Tekst: MARTIN TIKK Fotod: RAGNE KRUPENENKOV
Päevavalgust jääb aina vähemaks ning taas suureneb vajadus valgusallikate järele. Ajast aega köitnud elav tuli on populaarne ka tänapäeval. Isegi kui majapidamises ei leidu kaminat, ahju ega pliiti, pakuvad küünlad silmailu ja soojust.
Siiski kerkib küsimus, kas keskkonna seisukohalt on vahet, missuguseid küünlaid põletada? Millisest materjalist tehakse keskkonnahoidlikumaid küünlaid ja kuidas täiustatakse küünlaid? Muu hulgas on hea teada, mismoodi mõjutavad erisugused küünlad meie tervist.
Mineraal- ehk parafiinvaha on enim levinud materjal
Parafiinvaha on väga odav ja teda on kõige lihtsam käsitleda. Keskkonnasäästlike toodete ettevõte Ökomon eestvedajad Maria Prii ja Maris Metsoja selgitavad, et parafiin valmib fossiilsetest kütustest ning on taastumatu maavara nagu bensiin ja diisel. Parafiin saadakse määrdeõli rafineerimisel. Tegu on nafta jääkproduktiga, mida põletades eritub mitmesuguseid toksiine, nagu benseeni ja tolueeni, mis on tuntud kui vähki tekitavad ained. Seega, igal õhtul kodus parafiinküünlaid põletades võid tahtmatult ohustada nii enda kui ka pereliikmete tervist.
Terviseameti kemikaaliohutuse peaspetsialist Anni Kooli selgitab, et kuigi küünaldes kasutatakse kas sünteetilisi või looduslikke lõhnaaineid, ei ole tegelikult suurt vahet, kuidas lõhnaaine on saadud. Teadusuuringute järgi vabaneb just värvitud ja lõhnastatud küünalde põlemise käigus rohkem lenduvaid orgaanilisi ühendeid (benseen, tolueen), süsinikmonooksiid, polütsüklilisi aromaatseid süsivesinikke (bensopüreen) ja tahkeid peenosakesi, mis suurtes kogustes võivad tekitada tervisekahjustusi ja allergilisi reaktsioone.
Kui põletada pimedal ajal kodus ühte küünalt, ei ületa vabanevate ühendite kogus soovituslikke piirnorme. Ent kindlasti tuleb tähele panna, et toas ei põletataks õueküünlaid.
Raki OÜ projektijuht Ragne Krupenenkov hoiatab, et kunstlike lõhna- ja värvainete tõttu võib õhukvaliteet siseruumides halveneda ning põhjustada allergilisi reaktsioone. Tasub eelistada küünlaid, milles ei leidu sünteetilisi lõhna- ega värvaineid. Praegusajal on käibel ka tehislikke lõhnaõlisid ja ohutuid allergiavabasid saadusi, aga need on tunduvalt kallimad. Paljud tootjad kasutavad odavamaid ja kahjulikumaid lõhnaained, et toote hinda madalamal hoida.
Looduslikud lõhna- ja värvained on tavaliselt ohutumad nii tervisele kui ka keskkonnale, kuna nad ei sisalda sünteetilisi kemikaale ega toksilisi aineid. Ent allergikud peavad olema ettevaatlikud olema, sest mõningad looduslikud lõhnad võivad tekitada allergiat. Pealegi ei sobi kõik lõhnad lemmikloomadele.
Eelista looduslikke vahasid!
Looduslikud vahad on näiteks soja-, päevalille-, kookos-, mesilas- ja palmivaha ning steariin. Need maksavad veidi rohkem ja neid on keerulisem töödelda. „Sojavahast küünlad on keskkonnasõbralikumad, sest soja on taastuv ressurss ja nende põletamine ei eralda õhku suures koguses süsinikdioksiidi,“ sõnab Ragne Krupenenkov.
„Uuematest küünlavahadest on levinud taimsed küünlavahad: sojavaha, rapsivaha ja kookosvaha. Kõige väikseima jalajäljega neist on rapsivaha, kuna raps kasvab meile lähedal põhjamaades ja seda ei tooda teiselt poolt maakera kohale,“ selgitab Anni Kooli.
Loodust aitavad säästa mesilasvahast küünlad, mida saab osta otse mesinikelt, näiteks laatadelt. Kindlasti on need ühed keskkonnahoidlikumad küünlad, kuna toorainet ei tule kaugelt tuua ning mesilased tekitavad kärgi ehitades nagunii vaha. Aga mesilasvahal on kollane värvus ja iseloomulik lõhn, mis ei pruugi kõigile meeldida. Ühtlasi võib põlemise käigus võrdlemisi palju erituda kergesti lenduvaid ühendeid.
