemist.
Keskkonnaministeerium
Kaunis kuldking (Cypripedium calceolus ; foto: Arto-Randel Servet)
Tuleva aasta orhidee on kaunis kuldking
Eesti orhideekaitse klubi on valinud uue aasta orhideeks liigi, kes on kõigiti Eesti vabariigi juubeliaasta vääriline: see on kaunis kuldking (Cypripedium calceolus), Euroopa suurimate õitega orhidee. Juba kaugelt tähelepanu köitvate omapäraste õite tõttu on kuldking tõenäoliselt rahva seas kõige tuntum kodumaine orhidee.
Põhilised kauni kuldkinga kasvukohad on puisniidud, salu- ja loometsad, harvem laanemetsad ning kadastikud. Õitseaeg kestab kuldkingal tavaliselt mai viimasest kolmandikust juuni teise pooleni. Kõnealuse käpalise kõrgus võib ulatuda 80 sentimeetrini, kuid tavaliselt jääb see alla poole meetri.
Kaunist kuldkinga leidub üle Eesti, ent kuigi on teada mõni üsna arvukas leiukoht, on tegu siiski haruldase, kaitset ja tähelepanu vajava liigiga. Juba 1936. aastal võeti esimese Eesti looduskaitseseadusega kaitse alla kaheksa orhideeliiki, neist kuldkingale kehtestati müügikeeld. 1983. aastast on riikliku looduskaitse alla kuulunud kõik Eestis kasvavad orhideeliigid. Kaunis kuldking kuulub praegu kaitsealuste liikide teise kategooriasse.
Eesti ohustatud liikide punases nimistus on kaunis kuldking ohulähedane liik. Ta on kantud ka Euroopa Liidu loodusdirektiivi teise lisasse, kus on kirjas ohustatud taime- ja loomaliigid.
Eesti orhideekaitse klubi valis aasta orhidee üheksandat korda. Varem on aasta orhideed olnud punane tolmpea (2010), tõmmu käpp (2011), kahelehine käokeel ja rohekas käokeel (2012), kõdu-koralljuur (2013), hall käpp (2014), kärbesõis (2015), tumepunane neiuvaip (2016) ja harilik muguljuur (2017).
Eesti orhideekaitse klubi
Näivleetunud mulla profiil (foto: EMÜ)
Järgmise aasta mullaks on valitud näivleetunud muld
Eelmisel nädalal Eesti maaülikoolis korraldatud mullapäeval selgus 2018. aasta muld: segametsade punakaspruun näivleetunud muld.
EMÜ mullateaduse professor ja õppetooli juhi Alar Astoveri sõnul on näivleetunud mullad ühed Lõuna-Eesti viljakaimad, millel on peamiselt levinud võimsate kuuskedega segametsad. Samuti on need hinnatud seenemetsad. Astoveri sõnul on näivleetunud muld ühtlasi Liivimaa põllumehe parim muld, sest see on kasutussobivuselt universaalne: sellel saab kasvatada enamikku mulla suhtes nõudlikke kultuure, nagu teraviljad, kartul ja raps.
Näivleetunud muld on kujunenud punakaspruunil karbonaadivaesel liivsavimoreenil. Sellele on iseloomulik tüse huumushorisont ja kahekihiline lähtekivim: all raskema ja ülal kergema lõimisega. Näivleetunud mullad hõlmavad Eesti maafondist umbes kümnendiku, põllumajandusmaal on neid üle 20%.
EMÜ
Ruhnu saar (allikas: maa-ameti geoportaal)
Ruhnu saar saab ainulaadse taastuvenergialahenduse
Taastuvenergiaettevõte Enefit Green ehitab Ruhnu saarele taastuvenergial põhineva energiarajatise, mis koosneb päikesepaneelidest, elektrituulikust ja akudest. Rajatis valmib tuleva aasta lõpuks.
