Tekst: ANDI HEKTOR, KRISTJAN KANNIKE
Füüsikud, täpsemalt kosmoloogid, on viimastel kuudel olnud ärevil. Põhjus on Ühendriikide teleskoobi-instrumendi DESI uued astronoomilised mõõtmisandmed. Need justkui viitavad, et suureskaalaline universum meie ümber on viimase miljardi aasta jooksul käitunud oodatust hoopis erinevalt.
Kui Albert Einstein esitas 1918. aastal üldrelatiivsusteooria, mis kirjeldab, kuidas aine mõjub aegruumile ja aegruum ainele, hakkasid tema ja teised füüsikud selle abil kohe uurima universumi käitumist. Nad teadsid, et universumis on üsna ühtlaselt laiali üksteisest kaugel asuvad galaktikad. Arvutustest nähtus, et selline universum ei saa olla muutumatu, vaid peab kas paisuma või kokku tõmbuma. Juba 1930. aastatel leidiski Ameerika astronoom Edwin Hubble kaugete galaktikate vaatluste põhjal, et universum tõepoolest paisub.
Kuid Einsteini esialgne unistus oli hoopis muutumatu universum. Selleks kirjutas ta oma võrrandisse nn kosmoloogilise konstandi. Ta lootis, et see võimaldab kõrvaldada ainetolmuga täidetud kosmose ebastabiilsuse. Teised füüsikud aga näitasid peagi, et sellise konstandi mõju on palju hullem: see paneb universumi paisuma või kokku tõmbuma koguni kiirenevalt! Einstein hakkas kosmoloogilise konstandi pakkumist pidama oma suurimaks veaks.
Ajapikku muutusid taevavaatlused täpsemaks. 1970. aastateks sai selgeks, et nähtavat ainet on ligikaudu kümme korda vähem, kui nähakse vaatlustes. Eesti teadlased Jaan Einasto ja Enn Saar olid esimeste füüsikute seas, kes tegid selgeks, et universumis ja galaktikates peab tavalisele ainele lisaks olema mingi tumeaine.