LOODUSAJAKIRI SOOVITAB
Eesti Looduses kirjutatakse rähnidest ja metsandusest, liblikatest ja loopealsetest, usutlus on Fred Jüssiga
Sõbrakuu Eesti Looduses uurime, millised on suhted inimese ja looduse vahel. Täpsemalt heidame valgust, kuidas inimtegevuse või tegevusetuse tõttu muutuvad elupaigad ning mismoodi kohanevad sellega liigid ja muutub liigirikkus.
Avaloos keskendume rähnidele, keda ornitoloogid on aastakümneid uurinud. Nüüdses kirjutises võrdlevad linnuteadlased rähnide eluolu kaitsealustes ja majandusmetsades. Saame teada, kuidas on need sulelised seotud metsade seisundi ja seda muutva metsamajandusega ning millised majandamisvõtted soosivad rähne. Kas Eesti metsandus hoiab rähne?
Teises samalaadseid suhteid kajastavas artiklis on vaatluse all päevaliblikad ja loorohumaad, mis vajaksid pidevalt mõnetist majandamist, et kooslus ja selle liigirikkus säiliks. Maakasutusmuutuste tõttu on paljud loorohumaad meil kadunud: muutunud kadastikeks ja loometsadeks. Heas seisus on kõigest kuni tuhat hektarit loopealseid. Ent siiski võib rõõmustada, sest väärtuslikku kooslust on asutud taastama. Seejuures on Tartu ülikooli bioloogid püüdnud välja selgitada, kuidas oleks kõige mõistlikum taastatud alasid majandada, mis tegevusi lubada ja mida mitte, kuidas karjatada ja kui palju loomi võiks maalapile lasta ning kui kaugel võiksid taastatavad alad üksteisest asuda. Seda kõike uuriti päevaliblikate abil. Loe täpsemalt, mismoodi uurimust tehti ja miks kasutati seejuures plastiliini.
Veebruarinumbris vaatame ka maa alla: millest koosneb Eesti maapõu ja kuidas on seda uuritud? Nimelt põhineb teave maapõue kohta puursüdamikel: need on puurimise käigus maapõuest välja tõstetud kivimi- ja settetulbad. Küllap on üllatus, et Eestis on aegade jooksul kogunenud üsna mahukas ja samas väga väärtusliku infoga puursüdamikekogu. Kus ja kuidas neid näha saaks? Paraku on huvilistel ligipääs vaid väga väikesele osale puursüdamikele, sest ülejäänute hoiu- ning uurimisvõimalused on ääretult kesised. Selline olukord teeb muret, mistõttu on geoloogid mitmel korral pöördunud keskkonnaministeeriumi poole, et koos leida lahendus, enne kui on hilja.
Usutluserubriigis jagab südamlikke mõtteid ja kogemusi eestlaste armastatuim loodusetundja ning -tutvustaja Fred Jüssi. Juubilariga vestles Eesti Looduse peatoimetaja Toomas Kukk. Et loodus õpetab, innustab, üllatab ja tihtipeale näitab kätte häid lahendusi, seda saab lugeda ka teistest kirjutistest. Kas kaeluspapagoid võiksid Eestisse elama asuda? Milliseid avastusi on inimene eluslooduse vahendusel teinud? Kuidas saavad elus püsida klorofüllita taimed? Nendele küsimustele leiab vastused uuest numbrist.
Loodusajakiri kingib raamatu
Kõigile neile, kes veebruarikuu jooksul vormistavad kolme või nelja ajakirja hõlmava aastatellimuse, kingime sisuka raamatu „Lehed ja tähed 7. Rännakud ajas, looduses ja teaduses”. Tegu on kõvas köites ja rohkete illustratsioonidega raamatuga, mis pakub lugejale võimalust teha kaasa paarkümmend mõttelist rännakut maailma eri paikade loodusesse, aja- ja kultuuriloo sügavusse ning isegi universumi avarustesse.
Eesti Looduse, Horisondi, Loodusesõbra ja Eesti Metsa tellimuse saab vormistada meie veebilehe kaudu või telefonitsi 610 4105. Raamatu saab kätte Loodusajakirja Tallinna toimetusest (Endla 3) või posti teel (postikulu 3 eurot).
