Tekst ja fotod: OLEV ABNER
Saare (Fraxinus) perekonnas on ligi 60 praegu aktsepteeritud liiki ja suur hulk liike pärineb parasvöötmest. Eestis näeb haljastuses sagedamini vaid Põhja-Ameerika idaosast pärit pensilvaania saart ehk punast saart (F. pennsylvanica) ja rohelist saart (F. pennsylvanica var. subintegerrima, sün. F. lanceolata). Eriti populaarsed olid need saared haljastuses pärast teist maailmasõda. Nende eelis hariliku saare ees on lehtede kuldkollane sügisvärvus.
Pensilvaania saar ja roheline saar eristuvad harilikust saarest eelkõige punga pruuni värvuse (harilikul saarel on punga mustad) ja keskmiselt väiksema lehekeste hulga poolest: enamasti seitse, harvem üheksa lehekest (harilikul saarel on neid üldjuhul üheksa kuni üksteist). Lehekesed kinnituvad lehe teljele lühikese, ühe- kuni kaheksamillimeetrise rootsu abil. Õisikud tekivad nii harilikul saarel kui ka pensilvaania ja rohelisel saarel külgpungadest, kuid erinevalt harikust saarest, kelle õisikud võivad olla emas-, isas- ja ka kahesuguliste õitega, on pensilvaania ja rohelisel saare õisikud alati kas emas- või isasõisikutega. Nad on tuultolmlejad. Viljad on pensilvaania ja rohelisel saarel läbilõikes ümarad (harilikul saarel lamendunud).
Pensilvaania saarele on omased karvased võrsed ja leherootsud, aga rohelise saare võrsed ja leheroots on paljad (karvadeta). Kasvukujult on nii pensilvaania kui ka rohelise saare võra lagedal munajas kuni laimunajas, kuid tihedalt kokku istutatuna laasuvad puud alt kiiresti ja võra kuju muutub ebaühtlaseks. Huvitavad on pensilvaania saare erisuguse lehevärvusega sordid: kollaselaiguliste lehtedega ’Aucubaefolia’ ja kollakasvalge leheservaga ’Variegata’.
