LOODUSAJAKIRI SOOVITAB
Eesti Looduse novembrinumbrist saab lugeda, miks kipub angerjas välja surema
Angerjas on arvatavasti enim uuritud kalaliike maailmas. Ometi on selle hinnatud söögikala kohta päris palju vastamata küsimusi. Angerja elutsükkel on väga keeruline ja senini ei osata seda liiki tehisoludes paljundada. Viimaste aastakümnete jooksul on angerjate arvukus kogu levila ulatuses vähenenud üle 90% ja liigi uurimine on muutunud peaaegu elu ja surma küsimuseks. Novembrinumbri kaaneloos on kalauurijad võtnud vaatluse alla angerja hääbumise põhjused ja teevad ettepanekuid, mismoodi Eestis angerjat paremini kaitsta ja majandada.
Graptoliitargilliiti ehk musta kilta on varem nimetatud diktüoneemakildaks või diktüoneemaargilliidiks. Eesti graptoliitargilliit sisaldab settekivimi kohta tähelepanuväärselt palju uraani, aga ka tsinki, molübdeeni, vanaadiumi, pliid, arseeni ja veel mitut metalli. Seega kujutab must kilt endast keskkonnaohtu, kuid on üksiti metallide tulevikutooraine.
Veel tuleb juttu Tudu-kandi Vadilaste künkast, Vällamäest ja väikekiskjate ohtlikkusest lendoravale ja kanalistele. Hendrik Relve vestab Borneo ninaahvidest ja orangutanidest. Ülle Reier tutvustab Theodor Lippmaa 125. sünniaastapäeva puhul tema välisekspeditsioonidelt kogutud herbaariumi.
Evelyn Uuemaa kirjutab, kuidas intensiivne põllumajandus Uus-Meremaa loodust ohustab. Zooloogia ja botaanika instituudi (ZBI) viimane direktor Urmas Tartes meenutab asutuse 70. asutamisaastal selle ajalugu. Marjajuttude jätkuks tutvustame musta sõstart kui head toidu- ja ravimtaime.
Seekordne intervjueeritav on klimatoloog Timo Palo, kes tegi 2012. aastal põhjapooluselt Teravmägedele Guinnessi rekordi väärilise retke. Ta on tunnistanud, et pikkadel matkadel on üksindusega toimetulek õpitav. „Aukartus looduse ees peab alati olema. Inimene on ikka väga väeti olevus nende jõudude keskel,“ lisab polaaruurija.
Eesti Loodus on nii paber- kui ka digikujul müügil meie e-poes!
LOODUSAJAKIRJA SÕNUMID
Mulluse loodusfotovõistluse loomafotode peaauhind, autor Siret Lahemaa
Noorte klassis sai toona loomafotode peaauhinna Marianne Lapin
Veel tänase jooksul ootame pilte Eesti Looduse fotovõistlusele!
Fotosid saab üles laadida 1. novembril kuni kella 23.59 aadressil http://fotovoistlus.horisont.ee. Täpsemad osalemisnõuded leiab fotovõistluse teemalehelt.
Urmas Saarma (foto: Lauri Kulpsoo / Wikimedia Commons)
Kukus raadios räägime loomade kodustamisest
Kaks järgmist „Loodusajakirja“ saadet – sel ja järgmisel neljapäeval ehk 2. ja 9. novembril – on Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi terioloogia juhtteaduri Urmas Saarma päralt. Tema kirjutis „Hundist koeraks. Kodustamise lugu“ on esimene artikkel autori enda hinnangul nelja-viieosaliseks kujunevast sarjast, kus püütakse põhjalikult tutvustada loomade kodustamist, mis on suuresti mõjutanud inimkonda ennast, ökosüsteeme ja kogu meie koduplaneedi seisundit.
Intervjuu on teinud Toomas Jüriado; varasemaid saateid saab järelkuulata Kuku veebilehelt.
Folklooriuurija Marju Kõivupuu arutleb Horisondis selle üle, kas eestlased on metsarahvas (foto: Ave Maria Mõistlik / Wikimedia Commons)
Loodusajakirja teemad Vikerraadios ja Elmaris
16. oktoobril räägiti Vikerraadio „Ökoskoobis“ muu hulgas mürareostusest, mida on käsitletud Eesti Looduse oktoobrinumbri avaloos. Artikkel annab ülevaate sellest, mil moel mõjutab mürareostus loomade elu ja tervist ning kuidas loomi müra eest säästa.