LOODUSAJAKIRJA SÕNUMEID
Indrek Rohtmets (foto: Toomas Kukk)
President tunnustab Indrek Rohtmetsa teenetemärgiga
Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves annab iseseisvuspäeva eel 99 inimesele teenetemärgid, sealhulgas tunnustatakse Valgetähe IV klassi teenetemärgiga Horisondi peatoimetajat Indrek Rohtmetsa.
Indrek pälvib aumärgi loodushariduse edendamise ja teaduse populariseerimise eest. Ta on teaduse, looduse ja kultuuriloo tutvustaja ning teadusajakirjanik. Indrek on kirjutanud aimeraamatuid, nt „Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht” (koos kaasautoritega) ja „Teekaaslane. Kultuurilooline Eestimaa”; toimetanud ja tõlkinud inglise keelest kümneid loodusvaldkonna trükiseid ja olnud mitme teadusfilmi stsenarist. Ühtlasi on Indrek olnud Eesti televisiooni loodusaate „Osoon” kaasautor: oleme saates näinud tema pilte ning filmilõike Aafrika ja Lõuna-Ameerika looduse kohta.
Indrek on olnud ajakirja Horisont peatoimetaja aastatel 1989–2001 ning taas alates möödunud aastast. Tänu temale on see omamaine aimeajakiri säilinud ka kõige raskematel aegadel, 1990. aastatel. Pikka aega juhtis Indrek mittetulundusühingut Loodusajakiri, olles selle vastutav väljaandja alates asutamisest ehk aastail 2004–2013. Tema algatusel on loodud Eesti teadusajakirjanike selts.
Kuulo Kutsar (foto: www.terviseamet.ee)
Kuku: sel nädalal ebola, järgmisel aasta puud
Kuku raadio sellenädalases saates „Loodusajakiri” jätkab terviseameti epidemioloogianõunik Kuulo Kutsar nädal tagasi alustatud juttu mullu märtsis Lääne-Aafrikas puhkenud ebolaepideemia õppetundidest. Kutsar on ebolast kirjutanud pika artikli Horisondi selle aasta esimesse numbrisse.
Järgmisel neljapäeval räägib Eesti Looduse peatoimetaja Toomas Kukk aasta puudest, kikka- ja kukerpuust. Mainimisi tulevad jutuks ka aasta linnud ehk viud, aasta loom metssiga, aasta liblikas hiidkaruslane, aasta orhidee kärbesõis, aasta muld paepealne muld ning aasta kaart füüsiline kaart.
Intervjuud on teinud Toomas Jüriado.
Kaks meest, kaks hüljest
Möödunud nädalal avati Tallinnas riigimetsa majandamise keskuse peahoones näitus „Kaks meest, kaks hüljest”. Fotonäitusel näeb loodusfotograafide Kaido Haageni ja Jarek Jõepera tehtud pilte möödunud aasta loomast viigrist. Ent fotodel on peale tema veel teine kaitsealune liik, nimelt hallhüljes. Paljud kaadrid nendest loomadest on pildistatud retkedel koos hülgeuurijatega.
Näitust saab RMK peahoones (Toompuiestee 24) vaadata kuni märtsi lõpuni esmaspäevast reedeni 9–18. Sissepääs on tasuta. Näituse on korraldanud ajakiri Loodusesõber.
EESTI SÕNUMEID
Noore looduskaitsja auhinna annab Riho Kinksile üle ELFi juhatuse esimees Silvia Lotman (foto: ELF)
Riho Kinksi looduskaitsjatee on seotud lindudega
Eestimaa looduse fondi kokku kutsutud žürii valis tänavu nooreks looduskaitsjaks linnu-uurija ja Eesti ornitoloogiaühingu liikme Riho Kinksi. Noore looduskaitsja auhinda ning sellega kaasnevat stipendiumi on välja antud juba kümme aastat, tänavu kaasnes sellega kaasneb 700-eurone stipendium.
