TEKST: Jaanus ELTS
Novembris algavad maismaa talilinnuloendused. Need võimaldavad meil selgust saada, kui suur on Eestis talve veetvate lindude arvukus ja mismoodi see muutub.
Talv on lindude elus niisama tähtis kui kõik teised aastaajad. Kuna enamik linde ei soeta talvevarusid, tuleb neil sel ajal taluda raskusi; mõju on seda laastavam, mida pikem, lumerohkem ja pakaselisem on talv. Kevade lähenedes on järjest raskem leida söögipoolist, sest lihtsamini leitavad toiduobjektid on ära tarbitud ja saadava toidu kvaliteet muutunud aina kehvemaks. Meil talve veetvate lindude käekäigu kohta saame mõndagi teada talilinnuloenduste abil, mida nüüdseks on Eestis tehtud üle kolmekümne aasta.
Põhjanaabrite eeskujul
Süvenenud stagnatsiooni tõttu olid 1980. aastad Eestis üksjagu masendavad, ent see ei pärssinud linnuhuviliste asjatoimetusi. Tolleks ajaks olid juba käsil kesktalvised veelinnuloendused, mis osana rahvusvahelisest seiretööst andsid aimu selle linnurühma seisundist. Ornitoloog Andres Kuresool oli üle lahe kolleegidelt õnnestunud hankida Soome linnuseirete juhend. Võrreldes meil tol ajal rakendatud meetoditega tundus see trükis avavat täiesti teise maailma, kus esmapilgul olid peaaegu iga liigi ja aastaaja kohta kirjas täpsed tegevusjuhised. 1983. aastal algasid Kuresoo eestvõttel haudelindude punktloendused ning 1987. aastal maismaa talilinnuloendused.
Olin tol ajal bioloogiaüliõpilane ning sattusin sageli Vanemuise tänavale zooloogia ja botaanika instituudi majja. Seal tõstatas Andres muu hulgas talilinnuloenduste teema. Mulle tundus see väga põnev. Kevade jooksul tõlkisin soomlaste koostatud juhendi eesti keelde.
Sügisel alustasin loendusi, esialgu üksi, et metoodilistest nüanssidest aru saada. Ilmatsalu kandis asuval rajal püüdsin kogu talve igal nädalavahetusel oma valitud transekti läbida. Töö käigus veendusin, et võrreldes Soomega on mõistlik teha esimene loendus kaks nädalat hiljem ja kevadine loendus kaks nädalat varem, kui põhjanaabritel soovitatud.
Eraldi tuli arutluse alla võtta kesktalvise loenduse nimetus. Ühelt poolt oli arukas hoiduda veelinnuloendusega sarnasest nimetusest, teiselt poolt ei olnud kindel, kas looduseuurijate seltsi ornitoloogiasektsiooni juhatus nõustub originaaljuhendi vastega „jõululoendus“. Jõulud olid tol ajal tabuteema. Imekombel selles siiski probleemi ei nähtud ning Linda Kongo lõi juhendile ja ankeedile kindlal käel LUS-i pitseri. Järgmisel sügisel, 1987. aasta novembris, algasid üleriigilised loendused.
Sobib ka algajale
Tõsi, praegusel ajal on mõiste „algaja“ väga ähmastunud. Kas või seepärast, et käibel on mitmesuguseid nutirakendusi, mille tõttu näib määramine olevat lihtne. Ent ka kõige geniaalsem rakendus ei õpeta loodusesõbrale kriitikameelt, mis on liike määrates vähemalt niisama tähtis kui oskus tunda eristustunnuseid.
Talilinnuloenduste metoodika on lihtne, kuid päris ilma linde tundmata hakkama ei saa. Talvel ei ole oluline tunda nende laulu, aga mõistagi tuleb see kasuks. Asi on selles, et alati ei pruugi lindu näha, samuti suudab pilk harva haarata hajusa salga kõiki liikmeid.Nõnda tuleb talviseid linde loendades korraga rakendada nii nägemis- kui ka kuulmismeelt. Lõputult ei saa ühes kohas seista ja loota, et on suudetud märgata kõiki salgaliikmeid. Sellises olukorras aitab just häälitsuste tundmine. On ju selge, et kui puukoristajat näha ei ole, aga kuuldub „djut-djut“, siis asub vähemalt üks selle liigi isend meie läheduses.
Siiski leidub üks hea võte, kuidas kontrollida oma võimet talilinde loendada. Selleks tuleb hilissügisel, enne talilinnuloendusele minekut, näiteks oktoobris või novembri alguses, võtta ette retk loodusesse ja püüda loendusmetoodikat järgides teha prooviloendus. Kui viie kilomeetri läbimisele kulub üle kahe tunni ja suurema osa sellest ajast on tulnud eristada liike, siis tasub määramist veel harjutada.
Kuidas loendada?
Talilinnuloenduse raja saab vaatleja ise valida. Kindlasti tuleb kriitiliselt hinnata oma kehalisi võimeid. Rada, kus sügisel on hõlbus liikuda, võib talvel olla raskesti läbitav rohke lume või tuisuvaalude tõttu. Seepärast on parem valida tuntud maastik või teha eeltööd kaardirakenduses. Mõnele võib räätsadega hangedes müttamine olla väga koormav, mistõttu tasub võtta trajektoor, mis kulgeb mööda teid ja radu, mida kas või aeg-ajalt lumest roogitakse. Kõik see on tähtis, et sama rada saaks loenduseks kasutada võimalikult palju aastaid.