Ettevõtte juhi Aavo Kärmase sõnul on uus taastuvenergialahendus Eestis ainulaadne ning võimaldab Ruhnu saarel elektrit toota märksa keskkonnahoidlikumalt kui seni. Üle poole saare elektrivajadusest loodetakse siis katta taastuvatest energiaallikatest, kuid tagamaks saare elektrivarustust iga ilmaga ja igal ajal, toetab süsteemi diiselgeneraator.
Süsteemi võimsus on 160 kilovatti, mis on piisav, et katta kogu saare elektrivajadus. Peale päikesepaneelide kuuluvad energialahendusse elektrituulik, akud ja automaatikaseadmed. Elektrituuliku kasutuselevõtuks renoveerib Enefit Green ühe 2007. aastal Ruhnule paigaldatud elektrituulikutest. Teine saarel olnud tuulik võetakse maha.
Uudse energiarajatise asukoht jääb Ruhnu lennuvälja lähedusse. Enefit Green investeerib rajatisse ligikaudu 500 000 eurot. Päikeseelektril põhineva elektrijaama on Enefit Green hiljuti rajanud ka Järvamaal asuvale Estonia piimafarmile.
Siiani on Ruhnu saarel elektrit toodetud peamiselt diiselgeneraatori abil, kuid see ei ole hinna ega keskkonnahoiu mõttes kõige sobivam lahendus. Ruhnu saare aastane elektritarve on ligikaudu 450 megavatt-tundi. Saare rahvaarv on 170, kuid püsielanikke on seal vähem.
Enefit Green on Eesti Energia kontserni kuuluv taastuvenergiaettevõte, mis toodab energiat tuulest, veest, päikesest, biomassist ja segaolmejäätmetest. Ettevõtte tootmisüksused on Iru, Paide ja Valka elektrijaam ning Aulepa, Narva, Paldiski ja Virtsu tuulepark. Peale selle kuulub Enefit Greenile Keila-Joa hüdroelektrijaam.
Eesti Energia
TASUB OSALEDA
Kosmose kolmapäev Pärnus
Täna, 13. detsembril saab Pärnus Pernova loodusmajas koguda tähetarkust: kell 18 algab esimene kosmose kolmapäev, kus võetakse vaatluse alla Amburi tähtkuju. Tegu on pereõhtuga, mille pääse maksab neli eurot. Õhtul on avatud kohvik. Huvilistel tuleb end varem registreerida e-posti teel admin@pernova.ee või telefonitsi 5551 0207. Pernova loodusmaja asub Tammsaare pst 57.
Pernova loodusmaja
Foto: Katre Palo
Teadus ja seadus metsas
Eesti teaduste akadeemia looduskaitsekomisjon kutsub täna, 13. detsembril kell 11 Tartusse Baeri majja (Veski 4) ettekandepäevale. Kõne all on mitu metsateemat: mets üldisemalt (Urmas Tartes), loodus- ja majandusmets elurikkuse kandjana (Meelis Pärtel), Eesti metsandus ja linnud (Olav Renno), metsis metsas (Ivar Ojaste), kaitsealade metsakasvukohad (Anneli Palo), metsakoosluste käsitlus õigusloomes (Riina Martverk), metsa väärtus turul (Üllas Ehrlich), põdrad maanteedel (Ragne Oja) ja metsapoliitika (Rainer Kuuba). Päev lõpeb aruteluga umbes 17‒18 paiku.
TA looduskaitsekomisjon
ERMi hõimuklubis on Edina Csüllog
Uue nädala teisipäeval, 19. detsembril kell 17.30 on huvilised oodatud ERMi maailmafilmi ruumi (Tartu, Muuseumi tee 2, A-sissepääs), kus saab kuulata ungari päritolu filmitegijat Edina Csüllogit. Edina elab ja tegutseb Lõuna-Eestis, tema huviala on filmikunst, sh on ta võtnud südameasjaks korraldada Võrumaal soome-ugri filmifestivali FUFF. Hõimuklubi üritus on tasuta.