ELFi juhatuse esimehe Silvia Lotmani sõnul on Kinksi tegevus olnud mitmekesine, ta on pidanud palju loenguid ja ettekandeid lasteaedades, koolides, asutustes ja looduslaagrites ning korraldanud ka ise noorte linnulaagreid. Suuremad kordaminekud on olnud 2012. aastal ligi 400 loodusaineõpetajale korraldatud linnuõppeprojekt ning 2014. aastal jäälinnu aasta kampaania, mis on mõlemad pälvinud keskkonnaministeeriumilt aasta keskkonnateo auhinna.
Varem on Riho Kinks olnud ametis EOÜ metsa- ja looduskaitsespetsialisti ning juhatuse liikmena, praegu tegeleb ühingus teavitustööga. Ühtlasi on ta olnud Eesti keskkonnaühenduste koja koordineerija ning juhtinud keskkonnaministeeriumis LIFE-Nature projekti, mille eesmärk oli taastada Põlvamaal asuval Räpina poldril lindude elupaigad ja luua linnuhoiuala.
Riho Kinksi sügav huvi lindude vastu sai alguse kolmanda kursuse bioloogiaüliõpilasena, kui tulevane juhendaja Asko Lõhmus tutvustas talle Alam-Pedja looduskaitsealal valgeselg-kirjurähni.
Rohkem teavet auhinna ja varasemate laureaatide kohta leiab ELFi veebilehelt.
ELF
Parimad on jäälinnuaasta projekt, kuhuviia.ee kaardirakendus ja Estonian Cell
Jaanuari lõpus selgusid viimase tosina kuu jooksul kõige silmapaistvamad keskkonnateod ja aasta kõige keskkonnahoidlikum ettevõte. Keskkonnateo võit ehk 4474 euro suurune preemia jagati kahe projekti vahel: kaardirakendus kuhuviia.ee ja Eesti ornitoloogiaühingu jäälinnu tutvustamise projekt. Viimane võitis ülekaalukalt ka rahvahääletuse.
Sihtasutuse Things loodud rakendus kuhuviia.ee aitab inimesel hõlpsalt leida lähima jäätmekeskuse või kogumispunkti, kus võetakse vastu näiteks vanu riideid, elektroonikat, mööblit, taarat, pakendeid, ehitusprahti jne. Aasta linnu projektiga tutvustasid ornitoloogid jäälindu mitmesuguste tegevuste kaudu paljudele eestlastele, kes tänu sellele oskavad edaspidi seda linnuliiki looduses tähele panna ja väärtustada.
Peale nende kiitis keskkonnaminister Mati Raidma Porkuni kooli korraldatud konnade päästmise aktsiooni kevadrände ajal. Ühtlasi pälvis tunnustuse Harku vallas Suurupi-Muraste-Tilgu randa jõudnud masuudireostuse tõrjumine, mida korraldasid Val Rajasaar, Katre Kuusik, Nele Nõu, Kady-Ann Sutt, Agni Kaldma ja Aare Kasvandik. Aasta keskkonnateo kõikide kandidaatide kohta leiab rohkem teavet algatuse veebilehelt.
Keskkonnahoidlike ettevõtete tänavune üldvõitja Estonian Cell vääris auhinna seetõttu, et kasutab ära põhitootmises tekkinud heitvett, et toota biogaasi, mida omakorda kasutab kohapeal tehases. Estonian Cell saab keskkonnainvesteeringute keskuse toel investeerida 35 000 eurot, et muuta ettevõte veelgi keskkonnasäästlikumaks. Ettevõtetest tunnustati veel mahepõllumajandusega tegelevat osaühingut Loodusvägi, mahajäetud freesturbaväljadel mustikaid ja jõhvikaid kasvatavat osaühingut Sümbio, Iru elektrijaama lähedale uue energiasäästliku Nurmevälja logistikakeskuse rajanud firmat Logistika Pluss, targa tänavavalgustusega turule tulnud ettevõtet Cityntel, keskkonnasäästlike büroohoonete rajamisse panustavat osaühingut Hepsor, keskkonnasäästlikku kullerteenust pakkuvat ettevõttet Rohekuller ja Tartu keskkonnahariduskeskust, kes on välja töötanud uue keskkonnahoidliku peoteenuse. Keskkonnahoidlike ettevõtete võitjate ja kandidaatidega saab samuti lähemalt tutvuda veebilehel.
