Soode taastamine kui praeguse sajandi maaparandus

Tekst: MARKO KOHV, PIRET PUNGAS-KOHV Fotod: MARKO KOHV

Soode taastamine ja märgalade rajamine toob mitut moodi kasu. Niimoodi saab leevendada väga suuri kriise, mille põhjused on tugevalt seotud inimtegevusega.

Küllap oleme kõik tajunud, et ilmastikuolud on tublisti muutunud: ilm teeb alatasa trikke, andes nõnda järjest rohkem põhjust vestlusteks. Muigega tsiteeritakse vanarahva ütlust „Ilm on hukas!“, aga paraku ei ole see enam pelgalt ilukõne. Tänavu märtsikuus ilmus valitsustevahelise kliimamuutuste nõukogu (IPCC) teadusuuringutel põhinev ühendraport [1]. Sellised raportid on tänini tundunud kauge teoreetilise manitsusena, aga nüüd on tegu otsekohese sõnumiga: asjad on kliimaga halvasti ja lähevad kiiresti hullemaks.
Sagenenud ja ägenenud põuad ning neile sekka äärmuslikud üleujutused avaldavad suurt survet mageveesüsteemidele, millest sõltub inimkonna joogi- ja toidumajandus. Põudadega kaasnevad tihti ulatuslikud maastikupõlengud.
Aeglaselt, kuid seda vääramatumalt tõusvast mereveetasemest ei taha me õigupoolest mõeldagi.

Kõige valusamalt puudutab kliimamuutus inimesi ja paljusid teisi elusorganisme veekriiside kaudu.

Peale kliimamuutuste on kriisiolukord käes veel mitmes teises vallas: oleme keskkonda paisanud ülemäära toitaineid, elupaigad on hävinud ja reostunud ning seetõttu on rängalt vähenenud elustiku mitmekesisus. Needki kriisid ilmnevad just veega tihedalt seotud ökosüsteemides: jõgedes, järvedes, mitmesugustel märgaladel nii sisemaal kui ka rannikul.

Süsiniku pelgupaik

Kasvuhoonegaaside hulk on suurenenud kasvavas tempos, niisamuti nende mõjud. Peale selle et heidet tuleb vähendada, ei pääse ka varem atmosfääri lastud süsiniku uuesti kinni püüdmisest.
Taskukohaseid ja piisava jõudlusega tehnolahendusi ei ole veel olemas. Nii jääb vaid võimalus otsida abi looduselt.
Eestis oleks võimalik olukorda lahendada kahel teineteist toetaval viisil: metsade abil, mis on kiired süsiniku sidujad, ent hoiavad süsinikku võrdlemisi lühikest aega, ning soode abil, kus süsinikku seotakse aeglaselt, ajaks. Metsas võtab süsiniku hoiule puit, mis säilib mõnisada aastat, ja soodes turvas, mis võib olla kümne tuhande aasta vanune.
Maavarauuringutest teame, et Eesti turbaaladel on süsinikku tallel vähemalt neli kuni viis korda rohkem kui kogu Eesti metsas. Kui sood on kuivendatud turbamaaks, hakkab tuhandete aastate jooksul talletunud süsinik turbast uuesti õhku paiskuma kuni kümme korda kiiremini, võrreldes varasema süsinikusidumise tempoga.

Kuivendatud turbamaadelt lähtuv süsinikuheide on Eestis samas suurusjärgus transpordisektorist pärinevaga.
Me saame seda probleemi vähendada, kui lõpetame tüseda (üle 1 m) turbalasundi (kordus)kuivendamise madala (4–5) boniteediga metsamaadel, kus metsa kasv on ka pärast kuivendust väga kesine. Ühtlasi ei tohiks turbamullaga põllumaid künda, vaid kasutada neid näiteks püsirohumaana. Nende muudatustega võiks algust teha riigimaadel, loobudes uuendamast selliste omadustega muldadele rajatud kuivendusvõrke.
Seevastu eramaadel uuendatakse ja vähesel määral ka rajatakse kuivendussüsteeme valdavalt toetuste abil.
Samuti suunavad toetused väga tugevalt viljelusviisi: toetuste tingimustega saaks turvasmuldi tunduvalt rohkem säästa, välistades kündmise ning jättes välja tüsedatel turvasmuldadel paiknevad kuivendusvõrgud.
Nii saame kaasa aidata sellele, et seni kuivendatud turba aladel oleks süsinikuheide tulevikus vähemalt väiksem kui praegu.