MTÜ Fenno-Ugria Asutus
Angaari ehitus (allikas: meremuuseum)
Merefoorumil on vaatluse all Lennusadama arhitektuurilugu
Teisipäeval, 19. detsembril kell 18 algab aasta viimane merefoorum, kus arhitektuuriloolane Carl-Dag Lige asetab Lennusadama angaari laiemasse arhitektuuriloolisse konteksti ning toob selle taustal esile ehitise ainulaadsuse.
Lennusadam koos vesilennukite angaariga on rajatud sada aastat tagasi Vene tsaari Nikolai II käsul, osana Peeter Suure merekindlusest. Angaar on arhitektuuri poolest erakordne hoone: need olid esimesed nii suured, ainsagi sisemise tugipostita raudbetoonkuplid maailmas. Ehitise on projekteerinud Taani inseneribüroo Christiani & Nielsen, mille järglaskond on muu hulgas projekteerinud sellise kuulsa raudbetoonkoorikehitise nagu Sydney ooperimaja.
Merefoorumil saab osaleda tasuta, kogunetakse lennusadama kassa juures. Üritusele tasub registreeruda merefoorumi teemalehel.
Meremuuseum
Heino Mardiste näitust avamas (allikas: TÜ geograafiaosakonna FB-leht)
Orienteerumine läbi elu: Heino Mardiste isikunäitus
Tartus Baeri majas (Veski 4) saab tutvuda Tartu ülikooli kauaaegse geograafiaõppejõu, Eesti geograafia seltsi, Eesti looduskaitse seltsi ja Tartu üliõpilaste looduskaitseringi auliikme, Valgetähe V klassi teenetemärgiga autasustatud Heino Mardiste isikunäitusega „Orienteerumine läbi elu. Loodus, kaardid, sport‟. Tal on ette näidata rohkelt saavutusi orienteerumisspordis, selle alaga tegeleb ta praegugi.
Heino Mardiste on olnud Hiiumaal mere-hüdroloogiajaama juhataja ning alates 1965. aastast TÜ geograafiakateedri ja hilisema geograafiaosakonna õppejõud: ta õpetas üliõpilastele peamiselt maailma loodusgeograafiat, kaugseire aluseid, okeanograafiat ning geograafia ja kartograafia ajalugu.
Näituse väljapanek pärineb Heino Mardiste koduarhiivist. Tähtsama osa rohketest kirjatöödest (kokku mitusada, millele lisandub üle 950 entsüklopeediaartikli) on autor vaatamiseks seadnud järgmiste peatükkidena: looduskaitse, õpetajad ja kaasteelised, Läänemere hüdroloogia, kooligeograafia, loodusgeograafia ja kartograafia ajalugu ning orienteerumine. Näitust saab vaadata tööpäevadel 14–17 kuni aasta lõpuni.
RMK avas Jõhvis matkateede rändnäituse
Möödunud nädala teisipäeval avas riigimetsa majandamise keskus Jõhvi kontserdimajas matkateede võrgustiku rändnäituse „Eesti mets räägib Eesti lugu“. Näitus tutvustab RMK kingitust Eesti vabariigi 100. sünnipäevaks: Eestit risti-põiki läbivat matkateede võrgustikku, mille viimane haru marsruudil Penijõe‒Aegviidu‒Kauksi (611 km) valmib tuleval aastal. Koos juba valminud Oandu‒Aegviidu‒Ikla (377 km) ja Peraküla‒Aegviidu‒Ähijärve (815 km) haruga saab RMK matkateel kulgeja järgmisest aastast nautida 1803 km matkarõõme.
Järgmisel aastal tähistab RMK matkatee ääres sada kultuuriobjekti, ühtlasi korraldatakse 6.‒25. augustil suur ühismatk. Matkarühmad alustavad liikumist matkatee otspunktidest Eesti piiri äärest ja kohtuvad 25. augustil matkapealinnas Aegviidus, kus peetakse suur lõpupidu.