Mõned tootjad pruugivad taaskasutatud vaha, mis aitab loodusvarasid kokku hoida ja tekitada vähem jäätmeid. Tehnoloogia areng võimaldab toota efektiivsemalt ja vähendada keskkonnamõju.
Anni Kooli soovitab võimaluse korral uurida, kas vaha on pärit Euroopa Liidust või transporditud teiselt poolt maakera. Euroopa Liidust pärit vahad on paremini kontrollitud ja seetõttu ohutumad nii inimestele kui ka keskkonnale.
Muu hulgas saab keskkonnahoidu toetada, vältides üleliigseid pakendeid. Alati tasub eelistada taaskasutus- või biolagunevaid materjale.
Arukas on lähtuda taaskasutusvõimalustest. Paremad on näiteks küünlad, mis on valatud klaaspurkidesse: neid saab hiljem kasutada muul otstarbel, näiteks hoiustada väikseid esemeid.
Küünal peab asuma mittesüttival materjalil
Päästeameti ennetustöö osakonna ekspert Tuuli Taavet tuletab meelde, et küünal peab olema paigutatud alusele nii kindlalt, et ta ei saaks ümber kukkuda.
Kõige paremini sobivad klaasist, savist või kivist küünlaümbrised. Puust, plastist ja teistest süttivatest materjalidest alused on ohtlikud, sest need võivad süttida, kui halvad asjaolude kokku langevad.
Kindlasti tuleb jälgida seda, et küünla lähedal ei asuks süttivat materjali. Seetõttu tuleb ajalehed, ajakirjad, aga ka linikud ja muud sellised tooted hoida tulest kaugemal. Üsna populaarsed on käsitööküünalad, kuhu sageli lisatakse ilu pärast taimi või muid materjale, ent kui leek jõuab kaunistusteni, võivad need materjalid süttida.
Ehismaterjale kasutatakse nii küünla sees, näiteks geelküünla puhul, kui ka küünla välispinnal, kuhu lisatakse paelu, tekstiili, kunstmaterjalist kaunistusi jne. Nii nagu ei tohi tavalist küünalt asetada tuleohtlikule pinnale, tuleb ka käsitööküünla puhul pidada silmas materjali, mille sisse küünal on pandud, ning jälgida, et see oleks kuumakindel. Kui tekib kahtlusi, kas küünla põletamine on ohutu, siis tasub parem jätta küünal põletamata ning hoida seda lihtsalt kujundusvahendina riiulil.
Tähelepanelik tuleb olla ka teeküünaldega: väga hea soojusjuhtivuse tõttu tuleb need alati panna tulekindlale alusele. Ei ole harvad juhtumid, kus alumiinium- või plastümbrises teeküünal on süüdanud lähiümbruse, kuna ta ei olnud asetatud kuumakindlale alusele.
Lapsed ja lemmikloomad
Erilist tähelepanu peab ohutusele pöörama nendes kodudes, kus peale täiskasvanute askeldavad lapsed. Nende meelest on tuli huvitav ja meelitav. Kindlasti ei tohi lapsevanem jätta last küünlaga üksi, sest õnnetus võib juhtuda vaid hetke jooksul.
Keskmisest tähelepanelikum ja hoolsam peab olema ka kodudes, kus on lemmikloomad. Kassid on kodu kuningad, kes hoiavad oma valdustel kiivalt silma peal. Kontrollkäigud viivad neid aeg-ajalt ka kappide ja laudade peale, kus ikka leidub üht-teist põnevat. Küünal võib otsekohe pälvida hiirekuninga tähelepanu. Seetõttu on tähtis, et lemmikloomad ei jääks elava tulega omapäi.
Tuuli Taavet meenutab, et päästjatel on ammustest aegadest käibel ütlus „viimane kustutab tule“. Seda tasub meeles pidada ja järgida ka koduses majapidamises. Kui küünal on juba piisavalt helgust pakkunud ja aeg minna magama, siis tuleb küünal kustutada. Küünal loob meeleolu, kuid ta tahab seltsi ja tähelepanu. Unustada ei tohi ka seda, et igas kodus peab olema töökorras suitsuandur!
Ragne Krupenenkov lisab, et keskkonnahoidlikud küünlad on suurepärane viis nautida küünlasoojust ja atmosfääri ning samal ajal vähendada keskkonnamõju. Peale selle on oluline lugeda etikette ja teha teadlikke valikuid, toetamaks tootjaid, kes panustavad keskkonnassäästlikku tootmisesse. Kui parandame keskkonnateadlikkust ja teeme jätkusuutlikke valikuid, aitame hoida loodust ja tervist.
Martin Tikk (1997) on keskkonnaaktivist, kaitsnud Eesti maaülikoolis magistritöö.