Keskkonnaministeerium
Kaevandusmaastik Ida-Virumaal (foto: Katre Palo)
Põlevkivi kaevemahtu peab vähendama
Veebruari alguses esitasid keskkonnaorganisatsioonid (EKO ja Eesti maavarade ühing) keskkonnaministrile ja riigikogu liikmetele oma vastuseisu väljendava seisukoha põlevkivi kaevemahu kohta. Eestimaa looduse fondi juhatuse esimees Silvia Lotman rõhutab, et edasi lükatud ressursitasude tõus ja suundumus kaevandada põlevkivi üha ulatuslikumalt pole kooskõlas säästva arengu põhimõtetega. Lotmani sõnul on keskkonnaorganisatsiooonid rahulolematud sellise keskkonnavaenuliku maavarapoliitika pärast. „Kaevandamismäärade muutmise ettepanekuid saab kõne alla võtta ainult juhul, kui eesmärk on liikuda mahtude vähendamise suunas. Nii nagu on sätestatud ka põlevkivi riiklikus arengukavas,” leiab ta.
Ida-Virumaa on suuresti kannatanud ja kannatab praegugi eelmise riigikorra ajal tekitatud reostuse tõttu. Endiselt on ohtlikud nii tolleaegsed poolkoksimäed, kust leitakse utmisprotsessi koldeid, s.t need põlevad siiani, samuti on mitu Ida-Virumaa jõge tänini reostunud toonase masuudiga. Iga kuupmeeter ammutatud maa-ainest tähendab ka praegusajal negatiivset keskkonnamõju, segi pööratud pinnasekihte karjäärides või tühimikku maa all. Iga tonni põlevkivi saamiseks tuleb endistviisi kuhjata lademeisse aherainet, pumbata kaevandustest kümneid tonne vett, õlitootmise jäägina ladestada poolkoksi või energiatootmise jäägina leeliselist tuhka.
Eesti maavarade ühingu juhatuse liige Mihkel Pukk juhib tähelepanu, et praegusajal kaevandatav 17 miljonit tonni põlevkivi aastas on tublisti üle selle, mida meie keskkond suudab taluda. Põlevkivitööstuse saaste on Ida-Virumaa pealmised põhjaveekihid muutnud joogiveena kõlbmatuks. EKO ja Eesti maavarade ühing toonitavad, et olukord Ida-Virumaal peab muutuma. Põlevkivisõltuvusest tuleb lahti saada, sama suur või isegi suurem surve keskkonnale peab lõppema. Ida-Virumaa inimestele tuleks luua mäetööstusteta ning stabiilse arenguga tulevik. Uus arengusuund tuleb leida juba lähiaastail. Põlevkivitööstuse ressursitasude poliitika vajab ümberkorraldusi põhimõttel, mis võimaldab peale keskkonnatasude asutada Norra naftafondi põhimõttel Eesti õlifondi, mille varade tootlikkusest asutaks Ida-Virumaa uut visiooni ellu viima.
EKO
Vaade Suure Munamäe vaatetornist Haanja looduspargile
Eesti looduskaitse selts valib iga kuu keskkonnateo ja -ämbri
Jaanuari keskkonnateoks sai tänavu 20. sünnipäeva tähistava Haanja looduspargi uus kaitse-eeskiri. Selle järgi on kindlaks määratud, millised tegevused on looduspargis soositud ja lubatud ning millised tegevused on meie esindusmaastikel keelatud. 170 km2 suurune Haanja looduspark hõlmab Eesti silmapaistvaima kõrgustiku. Maastikukaitsealana võeti Haanjamaa kaitse alla juba 1957. aastal.