Looduskaitse edulugu

Eesti säilinud soodest on kõige väärtuslikumad suured soostikud, mis on üldjuhul kaitse all ja kogu meie looduse kontekstis inimtegevusest kõige vähem mõjutatud. Siiski on ka nende soostike äärealad kuivendusega rikutud ning peale passiivse kaitse tuleb seal soode seisundit jõudsamalt parandada.
Nendel aladel on meil lootust pidurdada eelkõige olukorda, mida kirjeldab sõnapaar „baastaseme nihe“: inimesed järk-järgult harjuvad aegamööda halvenevate oludega. See, mis meie vanaisade meelest oli kehvas seisus, näib meile juba päris hea. Samalaadne erinevus võib ilmneda eri piirkondades elavate inimeste arvates: eestlaste määratletud viletsas seisundis soo võib hollandlasele tunduda paradiisi eesaiana, sest neil ei ole heas ökoloogilises seisundis sood enam võrdluseks võtta. Eestis on esmaseid soode parandus- ja taastustöid nüüdseks tehtud umbes 22 000 hektaril (vt ⑤). Ligi 90% neist hõlmab suuri kaitsealuste soostike kuivendatud äärealasid ja enamasti on tegu kuivendatud (kõdu)soometsadega.

Kui kuivendatud osas on veel säilinud sootaimestikku, saab veerežiimi taastades sellele eluvaimu tagasi anda.
Soo taastub üsna kiiresti ning ilma inimese pideva abita: tuleb üksnes vesi kauemaks alale jätta, rajada selleks kuivenduskraavidesse paisud või ajada kraavid üldse kinni (vt ③). Üldjuhul võib pärast kraavituse sulgemist juba lähipäevade või -nädalate jooksul märgata veetaseme tõusu soos. Nii hakkavad taastatud märgalad vett rohkem maastikus hoidma väga kiiresti (vt ⑥).
Kui veerežiim on edukalt taastatud, edeneb jõudumööda ka sootaimestik.
Esialgu leidub seda vaid laiguti, kuid mõne aasta pärast hakkab ala võtma loodusliku soo ilmet. Soodele iseloomulike mikrovormide (peenrad, älved jm) taasteke võtab aga aega aastakümneid nagu soole tunnusliku turba (taas)teke.
Suuri kaitsealuseid soid on taastatud peamiselt keskkonnaministeeriumi koostatud kaitstavate soode tegevuskava 2016–2023 järgi [2]. Seda kava praegu uuendatakse ja loodetavasti saab värskendatud dokumendist samuti tõhus lähtealus tulevikuks.
Praegu on taastamistööd pooleli üle 30 000 hektaril kunagi kuivendatud sooaladel. Need jäävad enamjaolt kaitsealade sihtkaitsevööndisse. Seega tervendatakse Eestis 2028. aastaks umbes 55 000 hektarit soid. See on üsna suur ala, ent võrdluseks: niisama palju soid kuivendati kuivendamise hiilgeajal 1970–1980 igal aastal. Siiski võib kaitsealuste soode seisundi parandamist pidada üldjoontes üheks Eesti looduskaitse edulooks.