6. novembril tutvustab MTÜ Loodusajakiri tegevjuht Riho Kinks Eesti Looduse novembrinumbrit. „Ökoskoopi“ saab kuulata Vikerraadio kodulehel.
Loodusajakirjade teemasid kajastab ka raadio Elmar esmaspäeviti rubriigis „Mõni minut muusikata“. 16. oktoobril rääkis Marju Kõivupuu eestlaste vastuolulisest loodustunnetusest. Samateemaline kirjutis „Tagametsast supermarketisse: kust saab joogivesi plastpudelisse ehk tõsilood elust enesest“ on ilmunud Horisondi sügisnumbris. Kõivupuu tõdeb, et me kihutame Eestis kui kiirteel: püüdleme ühelt poolt Euroopa vanade heaoluriikide elustandardite poole, aga teisalt vajame nende muutuste tasakaalustamiseks valdurmikitalikku maailma.
EESTI UUDISED
Jääkaru Tallinna loomaaias (foto: Tallinna loomaaed)
Loomaaed pidas kõrvitsapidu
Jääkaru meele tegid rõõmsaks värskelt maha sadanud lumi ja maitsev kõrvits
Tallinna loomaaias peeti 28. oktoobril kõrvitsapidu. Tore tava sai alguse juba kuus aastat tagasi.
Sel aastal on head inimesed, pered ja koolid-lasteaiad üle Eesti kinkinud loomaaialoomadele juba ligi 12 tonni kõrvitsaid. Neid on ühe-, kahe- ja ka sajakaupa saadetud kogu Eestist, Saaremaast Ida-Virumaani, Võrumaast Harjumaani. Kogukad viljad maitsevad nii taim- kui loomtoidulistele loomaaiaasukatele.
Kõrvitsapeol serveeritakse loomadele kõrvitsaid tavapärasest erinevalt, mis omakorda rikastab nende igapäevaelu. Külastajad aga näevad, mida võtavad kõrvitsaga ette elevant, šimpans, jääkaru, känguru ja teised loomad.
Fotovõistluse „Märka mind!“peaauhind läks Järvamaale Merle Juhansonile, kes püüdis pildile kiili silmad
Kõige nooremate vanuseklassis pälvis esimese koha Lisandra Kuik taevasinas lendelvate liblikate foto eest
Üle 17-aastaste vanuseklassi võit läks Marko Vainule pildi eest „Päikeselatern“
Fotovõistluse „Märka mind!“ võitis kiili portree
20. oktoobril tegi Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutus teatavaks fotovõistluse „Märka mind“ tulemused. Žürii liikmed Arne Ader ja Urmas Tartes valisid parimad välja 869 foto seast. Kokku osales võistlusel 201 huvilist. Võistlejaid oli peaaegu igast Eesti piirkonnast.
Fotovõistluse peaauhinna pälvis Järvamaa fotohuviline Merle Juhanson. Tema võidutöö kannab nime „Kiili silmad“. Kõige nooremas vanuseklassis ehk kuni 11-aastaste hulgas võitis esimese auhinna Lisandra Kuik fotoga „Liblikad taevasinas“. 12‒16-aastaste noorte klassis otsustas žürii jätta esimese auhinna välja andmata. Teise auhinna sai Geteli Hanni foto „Puuris sündinud, et vabana elada“. Üle 17-aastaste fotograafide tööde hulgast hinnati esimese preemia vääriliseks Marko Vainu pilt „Päikeselatern“.
MTÜ Loodusajakiri premeeris parimaid looduspiltnikke ajakirjatellimusega.
Fotovõistlus „Märka mind“ toimus 11. korda. Sellele võistlusele oodatakse fotosid, kus on jäädvustatud looduse pisidetaile või midagi sellist, mida tavaliselt tähele ei panda. Samuti on oodatud erilise saamislooga fotod. Kõiki auhinnatud töid on võimalik vaadata Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutuse kodulehelt.
Lõhejõgedel kasutatakse ka vabatahtlike kalavalvurite abi (foto: Jarko Jaadla / keskkonnaministeerium)
Kalahuvilised aitavad lõhe ja meriforelli pulmarahu valvata
Kuni 15. novembrini saab igaüks aidata parandada meie lõhe- ja meriforelli seisundit, sest just niikaua kestab vabatahtlik kudemisaegne kalavalve Eesti suurimatel lõhejõgedel.
