UUDISTAJA
13. märts 2013
LOODUSAJAKIRJA VÄRSKED VÄLJAANDED
Märtsi Eesti Loodus: loomhõljumist aasta puu ja neuroteaduseni
Põhiloo pealkiri kõlab otsekui mõistatus: jalad kui aerud, keha kui süstik? Vastus on lihtne: aerjalgsed, üks loomse hõljumi kaalukamaid rühmi. Neid leidub kõigis veekogudes triljoneid: ainuüksi ühe heeringa kõhtu võib mahtuda 60 000 aerjalgset pisivähilist. Lennart Lennuki põhjalikust artiklist saab hea ülevaate nende selgrootute bioloogiast, liigilisest ja vormilisest mitmekesisusest.
Aasta puu lodjapuu ei paista silma märkimisväärse puidutoogi ega ka muude arvnäitajaga. Ometigi on sel pigem põõsana kasvaval puittaimel oma koht nii ökosüsteemis kui ka inimese taimekasutuses. Muuseas, nüüdisajal on taimesüstemaatikud paigutanud lodjapuu muskuslilleliste, väikeste rohttaimede sugukonda. Ott Luuk tutvustab nii lodjapuud kui ka tema kasutamist.
Igor Tuuling ja Juho Kirs vaatlevad kodumaiseid rändkive. Need on meie maile sattunud Soome aluspõhjast mandrijäätumiste tagajärjel. Hiljem on merejää jm loodustegurite toimel muutnud oma asukohta ka tonnide raskused kivid, nagu selgub loodusvaatlustest.
Märtsinumbri intervjuu on Tartu ülikoolis töötava kognitiivse neuroteaduse professori Risto Näätäneniga, kes on üks enim tsiteeritud Eestis tegutsevaid teadlasi. Intervjuust saab teada, mis on neuroteaduse tõhus tööriist, mittekokkulangevuse negatiivsus (mismatch negativity; MMN), mille Näätänen avastas 1978. aastal.
Pikemalt kirjeldame uues Eesti Looduses Võru lähedal asuvat Timmase kaitseala. Unikaalsete piltidega illustreeritud lugu teeb tuttavaks meil elavad lumekärbsed. „Pärandkultuuri” sarjas käsitletakse seekord vanu liiklusteid, eeskätt soosildu. Teadlased hoiatavad sissetoodud invasiivse liigi signaalvähi ja potentsiaalse ohu, marmorvähi eest. Jaanus Järva portreteerib suurepärases pildiloos muskusveist. Märtsinumbrist saab pisut aimu ka jahiseaduse vastuoludest ja keskkonnaseire kavandatavatest ümberkorraldustest.
Eesti Loodus
Raamatuke Setomaast
MTÜ Loodusajakirja raamatusarjas „Looduse raamatukogu” on valminud järjekordne trükis, sedapuhku ajakirja Eesti Loodus raamat.
See on väike teejuht Setomaa looduse juurde, koondades eelkõige kümme aastat tagasi Eesti Looduse Setomaa erinumbris trükivalgust näinud kirjutised ning mõned hiljem avaldatud Setomaa-teemalised artiklid. Enamjagu lugusid on veidi lühendatud, samuti ajakohastatud või koguni uuema teabe alusel ümber kirjutatud. Mõni kirjatöö on aga päris uus ning üks päris vana – sealt saame muu hulgas teada, milline on Setomaa kõrgeim tipp.
Setomaa on mitmes mõttes väga eriline piirkond: see on maa rajajoonel. Ida ja lääne piiril kultuuriliselt, ent ka looduse poolest: see kaugeim kagunurk on Eesti kõige mandrilisema kliimaga piirkond, mis oma liivaste ja soiste maastikega pakub omalaadset varjupaika paljudele taimeliikidele, kuid hea õnne korral võib siin kohata ka loomi, keda Eesti faunas ei teatagi olevat.