Näitust „Eesti mets räägib Eesti lugu“ saab Jõhvi kontserdimajas (Pargi 40) vaadata kuni 30. detsembrini. Pärast seda kolib näitus TÜ Narva kolledži maja fuajeesse, kus väljapanekut saab uudistada märtsi alguseni. Rohkem teavet RMK kingituse kohta leiab keskuse teemalehelt http://rmk100.ee.
RMK
Tulekul on kohapärimuse kursus
Eesti kohapärimuse keskus korraldab uuel aastal taas kohapärimuse kursuse, mis algab 20. jaanuaril. Kursus toimub üks-kaks korda kuus laupäeviti Raplas Tallinna mnt 3 kontorihoone kolmanda korruse koosolekuruumis.
Kursuse siht on elavdada Eesti pärimuspaikade uurimist ja kohalugude jäädvustamist. Õppe käigus valmib igal osalejal ühe kuni kolme küla pärimuspaikade uurimus, tehakse juhendatud arhiivi- ja välitöid, oktoobris korraldatakse ühine ettekandepäev.
Kursus on mõeldud külalugu uurivatele kogukonnaliikmetele, ajaloo- ja pärimushuvilistele õpilastele ja õpetajatele, kultuuriasutuste töötajatele, turismivaldkonna edendajatele, reisijuhtidele ja kõigile, kes soovivad kodumaastikku põhjalikumalt tundma õppida.
Kohapärimuse kursuste lektor ja juhendaja on Jüri Metssalu. Ta on kohapärimuse uuringuid teinud alates 2000. aastast, uurides algul ajaloolise Harjumaa kabelimäepärimust. Alates 2014. aastast on ta olnud Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kohapärimuse kursuse lektor.
Kohtade arv kursusel on piiratud. Osalejateks registreeritakse need, kes on osavõtutasu maksnud enne vastavat loengupäeva. Teavet saab küsida e-posti teel info@ekoke.ee ja telefonitsi 5340 5189; põhjalikuma ülevaate kursuse kohta ning osavõtutasu leiab kohapärimuse keskuse veebilehelt www.ekoke.ee/kursused.
Eesti kohapärimuse keskus
MAAILMAST
Sentinel-5P näitab lämmastikdioksiidi kogust Euroopa kohal (foto: KNMI/ESA)
Uus satelliit saadab täpseid andmeid õhureostuse kohta
13. oktoobril kosmosesse lennutatud satelliit Sentinel-5P on saatnud Maale esimesed andmed meie planeedi atmosfääri kohta. Tehiskaaslase mõõteriistu alles kalibreeritakse, kuid juba praegu kinnitab Euroopa kosmoseagentuur, et õhuseires on algamas uus ajastu.
Saastunud õhk on üha suurem keskkonnaprobleem, kuid siiani ei ole satelliitidelt saadud õhukvaliteedi kohta kuigi täpseid andmeid. Sentinel-5P pardal on võimas spektromeeter Tropomi, mis jälgib Maa atmosfääris toimuvat eri lainepikkustel. Tropomi suudab „nuusutada“ kõiki tähtsamaid saasteaineid, näiteks lämmastikdioksiidi, süsinikoksiidi ja vääveldioksiidi.
Satelliidi tehtud fotode lahutusvõime on kuni 7 × 3,5 km ja see lubab mõõta, kui palju saastet paiskavad õhku suured tehased, ning kasvõi seda, kui suur on mingi linnaosa liiklusest tingitud õhusaaste.
Esimesed proovipildid on näidanud Euroopa kohal hõljuvat lämmastikdioksiidi, mille tase on kõige kõrgem suurlinnade ja võimsate soojuselektrijaamade kohal. Satelliidi mõõteriistade eest ei ole jäänud varju ka novembri lõpus Balil pursanud Agungi vulkaan, mis on paisanud õhku suure koguse väävliühendeid.
