Kimalased on väga olulised tolmeldajad. Nende tegevus suurendab põllukultuuride saagikust ja looduslike taimekoosluste mitmekesisust. Möödunud aastal Eesti Maaülikoolis kaitstud Isabel Diaz Forero doktoritöös uuriti kimalaste arvukust ja liigirikkust mõjutavaid tegureid metsase Ida-Virumaa poollooduslikel niitudel.
Viimastel aastakümnetel on mitmel pool maailmas märgatud, et kimalasi jääb vähemaks, eelkõige just intensiivse põllumajanduse aladel. Võimalikke põhjusi on terve hulk, enim tuuakse esile põllumajanduskemikaalide liigset kasutust ning kimalaste toidu ja elupaikade kadu.
Et kimalasi hästi kaitsta on vaja teada nende seoseid elupaiga ja ümbruskonnaga. Kõige rohkem on kimalasi uuritud Lääne-Euroopa, Aasia ja Põhja-Ameerika põllumajandusmaastikes, mida iseloomustavad monokultuurid ning avatud homogeensed maastikud. Väga vähe on kimalaste kohta teada aga mitmekesistest maastikest, mis võivad elurikkuse hoiu seisukohalt olla intensiivpõllumajanduse aladest tähtsamadki, samuti metsastelt aladelt.
Eesti maastikud on mosaiiksed, koosnedes põllumajandusaladest, poollooduslikest ja looduslikest aladest ning metsatukkadest ja -laamadest. Nii võib siinseid kimalasi uurides saada palju uudset ja väärtuslikku teavet.
Ida-Virumaa loodust mõjutavad oluliselt tööstusettevõtted, kaevandused ning elektrijaamad, ometi ei täheldatud, et see häiriks kimalasi. Kokku leiti doktoritöö uuringute käigus 22 liiki kimalasi – 80% Eestis teadaolevatest kimalaseliikidest.
Selgus, et kimalaste arvukust ja liigirikkust suurendab eelkõige õitsvate taimede arvukus ja liigirikkus nende koduniidul. Laiemas plaanis aga selgus, et kimalasi võib soodustada inimasustuse lähedus: rohkem kimalasi ja nende liike leiti seal, kus lähikonnas leidus õierohkeid aedu. Samuti soodustas kimalasi looduslike ja poollooduslike niitude ning nn. servabiotoopide ohtrus – eriti just kitsamalt spetsialiseerunud kimalaserühmi, näiteks pikasuiselisi kimalasi. Seevastu ümbruskonnas paiknevad avatud põllumaad, metsamassiivid ja võsa vähendavad kimalaste arvukust.
Mõistagi on liikide vahel erinevusi. Mõned liigid (nt. Schrencki kimalased – Bombus schrenki) eelistavad metsalaikudega maastikke ja servaalasid, teised (hallkimalased – B. veteranus ja karukimalased – B. terrestris) aga hoopis avatud maastikke. Üks põhjus on selles, et pikki lende harrastavate liikide levikut võib tihe metsavõrgustik tõkestada.
Üldiselt kinnitas uurimus veendumust, et kimalaste käekäiku ei mõjuta üksnes tingimused elupaigas kohapeal – näiteks toidurohkus – vaid väga tähtis on ka ümbruskonna maastiku mitmekesisus ja kvaliteet. Seda tuleb kimalaste kaitset ja põllumajandust korraldades kindlasti arvesse võtta. Kimalased sobivad hästi ka elupaiga üldist mitmekesisust iseloomustavateks indikaatoriteks.
Doktoritööd juhendasid professorid Valdo Kuusemets ja Marika Mänd. Töö koos eestikeelse kokkuvõttega leiab: http://dspace.emu.ee/xmlui/handle/10492/149