Ajalooline Setomaa ei lõpe kontrolljoonega. Suur osa Setomaast jääb praegusele Venemaale ning raamatus teeme põikeid ka sinnapoole, kus Irboska lavamaal laiub Setomaa kõige võimsam looduslik vaatamisväärsus: Irboska-Mõla ürgorg.
Setomaa looduse märksõnad on eelkõige Piusa jõgi oma majesteetlike müüride ja valgete liivadega, stepitaimestikuga palumetsad ja Pihkva järve äärsed soostunud madalikualad, ent ka Irboska ja Meremäe ümbruse paekivilademed ning omalaadsed tänav- ja ridaküladega kultuurmaastikud.
Loodusajakiri
LOODUSAJAKIRJA SÕNUMEID
Direktor Lepp tunneb ennast Lüllemäe koolis mõnusalt (foto: Lüllemäe kool / FB)
Meie mees Karulas
Läinud nädala Maalehest saab lugeda Heli Raametsa artiklit „Imelugu: sulgemisohus kool paisus poole suuremaks” (www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/imelugu-sulgemisohus-kool-paisus-poole-suuremaks.d?id=65778372). Jutuks on võetud tillukese Lüllemäe kooli imepärane edulugu, mis algas siis, kui kolm aastat tagasi asus kooli etteotsa vabakutseline fotograaf ja kujundaja Tiit Lepp.
Olgu siis uhkusega lisatud, et Tiit Lepp on ka ajakirja Eesti Loodus kujundaja ja küljendaja.
Aleksei Turovski (foto: Metsavend/Wikimedia)
Aleksei Turovski hindab kõrgelt Eesti Loodust
Zooloog Aleksei Turovski alustas oma populaarset saadet „Loomult loom” Kuku raadios 3. märtsil õnnitlusega kõigile kuulajatele ajakirja Eesti Loodus asutamise 80. aastapäeva puhul. Ta ütles, et ehkki jälgib mitut loodusajakirja, näiteks Science’it ja National Geographicut, peab ta just Eesti Loodust parimaks. „Väga rangelt, väga vastutustundlikult, väga täpselt ja väga kriitiliselt valib toimetus tekste. [—] Nii see on olnud vist alati,” hindas Turovski.
Saadet saab kuulata aadressil podcast.kuku.ee/saated/loomult-loom/.
Vastuseks küsijaile
Pärast seda, kui Loodusajakirja veeb täielikult uuenes, on mitu lugejat pöördunud Uudistaja toimetajate ja/või Loodusajakirja kontori poole küsimusega, miks ei saa enam ajakirju veebilehelt lugeda.
Tegelikult pole mingit põhimõttelist muutust tehtud, erinev on vaid see, et varem sai kohe ilmumise järel lugeda artiklite algusi, nüüd aga ajakirja kolme esimest lehekülge. Nagu varem, nii ka nüüd ilmuvad täistekstid veebilehele pool aastat pärast paberajakirja ilmumist. Oluline erinevus on aga see, et kui enne leidis veebist vaid artikli kujundamata teksti, siis nüüd saavad vaadatavaks pdf-failid, mis ei erine trükiversioonist.
Meenutame ühtlasi, et meie veebilehel www.loodusajakiri.ee töötab e-pood, kust uuemaid väljaandeid saab osta ka arvutis lugemiseks. Lehte veel arendatakse ja seda täiendatakse alatasa.
Marju Kõivupuu mullu detsembris, kui Maavalla koda oli ta just kuulutanud hiie sõbraks
Marju Kõivupuu ajab Kukus hundijuttu
Kuku raadio iganeljapäevase saate „Loodusajakiri” sisustab sel nädalal intervjuu folklorist Marju Kõivupuuga. Kõivupuu on nimelt kirjutanud ajakirja Loodusesõber tänavuse aasta esimesse numbrisse artikli „Metsas käisid? Hunti nägid? Kas kartsid ka?” ning kõneleb nüüd ka Kuku kuulajaile, mida on 2013. aasta loomast hundist ehk soest arvanud meie esivanemad. On ju hunt meie muinasjuttudes, muistendites ja rahvausundis väga sage tegelane. Kas kogu rikkalik pärimus annab metsakutsust õige ja õiglase pildi?