Keskkonnainspektsioon ja Eesti kalastajate selts on juba mitmendat aastat teinud vaba tahte lepingu järgi koostööd, et tagada lõhe ja meriforelli kuderahu. Kalavalvet on aasta-aastalt laiendatud, paaril viimasel aastal on kalavalves saanud osaleda ka vabatahtlikud.
Eelmistel aastatel keskenduti ennekõike Keila jõele, ent seekord on valvealuseid jõgesid lisandunud.
Peale Keila ja Jägala jõe käivad kalavalvurid ka Väänal, Pirital, Loobul, Valgejõel, Seljal, Kundal ja Purtse jõel. Pisteliselt kontrollitakse peale lõhejõgede ka väiksemaid meriforellidele sobivaid kudejõgesid. Erilist tähelepanu pööratakse jõelõikudele, kuhu rände ajal koondub rohkesti kalu.
Tänavune veerohke sügis on andnud lõhele ja meriforellile jõgedesse ja koelmualadele tõusmiseks rohelise tule. Mida vilkam tegevus kudeajal jõgedes käib, seda rohkem on vaja koelmualasid valvata, et kalad saaks rahus oma paljunemistsükli lõpetada.
„Kala maitseb hästi siis, kui ta on ausalt püütud. Röövpüük kudeajal on taunitav, vabatahtlik kalavalve tervitatav,“ on lausunud keskkonnaminister Siim Kiisler, kes kutsub vabatahtlikke liituma Eesti kalastajate seltsi algatusega. Kalavalvuriks saab end kirja panna, saates e-kirja aadressil valvuriks@kalastajateselts.ee. Röövpüüdjate nägemisest tuleb teatada keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313.
Tallinn võõrustas suuri mõttetalguid (allikas: climathon.climate-kic.org)
Eesti juhtis kliimamuutuste ideetalguid
27. oktoobril algas Tallinnas üleilmne kliimahäkaton „Climathon 2017“. Häkaton peeti kokku 71 riigi 246 linnas, kuid pealava asus Tallinnas Erinevate Tubade Klubis. Siit tehti otselülitusi kõikidesse osalevatesse linnadesse üle kogu maailma.
Kliimahäkatoni traditsioon sai alguse 2015. aastal enne Pariisi kliimakonverentsi. Ööpäevase ajurünnaku eesmärk on leida uusi toimivaid lahendusi kliimamuutuste vastu. Seekord keskenduti linnatranspordile: jalgrattaliiklusele, sõidujagamisele ja intelligentsetele transpordisüsteemidele.
Riigikogu konverentsi fotol on Asko Lõhmus (paremal) koos Valdur Mikitaga (foto: Lea Tammik / “Eesti metsa abiks” Facebooki-leht)
Riigikogu metsakonverents küttis kirgi
25. oktoobril peeti riigikogus konverents „Mets kui loodusvara ja ühine vastutus“. Poliitikud ja teadlased proovisid saada selgust, kuidas parandada metsamajanduse korraldust.
Tartu ülikooli, riigikogu keskkonnakomisjoni ja kodanikuliikumise Eesti Metsa Abiks korraldatud konverentsi juhtis looduskaitsja Aleksei Lotman. Ettekandeid pidasid kultuuriteoreetik Hasso Krull, loodusturismi edendaja Marika Mann ja paljud teised.
Tartu ülikooli maastikuökoloogia ja keskkonnakaitse teadur Anneli Palo rääkis Eesti metsade ajaloolisest kujunemisest ja tõdes, et eelkõige vajaks kaitset põlismets, mida meil on väga vähe.
Tartu ülikooli looduskaitsebioloogia juhtteadur Asko Lõhmus tutvustas TÜ teadlaste uuringut, kus sooviti kontrollida keskkonnaministeeriumi metsainfo paikapidavust. Üle kogu Eesti võeti juhuslikult tuhat kontrollpunkti ja analüüsiti neid kaugseireandmete ja ortofotode põhjal. Tulemused viitavad, et ökoloogilises mõttes metsa on Eestis umbes 43% ehk vähem, kui väidab keskkonnaagentuur. Samuti on uuringu põhjal raielankide pindalad riiklikus statistikas näidatust palju suuremad. Lõhmus kinnitas, et projekt jätkub ning kõik andmed tehakse avalikkusele kättesaadavaks.
