Tekst: TIINA RANDLANE, KAI VELLAK
Tänavu märtsis täitub kaks sajandit kooliõpetaja ja -inspektori Georg Andreas Bruttani sünnist. Eestis on ta rohkem tuntud Andreas Bruttani (läti Brutāns) nime all, kuna nii trükitöödes kui ka herbaareksemplaride signeerimisel ei ole ta oma esimest eesnime kasutanud. Inimene peab olema teinud midagi väga olulist, kui teda on põhjust meenutada veel kaks sajandit pärast sündi ja 130 aastat pärast surma.
Eluloost teame võrdlemisi vähe
G. Andreas Bruttan sündis 18. märtsil 1824 Liivimaal Vējava mõisas (saksa Fehgen, läti Vējavas muiža), mis asub praeguse Läti keskosas Ērgļi piirkonnas. Bruttan õppis Cēsise kreiskoolis, Tartu õpetajate seminaris ja Peterburi filoloogiainstituudis [9].
Aastatel 1845–1852 töötas ta õpetajana Kuressaares (Arensburgis), seejärel alates 1852 kooli- ja gümnaasiumiõpetajana Tartus. Ajavahemikul 1880–1881 oli ta Tartu reaalkooli direktor, 1873–1886 Tartus kreis- ja reaalkooli inspektor. Andreas Bruttan suri 31. jaanuaril 1893. aastal Tartus.
Õpetajatöö kõrval oli ta suur loodushuviline, kes uuris Eesti-, Liivi- ja Kuramaa samblikke ja samblaid ning saavutas selles vallas esimesena professionaalse taseme, mida imetleme praegugi.
Andreas Bruttan oli tihedalt seotud Tartu loodusuurijate seltsiga, kust ta sai toetust ekspeditsioonide korraldamiseks, et koguda samblikke ja samblaid. Seltsi toetusel käis ta 1862. aastal Tallinnas ja selle ümbruses ning Eesti läänesaartel. Aastatel 1863–1864 tegi Bruttan uurimisreise Liivimaal ning 1865. aastal taas Muhu- ja Saaremaal ning Abrukal. Tema retked viisid ka Lätti, kus ta kogus samblaid ja samblikke Ķemeru, Dundaga (Slītere), Turkalne, Koknese ja Vējava ümbruses ning Gauja jõe orus [9].
Helvik- ja lehtsammalde uurija
Ekspeditsioonidelt kogutud materjalide põhjal on ta avaldanud mitu ülevaadet Tsaari-Venemaa balti provintside sammalde ja samblike floora kohta. Kahes artiklis on Bruttan käsitlenud helviksamblaid [3, 6]; neist mahukamasse kirjutisse on ta Eesti- ja Liivimaalt seni teada olnud 56 helviksamblaliigile lisanud koguni 25 liiki [6].
Bruttani avastatud liikide hulgas leidub samblaid, mis on Eestis tänini teada ainult tema kogutud eksemplaride põhjal. Üks selline on kilpjas harpantus (Harpanthus scutatus), mida meil ei ole enam hiljem leitud, mistõttu on see liik viimases Eesti punases nimestikus hinnatud regioonis väljasurnuks [12].
Ühtaegu helviksammalde kogumise ja määramisega uuris Bruttan lehtsamblaid. Varasemad eksemplarid kogus ta juba 1857. aastal, kuid ülevaated nii enda kui ka teiste uurijate kogutud ja määratud lehtsammaldest on ta avaldanud 1889.–1893. aastal [5, 7, 8]. Eestist on praegu teada 618 liiki sammaltaimi [12], neist 372 liiginimetust on kirjas juba Bruttani töödes.
Bruttan alustas Eesti samblike uurimist
Mahukaim, 166-lehekülje paksune Bruttani trükitöö on 1870. aastal ilmunud uurimus „Lichenen Est-, Liv- und Kurlands“, mis käsitleb samblikke [2]. 1889. aastal avaldas ta seda täiendava artikli [4]. Mõlemale publikatsioonile viidatakse ka nüüdisaja uurimustes, kus vaadeldakse samblike liigilist koosseisu Eestis ja Lätis.
Nüüdseks on Eestis registreeritud ligemale 980 liiki samblikke [11]. Andreas Bruttan on neist oma töödes maininud peaaegu pooli (arvestades tänapäevast taksonoomiat) praeguselt Eesti alalt. Sealhulgas on Eesti samblike nimekirjas 34 liiki, mis on arvel üksnes kirjanduse andmeil: nende tõenduseksemplarid Eestist puuduvad. Neist 11 liiki on kirja pandud Bruttani kahe trükitöö põhjal.
Kindluse Bruttani määrangute korrektsuses annavad kogudes talletatud haruldaste liikide eksemplarid, mille määrangute õigsust on olnud võimalik kontrollida. Näiteks tundra-neersambliku (Nephroma arcticum) ainsa Eestist teada oleva eksemplari on Bruttan kogunud Lääne-Virumaalt Seljalt, pisisamblikud Amygdalaria panaeola, Caloplaca atroflava ja Fuscidea cyathoides aga Saaremaalt. Haruldane liudsamblik Lecanora epibryon oli meil varem teada vaid ühe Bruttani eksemplarina Muhust, kuid 2009. aastal koguti seda samast piirkonnast uuesti – üle saja aasta pärast esmast leidu!