Marju Kõivupuud küsitleb Toomas Jüriado.
EESTI SÕNUMEID
Professor Hele Everaus (foto: Andres Tennus/ TÜ / Wikimedia)
Elutööauhind professor Hele Everausile
Euroopa vere ja luuüdi siirdamise ühendus (EBMT) andis Tartu ülikooli hematoloogia-onkoloogia professorile Hele Everausile silmapaistvate saavutuste eest luuüdi siirdamises EBMT elutööauhinna.
EBMT presidendi J. A. Madrigali sõnul on ühendus uhke, et saab tunnustada professor Everausi saavutusi hematoloogia edendamisel ja vereloome tüvirakkude siirdamisel, ning hindab kõrgelt Everausi panust arvukate patsientide elude päästja ning kolleegide ja noorte arstide koolitajana nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil.
Professor Everausi peamised uurimisvaldkonnad on muu hulgas rakuteraapia kasutamine verehaiguste ja kasvajate ravis, transplantatsiooni ja uute tehnoloogiate eetilised aspektid, immuunteraapia võimalused pahaloomuliste kasvajate ravis, isikukesksed ravivõtted onkoloogias ja hematoloogias.
Professor Everaus on Eesti Punase Risti kolmanda järgu teenetemärgi kavaler (2001); 2003. aastal pälvis ta TÜ aumärgi. Ta on TÜ kliinikumi hematoloogia-onkoloogiakliiniku juhataja ja TÜ hematoloogia-onkoloogiaprofessor.
Elutööauhind antakse professor Hele Everausile kätte 8. aprillil EBMT aastakoosolekul Londonis.
TÜ
Tallinna sadamas 2008. aasta juunis
Mereriik Eesti sai oma mereportaali
Märtsi esimesel nädalavahetusel oli Tallinnas 13. mere- ja vaba aja mess ning selle aegu hakkas tööle Eestil meresündmuste portaal www.merekalender.ee.
Merekalender.ee on teemasündmuste veebiportaal, mis koondab mere- ja randluse kultuuri viljelevaid sündmusi spordivõistlustest kala- ja merepäevade, konverentside, festivalide ning kontsertideni. Ka saab sealt teada rannaäärsetest paikadest ning vaatamisväärsustest.
Merekalender on sündinud rannarahva muuseumi ja rannarahva koja algatusel. Iga huviline saab tasuta lisada teavet meresündmuste kohta; oodatud on tagasiside ja ettepanekud.
merekalender.ee
Tavapäraselt võib huviline hankida ka aasta linnu margi esimese päeva ümbriku …
.. ja maksikaardi (allikas: www.post.ee)
Aasta linnuga marke on nüüd kuraditosin
Eesti Post andis 7. märtsil käibele postimaksevahendi tänavuse aasta linnu nurmkanaga; margi nimiväärtus on 45 senti, mis vastab sisemaise lihtkirja tariifile.
Miniatuuri on kujundanud Vladimir Taiger ja selle tiraaž on 60 000.
Tänavuse aasta linnu mark on järjekorras kolmeteistkümnes; esimene ilmus 2001. aastal. Selle, kiivitajaga, ning ka järgmise, kodu- ja põldvarblasega postimaksevahendi on kujundanud Signe Viilik ja Janno Poopuu ning neil markidel oli ka aasta linnu valija Eesti ornitoloogiaühingu (EOÜ) logo. Kolmanda, harakaga margi on kujundanud Vladimir Taiger ja EOÜ logo „kolis” margilt esimese päeva ümbrikule. Veel aasta hiljem, 2004, kui aasta lind oli valge-toonekurg, andis Eesti Post välja esimese aasta linnu maksimumkaardi.