Jaanuari keskkonnaämber kuulub riigikogu mäetööstusettevõtete toetusrühmale, kes tegi ettepaneku, et veel praegune riigikogu koosseis võiks kinnitada maapõueseaduse muudatuse, mis laseb kaevandusmahte arvestada viie või seitsme aasta keskmisena tagasiulatuva mõjuga. Selles peitub varjatud soov taganeda ühiskondlikust kokkuleppest, et põlevkivi aastase kaevandamismahu piirmäär on 20 miljonit tonni. Paraku suurendaks selline samm ökoloogilist koormust, samuti ei lahenda see pikemas perspektiivis Ida-Virumaa sotsiaalseid probleeme.
Eesti looduskaitse selts ootab ettepanekuid veebruarikuu keskkonnateo ja -ämbri kohta aadressil info@looduseomnibuss.ee. Tunnustused tehakse teatavaks 2. märtsil kell 18 rahvusraamatukogu suures saalis algaval Looduse Omnibussi loodusõhtul.
ELS
Pilt Tiit Marnoti liblikakogust (foto: Lennart Lennuk)
Loodusmuuseum sai tähelepanuväärse täienduse oma liblikakogule
Eesti loodusmuuseumi hea sõber ja harrastusentomoloog Tiit Marnot (1941–2013) otsustas oma elutöö pärandada Eesti loodusmuuseumile, kuna soovis, et see oleks kõikidele huvilistele kättesaadav ning aitaks entomoloogidel ja teistel loodushuvilistel uurimistöid teha.
Marnoti liblikakogu koosneb peaaegu 12 000 isendist; nõnda lisandus Eesti loodusmuuseumi entomoloogilisse kogusse hulganisti uusi liike. Peale Eesti liblikate leidub kogus rohkesti isendeid välismaalt, eelkõige Kaug-Idast ja Kesk-Aasiast. Liblikakogu jõudis muuseumisse 16. juunil 2014. Pärast seda vaadati üle kõik isendid. Paljudele liblikatele tuli tiivad tagasi liimida või need sirutada ja kinnitada. Kõik isendid pildistati ning sisestati koos andmetega looduskogude infosüsteemi PlutoF, mille kaudu jõuavad need ka eElurikkuse portaali. Selleks et väärtuslikku kollektsiooni hoida, soetati uued kliimaseadmed ja erikapid.
Mõningaid Tiit Marnoti ning teisi loodusmuuseumi entomoloogiakogust pärit ööliblikaid saab näha alates 19. märtsist, kui loodusmuuseumis avatakse näitus „Öised tiivulised”. Samuti on igal huvilisel võimalik tutvuda Tiit Marnoti koguga: oma soovist tuleb ette teatada telefonil 6603 327.
Eesti loodusmuuseum
TASUB OSALEDA
Looduse helimaailm Tartus
Täna, 11. veebruaril kell 18 kuuleb Tartu loodusmajas (Lille 10) loodushelisid ja -hääli. Muu hulgas saab kuulata, kuidas kõlab veealune putukakoor ja milline on ämbliku pulmahüüd. Loodushäältest ja nende lindistamisest räägib juurde bioloog, loodusfotograaf ning loodushelide salvestaja Veljo Runnel.
Osavõtt loodusõhtust on tasuta. Teavet saab küsida e-posti teel info@teec.ee või telefonitsi 736 6120.
Tartu loodusmaja
Viinistu kunstimuuseumi hoone (foto: Wikipedia)
Loodusturismi ja kalavarude seminar Viinistus
Reedel, 13. veebruaril kell 12 algab Viinistu kunstimuuseumis seminar, kus arutletakse mereloodusturismi ja Lahemaa kalavarude seisukorra üle. Ürituse ettekanded ja päevakava leiab keskkonnaameti veebilehelt. Registreerumine: Krista.Kingumets@keskkonnaamet.ee või telefonil 5562 4391.
Keskkonnaamet
Võrus tuleb loodusõhtu maavaradest ja keskkonnamuutustest
Teisipäeval, 17. veebruaril algusega kell 18 toimub Võru kultuurimajas Kannel loodusõhtu, kus Tallinna tehnikaülikooli geoloog Alvar Soesoo räägib maavarade kaevandamise mõjust keskkonnale, kaevandamise jätkusuutlikkusest ja olukorrast pärast kaevandamist.