On märkimisväärne, et Bruttan adus täielikult, milline looduslikult hinnaline piirkond on Eesti läänesaared. Oma aruandes Tartu loodusuurijate seltsile nimetab ta näiteks Sõrve poolsaart Saaremaal lihhenoloogi tõotatud maaks [1]. Põhjus peitub loopealsetel kasvavate haruldaste arktoalpiinsete ja submediterraansete samblike levikus sel alal [10].
Bruttani kogutud proove kasutatakse tänapäevalgi
Andreas Bruttani kogutud ja määratud samblike, sammalde ja soontaimede herbaareksemplarid on hoiul eri kogudes, sh Tartu ülikooli botaanilistes (TU) ja mükoloogilistes (TUF) kogudes, Eesti maaülikooli herbaariumis (TAA) ning Läti ülikooli herbaariumis (RIG).
Herbaareksemplare üle vaadates selgub, et Bruttani loodusteaduslikud matkad Eestis olid palju ulatuslikumad, kui Tartu loodusuurijate seltsi aruannete põhjal võiks arvata: – ilmselt käis ta looduses ka oma raha eest. Peale Harjumaa ja saarte on ta rohkesti materjali hankinud Tartu ümbrusest, näiteks Ropka ja Raadi mõisast ning Tähtverest ja Jõgevamaalt Endla järve äärest ja Kärdest, Ida-Virumaalt Oru ja Saka mõisast ning mujaltki.
Andmebaasi eElurikkus järgi on Eesti herbaariumides tallel 497 eksemplari Bruttani kogutud samblikke, 131 eksemplari samblaid ja üle 200 eksemplari soontaimi. Üksiti on Eesti maaülikooli herbaariumis hoiul üle 1300 Bruttani kogutud samblaeksemplari Eestist ja Lätist. Suures osas on need veel teaduslikult läbi töötamata ega kajastu andmebaasis, aga juba on ilmnenud põnevaid leide.
Me ei tea, kui hinnatud oli G. Andreas Bruttan oma põhitöös kooliõpetajana, kuid on ilmne, et ta oli oma aja kõige põhjalikum samblike ja sammalde uurija Eesti- ja Liivimaal. Bruttani avaldatud ülevaated põhinevad suurel hulgal kogudesse talletatud herbaareksemplaridel, mida saab praegugi uurimismaterjalina kasutada.
1. Bruttan, Andreas 1869. Rechenschaftsbericht der Gesellschaft für das Jahr 1862. – Sitzungsber. d. Naturf.-Ges. bei d. Univ. Dorpat, II.
2. Bruttan, Andreas 1870. Lichenen Est-, Liv- und Kurlands. Dorpat, Druck von Heinrich Laakmann.
3. Bruttan, Andreas 1886. Über die Lebermoose. – Sitzungsber. Naturf.-Gesellsch. Univ. Dorpat 7: 183–184.
4. Bruttan, Andreas 1889. Nachtrag zu den Lichenen Liv-, Est- und Kurlands. – Sitzungsber. d. Naturf.-Ges. bei d. Univ. Dorpat 8: 444–449.
5. Bruttan, Andreas 1889. Ueber seine Laubmoose-Sammlung. – Sitzungsber. Naturf.-Gesellsch. Univ. Dorpat 8 (3): 448–449.
6. Bruttan, Andreas 1891. Verziechnis der in den baltischen Provinzen Russlands vorkommenden, resp. bisher aufgefundenen Lebermoose. – Sitzungsber. Naturf.-Gesellsch. Univ. Dorpat 9 (2): 343–358.
7. Bruttan, Andreas 1892. Über die einheimische Laubmoose. – Sitzungsber. Naturf.-Gesellsch. Univ. Dorpat 9 (3): 553–582.
8. Bruttan, Andreas 1893. Bryologische Ergebnisse des Jahres 1892. – Sitzungsber. Naturf.-Gesellsch. Univ. Dorpat 10 (1): 152–155.
9. Piterāns, Alfons; Žeiviniece, Anna; Berga, Irēna 2006. LU Botānikas un ekoloģijas katedras ķērpju herbārijs. – Scientific Papers University of Latvia. History of Sciences and Museology 693: 186–188.
10. Randlane, Tiina 1989. Miks on Eesti läänesaared lihhenoloogide meelispaik? – Eesti Loodus 40 (5): 318–323.
11. Randlane, Tiina; Saag, Andres; Suija, Ave 2023. Lichenized, lichenicolous and allied fungi of Estonia. Ver. March 1, 2023. esamba.bo.bg.ut.ee/checklist/est/home.php.
12. Vellak, Kai jt 2023. Checklist of Estonian bryophytes. Eesti sammaltaimede nimestik. sisu.ut.ee/samblasober/eesti-sammalde-nimestik.
TIINA RANDLANE (1953) on sambliku-uurija, Tartu ülikooli lihhenoloogia kaasprofessor.
KAI VELLAK (1963) on samblauurija, Tartu ülikooli taimeökoloogia kaasprofessor ja TÜ loodusmuuseumi ja botaanikaaia arendusjuht.