Tekst: JUHANI PÜTTSEPP Fotod: INGMAR MUUSIKUS
Tänavusel suvel meenutasime hea sõnaga looduskaitsjat, muhedat rahvavalgustajat Veljo Rannikut (1934–2012) tema 90. sünniaastapäeval.
Eesti Raadio arhiivis on talletatud heliülesvõtted „Muusikalise tunni“ Tähemängu viktoriini matkaradadelt: mööda Eestimaad kulgenud bussireisidelt parimatele vastajatele, sageli oli neil teejuhiks oli just Veljo Ranniku. 20. juulil 1988. aastal, kui ekskursandid olid jõudnud Mulgimaale Mustla kanti, kõneles ta bussimikrofoni nõnda: „Nii, nüüd meil ees on Soe. Tundub, et tõesti palav koht peaks nagu olema, aga me oleme ikka juba Lõuna-Eesti murde piirkonnas ja „susi“ siin kandis tähendab ikka „susi, soe, sutt“, tähendab hunti. Ja mulle tuleb kangesti meelde üks niukene vana lugu, kuidas see Tartu proua ostab ühelt kohalikult naiselt turul piima ja tal tekib kahtlus, et see piim võib olla natukene niiviisi leige, ja ta küsib, et „perenaine, kas see viimati soe piim ei ole?“. Ja perenaine ehmatab ja ütleb: „Essä jummal, susi ju es nüssä!“ Tõesti, kes oleks kuulnud hundi lüpsmisest?