Keskkonnaagentuur esitas konverentsijärgsel päeval vastulause, kus teatati, et ametnikud usuvad oma statistika täpsusesse. „Asko Lõhmus tõdeb, et väide, mille kohaselt on Eestist üle poole mets vaid siis, kui metsana arvestatakse sisse ka metsata metsamaad. Tõesti, Keskkonnaagentuuri metsastatistika aluseks on SMI (statistilise metsainventuuri) metoodika, kuhu arvestatakse sisse ka metsata metsamaa. Metsata metsamaa hulka arvestatakse ka väga noored, alla 1,3 m kõrguste puudega alad. Nende arvestamata jätmine oleks sama, kui ütleksime, et Eesti rahvaarv on 1,2 miljonit, lisaks on 0,1 miljonit alla ühe meetri pikkust last, kuid neid inimesteks veel ei arvata,“ seisab keskkonnaagentuuri kodulehel avaldatud selgituses.
TASUB OSALEDA
Rahvusliblika valimisega tähistatakse Eesti vabariigi saja aasta juubelit (foto: Eesti lepidopteroloogide selts)
Valime Eestile rahvusliblika!
Eesti lepidopteroloogide selts innustab Eesti vabariigi 100. aastapäevaks valima rahvuslille, -linnu ja -looma kõrvale rahvusliblika.
Hiljuti loodud veebilehel rahvusliblikas.ee on liblikauurijad kirjutanud: „Liblikatesse on alati enamasti hästi suhtutud. Liblikate hämmastav moone väikesest ussikesest muumiana näivaks nukuks ja siis tiivuliseks ja kauniks liblikaks on teinud neist taassünni ja surematuse sümboli. Paljud maailma rahvad seostavad oma loomise lugu just liblikatega, [—] On aeg ka Eesti rahval oma sümbolite hulka lisada üks tore liblikas!“
Kandidaate on kokku üheksa: sini-paelöölane, rohukedrik, leinaliblikas, raba-võiliblikas, mustlaik-apollo, pääsusaba, lapsuliblikas, harilik päevakoer ja silmiksuru.
Kõigi nendega saab tutvuda samal kodulehel, üksiti hääletada oma lemmikliigi poolt kuni 2017. aasta lõpuni.
Tartu ülikooli loodusmuuseumis aastanäitus tutvustab kaduvaid liike
Tartu ülikooli loodusmuuseumis avati 18. oktoobril näitus „Kaduvate liikide kannul“, kus on võetud põhjaliku vaatluse alla kuues liikide väljasuremislaine.
Hinnangute järgi võib aastaks 2050 välja surra isegi kuni kolmandik praegu elavatest liikidest. Kõikide loomade hulk Maal on viimase neljakümne aasta jooksul vähenenud ligi 50%.
Näitus koosneb mitmest osast. Muuseumi püsiekspositsiooni keskel ringi jalutades saab nutiseadmest uurida, mismoodi on 40 maailma loomaliiki haruldaseks muutunud ja mida on tehtud, et neid alles hoida. Ajutiste näituste ruumis on väljapanek „Eesti metsa kaduvad liigid“, kus saab tutvuda lendorava, must-toonekure ja euroopa naaritsaga.
Mängida saab hariduslikku arvutimängu Eesti metsa kohta; näituse ettevalmistamise käigus on koolidele loodud õppeprogramm, mis annab ülevaate liigilise mitmekesisuse kahanemise põhjustest. Näitust saab vaadata kuni 31. oktoobrini 2018.
Hunt (foto: Mas3cf / Wikimedia Commons)
Öökulli akadeemias räägitakse loomadest ja folkloorist
Homme, 2. novembril kell 18 on Eesti loodusmuuseumi Öökulli akadeemias külas eesti filoloog ja folklorist Marju Kõivupuu. Loodusõhtu teemaks on loomad eestlaste elus ja folklooris. Loengus saab teada, millised on inimese ja loomade suhted pärimuslikust vaatenurgast. Juttu tuleb nii metsloomadest, koduloomadest, loomade rollist rahvameditsiinis kui ka mütoloogilistest loomadest.
Öökulli akadeemias saab osaleda muuseumipiletiga: õpilasele ja pensionärile 3 eurot, täispilet maksab 5 eurot. Eesti loodusmuuseum asub Tallinna vanalinnas, aadressil Lai 29a.