Osaleda saab tasuta; võimaluse korral palutakse osavõtust teatada e-posti teel helen.kivisild@keskkonnaamet.ee või telefonitsi 5300 6696.
Keskkonnaamet
Kolmapäevased loodusõhtud Räpinas, Türil, Otepää ja Viljandis
Järgmise nädala kolmapäeval, 18. veebruaril, toimuvad mitmel pool Eestis keskkonnaameti loodusõhtud.
Põlvamaa keskkonnamajas Räpinas (Kalevi 1a) algab kell 18 pilvede- ja äikeseteemaline loodusõhtu. Noor ilmahuviline Jüri Kamenik kõneleb ka lennuki kondensjälgedest taevalaotuses ning halodega haakuvatest vandenõuteooriatest. Huvilised saavad oma tulekust teada anda e-posti teel mari.kala@keskkonnaamet.ee või telefonitsi 799 0914.
Türi kultuurikeskuses (Hariduse 1) sisustab loodusõhtu loodusfotograaf ja -saate „Osoon” üks kaasautoreid Karl Ander Adami, kes räägib oma huvist looduse vastu, samuti looduse jäädvustamisest, loodussaadete tegemisest ja uuest projektist „Metsasosinad”. Üritus algab kell 18.30, osavõtust palutakse teada anda meili teel Piret.Eensoo@keskkonnaamet.ee või telefonil 384 8688.
Rahvusvahelise valgusaasta raames toimub Otepää looduskeskuses (Kolga tee 28) kell 18 loodusõhtu valgustusest ja selle mõjust inimesele. Valgustusinsener Tiiu Tamm kõneleb sellest, kuidas me valgust tajume ja mismoodi see mõjub meie meeleolule; muu hulgas arutletakse nutiseadmete pahupoole üle. Tiiu Tamm jagab ka praktilisi nõuandeid, kuidas teha lampe ostes õige valik, arvestades tervist, keskkonnasäästlikkust ja rahalist kokkuhoidu. Üritusele saab registreeruda e-posti teel margit.turb@keskkonnaamet.ee või telefonitsi 518 6747.
Viljandis saavad huvilised linnaraamatukogu kolmandal korrusel teavet mahepõllunduse, mahetoidu ja elurikkuse kohta. Merit Mikk ökoloogiliste tehnoloogiate keskusest ja Eneli Viik põllumajandusuuringute keskusest räägivad sellest, miks tuleks eelistada mahepõllumajanduse tooteid, kuidas eristada mahe- ja tavatoodangut ning kuidas märgistatakse mahetoitu. Osalejate vahel loositakse välja raamat „Kodune mahepõllumajandus”. Üritus algab kell 18, osavõtust palutakse teatada meili teel Reet.Vaiksalu@keskkonnaamet.ee või telefonil 5308 3344.
Võrumaal Karisöödi külas Naha maardlas (punasega piiritletud ala, u 24 ha) soovib taotleja Kiirkandur hakata kaevandama dolokivi (ortofoto: maa-ameti geoportaal)
Arutletakse Naha dolokivikarjääri keskkonnamõjude üle
Uue nädala kolmapäeval, 18. veebruaril kell 17 toimub Võrumaal Kuutsi külas Mõniste rahvamajas Naha dolokivikarjääri keskkonnamõjusid hindava (KMH) programmi arutelu.
2013. aastal esitati keskkonnaametile kaks taotlust, millega soovitakse hakata kaevandama dolokivi Võrumaal Mõniste vallas Kalkahju ja Naha maardlas. Amet tellis seejärel keskkonnamõjude hindamise, mida taotlejad soovisid teha kahe maardla kohta eraldi. Esimese, Kalkahju dolokivikarjääri võimalikke keskkonnamõjusid koondava programmi üle arutleti mullu aprillis. Kohalike huvi kaasa rääkida oli väga suur: osales 70 inimest. Esitatud ettepanekute põhjal on ekspert programmi täiendanud ja saatnud keskkonnaministeeriumile heakskiitmiseks.