Aasta linnu suurt ruutformaati margid on olnud populaarsed ja valitud mõnelgi aastal Eesti aasta ilusaimaks margiks. Just nii juhtus ka mulluse tüllimargiga.
Uudistaja
TASUB OSALEDA
Liblikkäpp Tartu orhideenäitusel
Tallinna orhideenäitus sai läbi, Tartus kestab nädala lõpuni
Kevadtalv on traditsiooniline orhideenäituste aeg: orhideed on „kulisside tagant välja astunud ning elegantselt sobitunud kasvuhoonetesse teiste taimede sekka”.
Tallinna botaanikaaias oli see värvi- ja vormirohke väljapanek 2.–10. märtsil. Tartu ülikooli botaanikaaia orhideenäitus „Ilu eest” avati mõni päev hiljem, 6. märtsil, ja kestab paar päeva kauem, nii et seda saab vaadata eeloleva pühapäeva, 17. märtsini.
Üks võitlejaid: veenuseking
Üks Tartu näituse eripära on esimene orhideekonkurss. Osaleda võis oma käpalisega iga soovija, kokku toodi iludusvõistlusele 18 lille, kellest kauneima valivad näitusel käijad. Kuni tulemuste selgumiseni hoitakse võistlevate orhideede kasvatajate nimed saladuses.
Laupäeval, 16. märtsil kell 11, 12, 13 ja 14 korraldatakse ekskursioonid botaanikaaia kasvuhoonetesse. Näitusmüügil „Orhideedel on silmad. Ilu ja inspiratsioon III” saab uudistada Merle Silla orhideemaale, osaühing Jardin võimaldab huvilistel kauni orhidee koju kaasa osta.
Emakeelepäeva hakati tähistama Ida-Viru kooliõpetaja Meinhard Laksi eestvedamisel 1996. aastal luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval, 14. märtsil. Fotol on Petersoni mälestussammas Tartu Toomemäel (avatud 1983, autorid kujur Jaak Soans ja arhitekt Allan Murdmaa)
Emakeelepäev: võistlus „Sõnavigurid” ja e-etteütlus
Homme, 14. märtsil on emakeelepäev. Haridus- ja teadusministeerium kuulutas selle eel välja 10. aprillini vältava õpilasvõistluse „Sõnavigurid”. Sellele on oodatud vabal teemal kirjutised, mille vorm tuleb valida kolme võimaliku hulgast: kas kõik sõnad jutus algavad sama tähega või ei ole seal ühtegi R-tähte või on hoopis hästi palju täpitähti. Vt lähemalt www.hm.ee/opilasvoistlus2013.
Rahvusringhääling kutsub aga homme kõiki oma emakeeleoskust proovile panema traditsioonilises e-etteütluses, mis algab Vikerraadios kell 10.30. Möödunud aastal osales e-etteütlusel rekordiliselt 3670 inimest.
Foto: http://www.parandiaasta.ee
Rong viib õpilased muuseumisse
Kultuuripärandi aastal pakuvad korraldajad koostöös Edelaraudteega õpilasrühmadele võimalust märtsist maini ja septembrist novembrini kõigil oma liinidel tasuta sõita põnevatesse paikadesse tutvuma pärandiga. Koostöös Eesti muuseumide, koolide, giidide ja muinsuskaitsjatega on selle projekti jaoks kavandatud hulk reisivõimalusi.
Täpsemat infot vt www.parandiaasta.ee/sundmuste-kalender/roopad-viivad-parandini. Aasta jooksul lisandub võimalusi veelgi.
Algas aasta linnu e-viktoriin
1. märtsil algas võrgupaigas www.eoy.ee/nurmkana aasta linnu viktoriin, mis kestab oktoobrini. Iga kuu alguses esitatakse viis teksti-, heli- või pildiküsimust, millele on aega vastata kuu lõpuni. Küsimused ei ole ainult aasta linnu, vaid kogu Eesti linnustiku kohta. Vanusepiiranguid viktoriinil ei ole, kuid valida on kaks raskusastet.