Eesti loodusmuuseum
Kuni 21. jaanuarini näeb Tallinna botaanikaaias Eesti keraamikute liidu aastanäitust „JUURED“ (foto: Eesti keraamikute liidu Facebooki-leht)
Tallinna botaanikaaias näeb keraamikakunsti
Pealkiri tähistab silmale nähtamatut: nii taimejuuri kui ka inimeste päritolu. Näitusel osalevad 35 kunstnikku otsivad vastust keerukatele küsimustele. Kui palju vajame tugipinda, mis meid koos hoiab? Kui palju sõltume teistest, kes jagavad samas pinnast? Kui palju hoiame keraamikutena kinni savi traditsioonidest? Kui palju levitame seemneid, üritades pinnast laiendada, oma mõjuala ning kasvu- ja ellujäämisšansse suurendada?
Tartu tähetorn (foto: Tartu ülikool)
Tartu tähetorn ootab loengule ja tähti vaatlema
Selge ilmaga saab igal teisipäeval kell 18–22 Tartu tähetorni teleskoobitornis teha astronoomilisi vaatlusi.
7. novembril kell 18.15 räägib Tartu ülikooli teoreetilise füüsika vanemteadur Piret Kuusk oma isast Harald Keresest, tema teadlastee algusest ja Tartus tehtud gravitatsiooniuuringutest.
MAAILMAST
Inimahvidest võeti tänavu kaitse alla šimpans (foto: Pixabay)
Manilas arutati rändliikide kaitset
22. oktoobril algas Manilas maailma rändliikide konventsiooni osaliste kohtumine. Seekord keskenduti maailmamere seisundile, kuna ookeanid on paljudele loomadele oluline rändetee. Eesti kui praegune Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja kõneles konverentsil kõigi 28 liikmesmaa nimel, teatas keskkonnaministeerium.
Konverentsil võeti kaitse alla mitukümmend uut ohustatud liiki: vaalhai, kaelkirjak, 15 liiki raisakotkaid, leopard ja šimpans. Samuti kinnitasid osalejad uued juhised, mis peaksid aitama vähendada ookeanides müra ja prügi, piirata salaküttimist ja vähendada turismi kahjulikku mõju haruldastele loomaliikidele.
Metsloomade rändliikide kaitse konventsiooni kiideti heaks 1979. aasta 23. juunil Bonnis. Konventsiooniga on liitunud 123 riiki, peale selle Euroopa Liit. Konventsiooni eesmärk on korraldada rändloomade kaitset rahvusvahelisel tasandil kogu asuala ulatuses. Konventsioon kohustab sellega ühinenud riike hoidma ja taastama elupaiku, mis on tähtsad liigi hukuohust päästmise seisukohast; samuti tuleb vähendada liigi isendite rännet suuresti takistavaid kahjulikke mõjutegureid ja vältida liiki ohustavaid või potentsiaalselt ohustavaid tegureid.
Lemmikloomadena peetud oravad võisid levitada rasket haigust (foto: Pixabay)
Oravad tõid pidalitõve Inglismaale
BBC on vahendanud ajakirjas Journal of Medical Microbiology ilmunud uurimust, mille järgi võisid viikingid oravatega kaubitsedes levitada pidalitõbe ehk leeprat.
Nimelt avastasid Cambridge’i ülikooli arheoloogid Suffolkist leitud normannide vallutuste eelsest ajast pärit naisekoljul pidalitõve jälgi. Radiosüsinikumeetodil tehti kindlaks, et naine elas ajavahemikul 85–1015 m.a.j. Luukahjustuse põhjal võib öelda, et tema elu polnud meelakkumine: näol olid suured haavandid ja ilmselt oli pidalitõbi kahjustanud ka näonärve.
Samuti leiti koljult leeprat põhjustava mükobakteri jälgi. Kõnealune mikroob on suguluses bakteriga, kes tekitab leeprat oravatel. Mikroobi on leitud Lõuna-Inglismaa oravatelt. Sellest bakterist tingitud haiguspilt sarnaneb inimesega omaga: nakatunud loomade käppadele, kõrvalestadele ja koonule kujunevad haavandid. Oravate pidalitõve tekitaja nakatab ka vöölasi. USAs Floridas on olnud juhtumeid, kus inimene on vöölaselt leepra saanud.
Sama bakteritüve on leitud ka Rootsist ja Taanist pärit viikingiaegsetelt luustikelt. Nüüd arvavadki uurijad, et tõvestaja võis Inglismaale jõuda oravatega. Ei ole kindlaks tehtud, kui kaua bakter oravalihas või naha küljes nakatamisvõimeline püsib. Samas on teada, et oravaid peeti ka lemmikloomadena ja nakkus võis levida just sel moel.
Loodusajakirjade väljaandmist toetab:
Toimetanud Piret Pappel.
Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil piret.pappel@gmail.com