Nüüdseks on valmis saanud teise, Naha dolokivikarjääri keskkonnamõjude hinnangu programm: sellega on võimalik tutvuda keskkonnaameti Võru ja Räpina kontoris ning internetis. Ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi oodatakse kuni 18. veebruarini e-posti teel polva@keskkonnaamet.ee või kirja teel (Keskkonnaamet, Kalevi 1a, 64503 Räpina, kontaktisik Siret Punnisk, tel 799 0913).
Heaks kiidetud programmi alusel hakatakse koostama keskkonnamõjude hinnangu aruannet, mis on märksa üksikasjalikum kavandatava tegevuse ja selle mõjude analüüs. Huvilised saavad aruandega enne selle heakskiitu tutvuda ning oma arvamust avaldada. Keskkonnaamet on avanud ka teemakohase rubriigi oma veebilehel.
Märtsis algab loodusvaatluste võistlus „Tere, kevad!”
Esimeste kevademärkide aeg ei ole enam kuigi kaugel, mistõttu tasub meelde tuletada, et ka tänavu on lastel koos õpetajate ja vanematega võimalus kaasa lüüa loodushariduslikus ettevõtmises „Tere, kevad!”.
Osalema on oodatud lasteaedade vanemate rühmade lapsed ning 1.–9. klassi õpilased koos õpetajatega. Kevadeotsimine algab 2. märtsil ja kestab mai lõpuni.
Võistluse raames tuleb otsida 36 kevadekuulutajat. Need on meie tavalisemad ja üldiselt hästi tuntud looma- ja taimeliigid. Näiteks esimesena õitsema hakkavad sinilill ja paiseleht, saabuvad rändlinnud põldlõoke ja kuldnokk, esimestena ärkavad liblikad koerliblikas ja lapsuliblikas ja kahepaiksed (rohukonn), esimesed seened (kevadkogrits). Liikide ilmumise-märkamise kuupäev tuleb sisestada kevadvaatluste andmebaasi, sisestatud andmeid saavad näha kõik huvilised.
Peale loodusvaatluste hõlmab „Tere, kevad!” muid tegevusi: kõik osalejad saavad veebilehele panna oma joonistusi kevadekuulutajatest ja kevadluuletusi, toimub kevadfotode võistlus. Nõnda on õpetajatel võimalus lõimida loodusvaatlusi erisuguste õppeainetega. Jätkub ka loodusviktoriin kahes vanuserühmas, kus lapsed on nii küsijate kui ka vastajate rollis. Projekti töökeel on eesti keel, kuid olulisemad juhendmaterjalid on veebilehel olemas ka vene keeles.
Eelmisel aastal avastas koos kevadet üle 7850 lapse ligi 260 koolist ja lasteaiast üle kogu Eesti. Juhendavatel õpetajatel palutakse oma rühmad registreerida veebruari lõpuks; 27.–28. veebruaril toimub õpetajatele koolitus.
Teavet „Tere, kevad!” ürituste kohta leiab selle veebilehelt või küsida e-posti teel kevad.org@irc.ee.
MAAILMAST
Mõni näide oomegarasvhappeid sisaldavate toitude kohta (foto: care2.com)
Oomegal ja oomegal on vahe sees
Portaal care2.com avaldas eelmisel neljapäeval lühiülevaate oomegarasvhapetega seotud müütide kohta, mis sisaldab mõnegi kasuliku meeldetuletuse. Paar paneme siia kirja, enne aga tuletame meelde, et tegu on polüküllastamata ehk mitut kaksisidet sisaldavate pika ahelaga karboksüülhapetega, kus number, näiteks oomega-3 või omeega-6, märgib esimese kaksiksidemega süsinikuaatomi asukohta loetuna ahela otsmisest (oomega-) süsinikust.
Esimene müüt: kõik oomegarasvhapped on võrdsed. Tegelikult muidugi mitte. Näiteks kui oomega-3-rasvhapped on põletikuvastase toimega, siis oomega-6-rasvhapete liigne tarbimine võib hoopis põletikke soodustada.