Põllumehe kaudsed abilised

Hoopis keerulisem on olukord kaitsealadest väljaspool, kus on suur huvi kasutada maid aktiivsemalt ja mitmel otstarbel. Nendes piirkondades võiks soode roll olla ennekõike kliimamuutuste mõjude lokaalne leevendaja. Ühtlasi on hästi teada ja Eestis ka uuringute põhjal kinnitatud, et sellised väikesed läbivooluga märgalad vähendavad toitainete väljakannet põldudelt suurematesse jõgedesse ja lõpuks merre [3].
Toitainete sissekanne on üks peapõhjus, miks meie jõed, järved ja eriti Läänemeri on kehvas seisundis. Sedalaadi märgalad toetavad hästi ka liigirikkust, eriti kahepaiksete seisundit [4].
Muutuva kliima oludes suureneb märgalade tähtsus ka seetõttu, et need aitavad leevendada põudade mõju. Viimase paarikümne aasta andmete põhjal on pikki põuaperioode ette tulnud aina sagedamini (vt Jõhvi põuaindeksit, ⑦).
Selle taustal on vaja rohkem uurida, kuidas märgalad mõjutavad ümbruskonna veerežiimi. Näiteks põldude lähedusse jääv taastatud märgala või ka tehismärgala võiks leevendada põuaaegset veepuudust.
Põllumajandust ja märgalade taastamist tasub kindlasti rohkem siduda. Põllumehele võib see tuua märkimisväärset kasu: peale selle et leeveneb põuast või muudest teguritest tingitud veenappus ja saak saab vähem kannatada, on vesi toitainetest ja setetes puhtam ning mitmekesistub põllumajandust toetav elurikkus.
Kõige tõhusam moodus oleks niisugused tegevused määrata kindlaks veemajanduskavades, kus seni on märgalasid käsitletud võrdlemisi vähe. Loodetavasti oleme selleks valmis 2027. aasta paiku, kui hakatakse veemajanduskavasid uuendama. Nende abinõude rakendamist saab jällegi korraldada toetuste tingimuste kaudu.

Jääksoodele parem tulevik

Eesti kahjustatud või hävitatud soode hulgas teevad suurimat muret turbakaevandamisest maha jäävad jääksood.
Kaevandajad ei ole nendega tänini peaaegu üldse tegelenud. Tõsi, nüüdseks on hakatud koostama mitme kaevandusala korrastamise projekti, aga ellu viidud pole siiani eriti midagi. Intensiivselt kuivendatud ja taimestikuta jääksood on väga suured süsinikdioksiidi heitjad, taastuvad iseeneslikult kehvasti ning on ühtlasi esteetiline valupunkt maastikul.
Kui arvestada kokku riigikorra vahetumisel maha jäetud kaevandusalad ja praegu turbatööstuse käes olevad, aga tegelikult ammendunud mäeeraldiste osad, on Eestis umbes 15 000 hektarit jääksoid. Nendel ulatuslikel aladel oleks hea võimalus ühendada taastuvenergeetika ja märgalade taastamine. Näiteks päikeseparkide korral võivad mõlemad kasu saada: päikesepargi tekitatud varjutus aitab märgala taimestikul taastuda, kõrge veeseis vähendaks vajadust pargiala niita ja veerikkale alale iseloomulik madalam temperatuur suurendaks päikesepargi kasutegurit.
Eestis on taastuvenergeetika suunamise põhihoob piisava elektrivõrguühenduse olemasolu või väljaehitamise vajadus. Seetõttu saab riik või kohalik omavalitsus uute ühenduste rajamise kaudu küllaltki hästi suunata uusi taastuvenergeetika arendusi jääksoodesse, eemale väärtuslikust põllumaast.
Kuna suur osa jääksoid paikneb riigimaadel, saab taassoostamise nõude kirjutada riigi ja elektritootja vahelisse rendilepingusse.