Sentinel-5P uurimismeeskonda juhib Hollandi kuninglik meteoroloogiainstituut. Teadlaste kinnitusel on uue tehiskaaslase mõõteriistad umbes nädala ajaga kogunud niisama palju teavet, kui seni on saadud mitme aastaga. Pidev andmekogumine peaks algama umbes viie kuu pärast, kui kõik mõõteriistad on seadistatud ning lennujuhid on sättinud satelliidi lendama soovitud orbiidile.
Sentineli sarja satelliitide andmeid kasutab ka Eesti. Eesti kosmosebüroo sõlmis möödunud sügisel Euroopa kosmoseagentuuriga lepingu, mis tagab tehiskaaslaste andmetele otsese ligipääsu.
Euroopa kosmoseagentuur
Eestile lähimad lumekaku pesitsuspaigad asuvad Lapimaal (David Syzdek / Wikimedia Commons)
Rahvusvahelise punase nimestiku nukrad uudised: Jaapani roomajaliigid on ohus ja lumekakke jääb aina vähemaks
Rahvusvaheline looduskaitseliit avaldas detsembri alguses punase nimistu uuendatud versiooni. Selle järgi on välja surnud kolm sisalikuliiki, kes elutsesid ainult Austraaliale kuuluval Jõulusaarel. Nende kadumises saab süüdistada võõrliike: madusid ja sipelgaid. Jaapanis elutsevast 46 endeemsest roomajast on ekspertide hinnangul ohustatud koguni kolmandik. Madude ja sisalike asurkonnad on väikesed ja killustatud ning roomajate elupaiku jääb linnastumise ja intensiivse põllumajanduse tõttu üha vähemaks.
Põllumajandust ja linnade kasvu peetakse ka looduslike riisi- ja jamsiliikide hääbumise peapõhjuseks. See teeb suurt meelehärmi taimeteadlastele, kes muretsevad põllukultuuride geneetilise mitmekesisuse vähenemise pärast. Kui kliima üha kiiremini muutub, on tõenäoliselt vaja näiteks moodsaid teraviljasorte ristata nende metsikute sugulastega, et aretada vastupidavamaid kultivare. Hinnanguliselt on geenipankades olemas vaid veerand oluliste põllukultuuride looduslikest sugulastest. Ülejäänud kolmveerandit loodetakse looduses alles hoida, kuid praegu tundub, et inimkond ei pruugi sellega hakkama saada.
Kehvasti on läinud ka paljudel delfiinidel, kellele on ohuks osutunud kalavõrgud, kuhu nad kinni jäävad. Samuti on esimest korda ohualtiks kuulutatud lumekakk. See lumistel aladel närilisi küttima kohastunud tundralind kannatab samuti soojeneva kliima pärast.
Samas Uus-Meremaa vapilindude kiivide käekäik on üle tüki aja olnud pisut parem. Kaks liiki, triipkiivi (Apteryx mantelli) ja okarito kiivi (A. rowi), olid varem arvatud eriti ohustatute kategooriasse. Nüüd on mõlema liigi arvukus hakanud tasapisi suurenema, tänu looduskaitsjate sihikindlale tööle. Nimelt on kiivimune aastaid hautud välja inkubaatoris, pojad on kasvatatud piisavalt suureks ja tugevaks ning alles seejärel loodusesse elama viidud. Ühtlasi piiratakse pesaröövlite arvukust. Kiivimunade ja -tibudega armastavad maiustada hulkuvad kassid, koerad ja kärp, kes kõik on Uus-Meremaale Euroopast sisse toodud.
Rahvusvaheline looduskaitseliit
Loodusajakirjade väljaandmist toetab:
Toimetanud Katre Palo
Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil katre.palo@loodusajakiri.ee