Õige pole ka väita, et oomegarasvhappeid tuleks süüa võimalikult palju. Rohkem tuleks süüa oomega-3, -7 ja -9 sisaldavaid toite, oomega-6-rasvhappeid aga pigem piirata, kuna tavapärases nüüdisaegses menüüs võib neid olla isegi 30–40 korda rohkem kui esimesi. Hoopis vajalikumaid oomega-3-rasvhappeid saab lina- ja kanepiseemnetest, oomega-6 astelpaju marjadest ning oomega-9 oliividest ja oliiviõlist.
Seevastu päevalille-, maisi-, canola-rapsi- ja värvohakaõli on oomega-6-rohked ja nende hulka toidus tasub piirata. Paraku kuuluvad nad sageli küpsetiste ja valmistoitude retseptidesse. Neis kasutatav mais ja canola võivad pealegi olla geenmuundatud.
Eelnenu lükkab umber veel ühe müüdi: et parim või isegi ainus hea oomega-3 allikas on kala. Esiteks, nagu juba öeldud, leidub oomega-3-rasvhappeid ka lina- ja kanepiseemnetes ning mõneski teises taimses toidus. Teiseks aga on mõistlik mõndagi kalaliiki, näiteks tuuni, makrelli ja kasvandustest pärit lõhet vältida, kuna neis on sageli ülemäära palju elavhõbedat ja muid ohtlikke saasteaineid.
Vt http://www.care2.com/greenliving/7-myths-about-omega-fatty-acids.html.
care2/Uudistaja
Kopsakas saak: lihhia (Lichia amia) (foto: Plataforma SINC)
Puhkajate kalastuskirg muutub kalavarudele üha ohtlikumaks
Keskmiselt iga kümnes arenenud riigi elanik käib oma lõbuks kalal. Uuringute järgi hõlmab selliste kalastajate püük Vahemere piirkonnas umbes kümnendiku kogu kalasaagist. Hoolimata tähelepanuväärsest püügihulgast pole seda kalandusharu kaugeltki sama palju uuritud ja kontrollitud kui kutselisi kalamehi.
Nüüd on tõsise uuringu ette võtnud Hispaania Girona ülikooli teadlased 15 kalastuspaigas Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias ja Türgis. Võrreldi eri püügimeetodeid, näiteks eksootiliste söötade kasutust ja põhjapüüki, ning püügikohti: kaldalt, paadist ja vee all.
Esmalt järeldati, et mõnes kohas võib puhkusekalurite saak olla isegi suurem kui väikese ulatusega kutselisel püügil, mille hulka ei arvestata traalerite ja seinerite saaki. Sageli püütakse ka kaitstud merepiirkondades ega hoolita headest kalastustavadest.
Näiteks polevat Vahemerel sugugi kombeks püütud kalu uuesti vette lasta, isegi mitte siis, kui saak ei ole soovitud liigist või on alamõõduline. Nii leidsid uurijad kalasaagi hulgas 45 ohustatud kalaliiki. Eriti palju sattus selliseid kalu paadist kalastanute püügi hulka. Ka koguselt on paadist kalastaja saak enamasti suurem kui kaldalt püüdja oma. Allveekütid suudavad enamasti olla valivamad.
Omaette probleem on võõrliikide tarvitus kalasöödana: mõned sellise sööda hulka kuuluvad organismid on muutunud uues keskkonnas invasiivseteks või toonud kaasa viirusi. Palju kahju võivad teha kaotatud või meelega merre jäetud kalastusvahendid. Plastpüüniste ja -nööride lagunemine võib võtta sadu aastaid: nii püüavad või kägistavad need mis tahes mereelukaid veel kaua. Ka vahendite purunemisel tekkinud tükid võivad tappa kellegi, kes nad näiteks alla neelab.
Kokkuvõttes on kalapüügiharrastus sedavõrd ulatuslik ning tema bioloogilised ja ökoloogilised mõjud nii tõsised, et kindlasti vajab see seiret, kontrolli ja tõhusaid õigusakte, samuti hoolikat loodusharidustööd.
Plataforma SINC / Uudistaja
Loodusajakirjade väljaandmist toetab:
Toimetanud Katre Palo
Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil palo.katre@gmail.com
Uudiskirja arhiiv https://www.loodusajakiri.ee/valjaanded/uudistaja/