Loomulikult tuleb ette erandlikke talvi, kui mingi osa rajast võib jääda läbimata. Sel juhul tehakse ankeeti märge. Üldjuhul on parim teha loendust korrapäraselt igal aastal. Raja pikkus võiks olla vähemalt viis kilomeetrit, aga pikemad rajad on siiski paremad. Ent nagu mainitud: vaatleja peab oma võimeid tundma.
Loendust võib teha ükskõik millisel maastikul, kuid keskenduda tuleb siiski maismaa elupaikadele. Näiteks kui veelinde on loendatud kaldalt, kajastavad tulemused rohkem jääolusid kui lindude populatsioonide tegelikku seisundit. Esmapilgul tundub lihtne teha loendust linnas või muus asulas, aga tegelikult see nii ei ole. Tiheasustusaladel valmistab sageli probleeme asjaolu, et linnud tegutsevad teisel pool maja. Metsas saame teha lühikesi kõrvalepõikeid, jõudmaks linnusalgale lähemale, kuid linnas enamasti ei ole ligipääsu hoovidesse, pealegi varjavad suuremad majad lindude häälitsused. Veel tuleb asulates arvestada kahtlustavate kaaskodanikega, sest sugugi kõik ei suhtu binokliga uudistajatesse soosivalt.
Olulisim on jõululoendus
Ühe talve jooksul tehakse kolm loendust: novembri algul, aastavahetusel ja veebruari lõpul. Kõige olulisem on aastavahetuse- ehk jõululoendus, sest selle alusel arvutatakse iga-aastased arvukusindeksid. Ent ka teistel loendustel on suur väärtus. Ilmselt iga loodusvaatleja teab, et marjadega maiustavaid hallrästaid või siidisabasid kohtab arvukamalt sügisel. Ühtlasi on teada, et pika pesitsusajaga kodutuvi arvukust on parem hinnata just sügisel, sest viimased pojad lennuvõimestuvad hilissügisel ning see liik alustab uut pesitsustsüklit veidi enne aastavahetust.
Ka veebruaris tehtaval nn kevadloendusel on oma väärtus, näiteks saab paiksete liikide puhul hinnata nende talvist suremust. Ei ole saladus seegi, et mitu varajast pesitsejat, näiteks puukoristaja, rohevint või tutt-tihane, valivad pesitsusterritooriumi välja juba veebruari lõpus.
Tavaline arvukuse muutlikkus
Sageli kuuleme muret tekitavaid teateid selle kohta, et lindude arvukus on aja jooksul vähenenud. Loomulikult on
ka maismaa talilindude hulgas kaduvaid liike, kuid leidub ka stabiilse ja suureneva arvukusega liike. Üldjuhul on nõnda, et mida rohkem aastaid seirata, seda suurem hulk liike rühmitub stabiilse arvukusega liikide kategooriasse.
Liikide arvukus muutubki tavapäraselt: seda põhjustavad mõned väga soodsad pesitsusperioodid või vastupidi, mitu karmi talve järjestikku. Näiteks eelnes talilinnuloenduste algusaastale kaks karmi talve, millal hukkus palju siia jäänud paigalinde. Esimesi aruandeid sirvides selgubki, et mitme talilinnu arvukus loenduste esimestel aastatel suurenes: liik taastus karmidest talvedest tingitud madalseisust.
Osa liikide käekäik on olnud erisugune. Näiteks viimase 35 aasta jooksul on suurenenud ronkade arvukus, leevikeste arvukus on olnud stabiilne, kuid kõigub aastati suurel määral, harakate arvukus on aga kümnendite vältel tunduvalt kahanenud. Iga-aastaste seirearuannetega saab tutvuda ornitoloogiaühingu veebilehel (www.eoy.ee/ET/13/14/maismaa-talilinnuloendus).
Loe juhendit!
Loodushuvilistele tuleb ikka ja jälle meelde tuletada, et enne loendust või vaatlust peab alati juhendi üle lugema. Eestis korraldatakse mitut laadi vaatlusi, millest mõni on tõesti metoodiliselt väga lihtne. Ent seire korral tuleb metoodikast kinni pidada. Muidu ei saa me hiljem aru, millised muutused lindude arvukuses on objektiivsed ja millised tingitud sellest, et vaatleja on toiminud loominguliselt. Peaaegu igal aastal püüab talilinnuloendustega liituda inimesi, kellel ei ole aimu, mille poolest erinevad juhuslikud vaatlused ja süstemaatilised loendused.
Talilinnuloendused on osa riiklikust seirest, seetõttu on nende tulemuste adekvaatsus iseäranis tähtis. Muu hulgas kasutatakse neid andmeid Euroopa Liidu linnudirektiivi aruandes, mis peab kajastama linnupopulatsioonide seisundit Eestis ja Euroopas üldisemalt.
Suur tänu ligi kahesajale loodushuvilisele, kes on aastakümnete jooksul leidnud võimaluse talilinnuloendustel osaleda!
Jaanus Elts (1966) on ornitoloog, talilinnuloenduste projekti koordinaator.