Auhindu jagatakse nii igas voorus ka kui mängu kokkuvõttes. Peaauhind on Pentaxi binokkel. Auhinnad on välja pannud Nordic Digital, ajakiri Eesti Loodus, raamatupood Krisostomus, Remo Savisaar ja Margus Ots. Aasta linnu projekti tegevusi toetab KIK.
15. Vereta jahi võidutöö tegi Kaido Haagen
„Kaarna loitsud. Vereta jaht XV”
Sellist nime kandev fotonäitus on kuni 4. aprillini tööpäevadel kell 10–17 lahti Tartu keskkonnahariduskeskuses (Kompanii 10); 18. ja 19. märtsil on näitus kinni.
Vereta jaht on loodusfotovõistlus Eestimaa maastikel. Fotojahti peetakse traditsiooniliselt kolmel maipäeval. Igal aastal valitakse Vereta jahile jahiloom, mullu võeti sihikule ronk.
Näitus tutvustab 2012. aasta fotosaagi kaudu Eesti loodust ja Nohipalo piirkondlikku eripära läbi parimate loodusfotograafide kaamerasilma.
Rühmakülastused tuleks varem registreerida telefonil 736 6120.
MAAILMAST
Ungari pealinna Budapesti ühistransport muutub veel sel aastal senisest hoopis tõhusamaks
Budapest saab korraliku transporditeabe süsteemi
Ungari pealinna uue üldise liikluskontrolli ja reisijateabe süsteemi esimesed osad rakendati edukalt tööle läinud aasta lõpul. Veel tänavu haarab süsteem juba kogu Budapesti ühistranspordi.
Nagu Euroopa suurlinnades enamasti oli ka Budapesti liiklusinfo ebajärjekindel ja killustatud. Rongi-, trammi-, trolli- ja bussiliinidel oli igaühel omaette süsteem, paljudel bussiliinidel polnud seda üldse. 25 miljonit eurot maksva projekti raames lüüakse nüüd kord majja; 60% rahast tuleb EL fondidest. Kõigile 2295 sõidukile paigaldatakse GPS-seadmed, suhtluseks juhtidega rakendatakse tööle uus raadiovõrk. Reisijad saavad reaalajas teavet kõikides sõidukites ja peatustes. 263 kohta paigaldatakse tablood, muidugi leiab täpse teabe ka interneti ja mobiilirakenduste abil.
Integreeritud süsteem lubab muuta hoopis tõhusamaks ka liiklussõlmede talitluse; selliseid esmatähtsaid kohti on Budapestis 30. Üks hüve on reisijate otsene kasu, aga kulusid saavad kokku hoida ka transpordioperaatorid.
Esimeste reaalelukatsetuste ajal paigaldati uus teabesüsteem ka vana tüüpi bussi, et näidata uuenduste elujõulisust ideaalist kaugetes oludes. Edu lubab katsetused veel sel kevadel lõpetada ning juba aasta lõpuks on kõik sõidukid ja peatused saanud vajaliku taristu.
ELTIS
Helikopter on saarele toonud tõrjevahendid (foto: BirdLife)
BirdLife võitleb Okeaanias kasside ja rottidega
Viimase 500 aasta vältel on invasiivsed võõrliigid olnud osaliselt või täielikult vastutavad vähemalt 65 linnuliigi kadumise eest. Niimoodi on nad selle kurva arengu kõige olulisem mõjutegur. Maailma linnukaitseorganisatsioonide võrgustik BirdLife toetab kohalike looduskaitsjate pingutusi ülemaailmse võõrliigitõrje programmi raames.