Igal linnal oma soo

Tervitataval kombel on ka linnades hakatud mõtlema soode taastamise peale.
Hea näide on Tallinna külje all olev Pääsküla raba, mis on hoolimata tugevast kuivendusest ja korduvatest põlengutest menukas puhkekoht. Mullu algatas Tallinna linn ühe kehvas seisundis rabaosa taastamise, et seeläbi vähendada tuleohtu, mitmekesistada elurikkust ja inimeste puhkevõimalusi. Kõnekas on koosolekul osalenud ametniku arvamus maksumuse prognoosi kohta: „See maksab ju kokku vähem kui väikse tänavaotsa kordategemine“.Need teemad on päevakorral ka Tartus.
Näiteks muudetakse paremaks Jaamamõisa oja seisund ja otsitakse võimalusi, kuidas linnas oja torust maa peale tagasi tuua. Tartu külje all on kuivendatud ja osaliselt läbikaevandatud Tähtvere raba, millest saaks taastamise ja sobiva külastuskorralduse abil luua suurepärase soopuhkeala. See on linna lähiala, kuhu on mugav minna ka rattaga. Praegu peavad tartlased aga sõitma autoga Alam-Pedjale või Emajõe Suursohu.
Eesti linnades leidub praegugi piisavalt palju mahajäetud tööstusmaid ja vähe kasutatud avalikke alasid, kus võiks kaaluda kohaliku väikese märgala rajamist või taastamist. Siin saab võtta eeskuju soomlastest, kes on juba kümmekond aastat rajanud linnadesse märgalasid ja analüüsinud nende hüvesid [5]. Näiteks kuuluvad nende hüvede hulka parem õhukvaliteet, kuumade ilmadega leeveneb linnade soojasaare efekt ja nagu juba mitu korda mainitud, tekib juurde elurikkusega ala. Eestis tuleb aga ikka veel ette seda, et luhaalad ehitatakse hooneid täis (nt Tartus). Kliimamuutustega kaasneva suurenenud üleujutusohu tõttu ei ole see sugugi arukas tegevus.

Kuidas ületada vastuseis?

Taastades või rajades märgalasid väljaspool kaitsealasid, on kõige keerulisem sõlmida kokkuleppeid maakasutajate ja huvirühmadega. Selget vastuseisu ilmutavad eelkõige need osalised, kel tuleb oma tegevusi piirata või muuta. Ei taheta uskuda, et asemele pakutav võib neile kasulik olla. Seega tuleb asjaolusid sageli ja järjepidevalt selgitada, püüda eri pooli rohkem aruteludesse kaasata ja elavdada koostööd eri ametkondade ning sotsiaal- ja humanitaarteadlaste vahel. Tähtis on näidisprojektid hästi läbi mõelda ning anda üldsusele tihti võimalus tulla tutvuma soode taastamise eri etappidega.
Samas on hästi näha, et ilma selge seaduse ja ametkondliku toeta suudaksime soid taastada liiga vähe.
Siinkohal tuleb üha teravamalt esile ka taastumisprotsesside seire olukord: endiselt ei tehta selles vallas riiklikku seiret. Meie teadmine taastatud sooalade edasisest käekäigust toetub paljuski entusiastlikele juhuvaatlustele ja -seiretele, sh harrastusteaduse kaudu tehtavale vabatahtlikule keskkonnaseirele. Seesugune inimeste huvi ja teadlikkuse kasv on kulda väärt, aga laiemas vaates saab nõnda kogutud teave olla vaid riikliku seire täiendus.
Taastatud märgalad pakuvad palju viise, kuidas mitut inimese tekitatud kriisi korraga leevendada: nad seovad õhust turbasse nii süsinikku kui ka toitaineid, hoiavad veevoogusid kogu maastikul ühtlasemana ja on elurikkuse tulipunktid.

Marko Kohv (1977) on rakendusgeoloog, Tartu ülikooli teadur.
Piret Pungas-Kohv (1979) on inimgeograaf, Eestimaa looduse fondi keskkonnateadlikkuse ekspert teguloos (projektis) WaterLANDS.

1. AR6 Synthesis Report: Climate Change 2023. Intergovernmetal Panel on Climate Change (IPCC), www.ipcc.ch/report/ar6/syr.
2. Kaitstavate soode tegevuskava 2016–2023. Keskkonnaministeerium, envir.ee/media/1755/download.
3. Kasak, Kuno et al. 2018. Efficiency of a newly established in-stream constructed wetland treating
   diffuse agricultural pollution. – Ecological Engineering 119 (15 August): 1–7.
4. Rannap, Riinu et al. 2020. Constructed wetlands as potential breeding sites for amphibians in agricultural landscapes: A case study. – Ecological Engineering 158. doi.org/10.1016/j.ecoleng.2020.106077.
5. Wahlroos, Outi et al. 2015. Urban wetland parks in Finland: improving water quality and creating endangered habitats. – International Journal of Biodiversity Science, Ecosystem Services & Management 11 (1): 46–60.