Tekst: AGUR BENNO
Varasemate aegadega võrreldes on praegusaja Eestis näha märksa vähem mundri- kandjaid. Kaitseväelasi ja kaitseliitlasi, politseinikke ja päästjaid ehk küll, aga teised omaaegsed vormikandjad, näiteks raudteelased, on riietatud nõnda, neid võiks pidada pigem klienditeenindajateks, mitte vana väärika raudteelasemundri kandjaiks. Ent see pole alati niimoodi olnud.
Juba üle saja aasta tagasi lõppenud tsaariajal oli peale sõjaväe ja politsei eri mundritesse riietatud ka enamik riigi- ametnikke, kelle hulka kuulusid ka näiteks kooliõpetajad. Samuti pidasid paljud seltsid, kas või näiteks priitahtlike pritsimeeste oma, vajalikuks rõhutada ühtsust riietuse kaudu. Uhkeid mundreid kandsid valitseja õukondlased. Nende mundreid nägi muidugi rohkem Peterburis ja Moskvas, aga kubermangulinnades märksa vähem, eelkõige kuberneri ja näiteks rüütelkonna peamehe seljas. Igas kubermangus olid ametnikele ja aadlikele ette nähtud üsna ühelaadsed, kuid näiteks tikandi, nöö-pide ja värvide poolest veidi eristuvad mundrid. Läänemere provintsides lisandusid neile eraldi maanõunike (Landrat) mundrid.
Iga kubermangu mundritel oma tunnused
„Zīmējumi un apraksti. 1. sējums, Rīgas skati, laudis un ēkas“, kus selle joonistuse kohta on öeldud: „Riia asehalduskonna loomisel
sisseviidud munder aadlikele ja kroonuteenistujatele ja magistraadi- persoonidele, kellel on ohvitseri auaste.“
Selle temaatika ilmselt parim asjatundja Sergei Popov on oma raamatus „Vene tsiviilmunder 1755–1855“ kirjutanud, et ei ole teada, millal keiser kinnitas esi-mesed kubermangumundrid. Esimene teadaolev ukaas pärineb Katariina II valitsusajast 1782. aasta oktoobrist. Kuna igale kubermangule olid ette nähtud kindlad värvid, pidid ka mundrid olema nendes toonides. Lõikelt olid tollased kubermangumundrid tavapära- sed pikad kaftanid värviliste kraede, varrukakääniste ja revääridega.
Esimest korda reformiti mundritega seotud korda juba aastal 1784. Mundrikuue värvi järgi jagunesid kubermangud põhjapoolseteks (helesinised kuued), keskmisteks (punased) ja lõunapoolseteks (tume kirsipunane). Riia asehalduskonnas olid üherealisel kuuel nööbid hõbedased, krae ja käänised helesinised, kuuevooder, vest ja püksid valged. Tallinna asehalduskonnas olid üherealisel kuuel kuldsed nööbid, krae ja käänised helesinised, kuuevooder kollane ning vest ja püksid valged. Endises Kuramaa hertsogkonnas (alates aastast 1795) pidid nööbid olema hõbedased, krae ja käänised vaarikakarva ning vooder, vest ja püksid valged.
Kui troonile oli asunud keiser Paul, kinnitati 1796. aasta detsembris uus kubermangude arv ning 1797. aasta veebruaris ka uued kubermangumundrid. Asehalduskonnad kaotati; nüüd pidid Liivimaa kubermangus olema kuuenööbid kuldsed, krae ja käänised punasest kalevist. Kuuevoodri värv oli tumeroheline ning püksid valged. Kuramaa kubermangus olid nööbid hõbedased, krae ning käänised helesinisest sametist, vooder helesinine ja püksid valged. Eestimaa kubermangus olid mundrinööbid kuldsed, krae ja käänised kahkjaskollasest sametist, kuuevooder tumeroheline ning püksid valged. Ainsana korraldati 1806. aastal mundrireform Eestimaa kubermangus, kus nööbid muutusid hõbedaseks, krae ja käänised pidid olema sinised punase kandiga ning sametist. Voodri ja pükste värv ei muutunud. Kuued olid kõigis Venemaa kubermangudes nüüd ühtset tumerohelist värvi. Nööpidele pidi olema vermitud kubermangu vapp.