Suurimat tähelepanu vajavad ookeanisaared: umbes kolmveerand sealsetest ohustatud linnuliikidest kannatab esmajoones võõrliikide tõttu. Kõige tuntum on kasside ja rottide hävitav mõju, kahjuks pole nemad ainukesed suure pahanduse tegijad. Globaliseerumine ja transpordi areng on toonud saarte elanikele rohkeid hüvesid, aga selle kõrval paraku ka suuresti muutnud Vaikse ookeani saarte ökosüsteeme.
Seitsme riigi – Prantsuse Polüneesia, Cooki saarte, Belau, Uus-Meremaa, Austraalia, Uus-Kaledoonia ja Fidži saarte looduskaitseühingute koostöös on nüüd alustatud tõsist invasiivitõrjetööd. Selle kõrval, et kahjureid otseselt hävitada, on tähtsad ka uuringud ja seire, õigusloome, kindlasti ka teavitus- ja haridustöö, kodanikuühiskonna areng ning kogukondade ühistegevus.
Näidisaktsioon võetakse sel kevadel ette Cooki saarestiku Suwarrow’ atollil, kus rahvusvahelise tähtsusega merelinnukolooniat püütakse vabastada rottidest, ning üheteistkümnel Fidži saarel, kus peale rottide on nuhtluseks ka metsistunud kassid ja kitsed.
BirdLife
LÜHIKOMMENTAAR
Kui aus olla, siis minu menüüs on hobuseliha teadaolevalt olnud ühe korra: 2005. aastal Maltal. Kui sellele roale midagi ette heita, siis ainult seda, et ports oli üle mõistuse suur
Mina, hobuseõgija
See hobuselihakära on päris naljakas. Mulle tuleb meelde üks ammune lugu, millega ise piinlikul moel lähedalt seotud olin.
Töökaaslane sokutas peoroaks nutria: ta kasvatas neid toona kodus, et teenida lisaraha. Perenaine tegi sellest suurepärase hautise, külalised sõid ja kiitsid taevani. Paraku ei suutnud lihatarnija enam saladuses hoida, KEDA söödi. Ja tagajärg oli kurb: paar pidulist sööstis tualetti, sest „nemad ju rotti ei söö!”. Ja tundub, et jäid pikalt vimma pidama, ehkki viisakate inimestena püüdsid seda varjata.
Minul selliseid komplekse pole, vastupidi – püüan igasuguseid toite järele proovida. Kas just lausa nii, nagu kaks Eesti kirjameest omal ajal hiinlaste kohta kirjutasid –, et söövat kõiki neljajalgseid peale jalapingi ja kõiki roomajaid peale linttraktori –, aga täie teadlikkusega olen söönud koera ja konna, madu ja hobust, vaala, haid ja lunni, rääkimata igasugustest molluskitest ja mereelukatest, keda enamasti lausa naudin. Sellega olen ma muidugi nõus, et hea oleks kindlasti alati teada, kes ühe või teise roa pärast eluga on pidanud hüvasti jätma, muid eelarvamusi mul pole.
Mis aga selle hobuselihapaanika puhul küll üsna nõutuks, et mitte öelda murelikuks teeb, on see suisa uskumatu internatsionaalsus, mida afääri puhul on täheldatud. Osundan Eesti Päevalehe laupäevalehte LP: „Euroopat vapustava küsimuse ajendasid Rootsi firma tooted, mille valmistas Luksemburgis tehaseid omav Prantsuse ettevõte, keda varustas Belgias tegutsev, kuid Küprosel registreeritud lihakaupleja, kelle tarnijaks olid Rumeenia tapamajad.”
Toomas Jüriado
Toimetanud ja pildistanud Toomas Jüriado
Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil toomas1307@hot.ee
Uudiskirja arhiiv https://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?id=-15
Kui Te ei soovi Loodusajakirja uudiskirja enam saada, siis klõpsake järgnevale viitele või kopeerige see oma Internetilehitseja aadressireale: https://www.loodusajakiri.ee/uudised.php?mail=[email]&nimi=[name]&f=1&g=2